Meie Las Vegas. Osa 3 - reisid

2010. aastal lendasime Las Vegase asemel kõigepealt San Franciscosse, rentisime auto ja põrutasime patupealinna poole. On the road, yeah! Tuhat kilomeetrit pole Ameerikas mingi vahemaa, eriti kui teele jäävad Yosemite rahvuspark, Kings Canyon ja Sequoia National Forest!

Rahvusparkide hingematvat ilu võiks kiita ja kirjeldada lehekülgede kaupa, aga ikka jääks väheks. Seetõttu panin lühijutustuse vormis kirja kõige suurema elamuse, mille pakkus meile kohalik elusloodus:

Kui kuumusest kõrini, siis Las Vegasest napi tunniajase autosõidu kaugusel on mõnusalt jahe Spring Mountains / Mount Charleston. Hea rahulik paik, kus hingata värsket õhku ja veeta päev looduses. See on ka piirkond, kus esmakordselt kohtusime koolibridega, keda jälgisime mägedes, matkarajal ja hotelliaias kokku mitu tundi. Mesilase mõõtu (nii töökuse, kui suuruse poolest) linnud võitsid Kevadmägedes meie südame. Kairiti pikema kokkuvõtte tripist leiate siit.

Priit Pullerits kirjutab raamatus “Ameerika: Idaranniku pilvelõhkujatest Metsiku Lääne kanjoniteni”, et LA-s on vaja autosse vähemalt kolme sõitjat: “Kui käes on pimedus, jälgib juhi kõrval sõitja teede kaarti ja möödavilksatavaid silte, tagaistmel olija kontrollib üle õla vaadates, kas raja vahetamine kujuneb ohutuks, ning juht püüab tihedas liiklusmöllus, kus kiirus küündib 100 kilomeetrini tunnis ja tempo aeglustamine tekitaks vaid uusi ohte, reisiseltskonda turvaliselt sihtpunkti viia”. Tänapäeva GPS-i ajastul on pisut lihtsam, orienteerumismasin teeb ühe reisija töö ise ära ja piirduda saab kahe sõitjaga. Paraku võtab minul juba Ülemiste ristmik peopesad higiseks ning LA viietasandilised teed on korralikuks katsumuseks. 

Ükskord üritasin siiski meest mängida ning hommikul hotellist väljudes ütlesin Kassile, et kepsu pole vaja kuumaks ajada, mis ta tühi targutab. MEES vaatas kodus kaarti ja plaan on peas - suurele teele, siis kilomeeter sõitu, mugav parempööre ja olemegi kohal. Nooh...ütleme nii, et ringi pikkuseks tuli allapoole ümardades kümmekond kilomeetrit ja ilma GPS-ita oleksime tõenäoliselt ekselnud mööda slumme kuni bensiin otsas.

Blogi avapostituses kirjutasin, et “LA pole kõige sümpaatsem linn”, aga reisipilte vaadates hakkasin selles väites kahtlema. Palju sümpaatseid kohti ja häid mälestusi, näiteks:

- Getty kunstimuuseum, mille rajamine maksis üle miljardi dollari, kuid külastajatele on sissepääs tasuta, pakub lisaks muljetavaldavale kunstikollektsioonile  majesteetlikku panoraamvaadet LA pilvelõhkujatele. 

- Universal Studios veetsime väga vahva päeva, kuigi üldiselt kumbki meist lõbustusparkidest vaimustatud pole. Ainuüksi stuudiotuur, mis viib filmimaailma võtteplatsidele ja mille käigus tuleb üle elada maavärin, üleujutus, “Lõugadest” tuttava hai rünnak jpm, on visiiti väärt. 

- Venice Beach on suurepärane inimvaatluspaik, mis kubiseb boheemlastest, atleetidest, veidrikest ja friikidest. Mõistagi saab ka päevitada, ujuda või siis hoopis meditsiinilist kanepit kimuda (kimutakse seda üldse või hoopis näritakse?), kui pilvedest taevas väheks jääb. 

- Hollywood Boulevard & Walk of Fame, no kuidas siis muidu. Omaette põnev on tuhandete tähtede seast isiklikke lemmikuid otsida. Kel friikidest ikka veel vähe, võib väisata Ripley`s muuseumi ja võrrelda ennast maailma pikima või kõhnima mehega.

- Hollywood Bowl, Griffith Park, Malibu rannad, Beverly Hills jpm. jäi meil veel nägemata. Et mis ma virisen, täitsa äge linn! 2-3 päevaks jagub programmi igale maitsele.

 

Maandusime SF-s, Liina oli lennujaamas vastas ning sõidutas meid järgmise paari päeva jooksul kõigi tähtsamate vaatamisväärsuste juurde. Golden Gate, Alcatraz, Fine Arts muuseum, Lombard Street, merilõvide poolt vallutatud Pier 39 (kesklinnas!), mägitänavatel vuravad trammid. Vägev linn, kus vaatamist jagub päevadeks!

Sarnaselt 2010. aastale kihutasime Vegasesse jälle autoga. Rahvusparkidest võtsime lähema vaatluse alla Yosemite, kus veetsime öö kohalikus püsitelkide linnakus. Retseptsioonis jooksis lakkamatult videopilt, kuidas karud autosid rüüstavad ning korduvalt pöörati tähelepanu sellele, et sööki, hügieenitarbeid, sääsemürki, küünlaid ja muid lõhnavaid tooteid ei tohi kunagi järelvalveta jätta ning need tuleb hoiustada telgi kõrval olevates karukindlates kappides. Korralikult ajupestuna veetsin ma öö riidest telgis väherdes ning väljas kolinat kuuldes mõtisklesin, kas kõrvaltelgi Jaapani turistid soojendavad misosuppi või ongi karud kohal. Seekord jäid mõmmikud meil siiski näost-näkku kohtamata.

Tagasisõiduks olid plaanid lahtised ning lõpuks läks sedasi, et LV-LA-SF sõiduks jäi meil aega ainult kaks päeva. Kuna tahtsime kindlasti sõita mööda Coastal Scenic Drive’i (Highway 1), siis tegi see kokku 760 miili. Reisilehed soovitasid LA-SF tripi rahulikuks nautlemiseks vähemalt kahe ööbimisega sõitu, meie aga läbisime selle ühe päevaga. Lisaks olin suutnud Rio jääkambrites (tuntud ka pokkerisaalidena) külmetuda ning päris korralikult haigeks jääda. Palavik, 1200km autosõitu + üle ookeani paari vahemaandumisega lend koju kõlas Vegases rooli istudes päris hirmutav. Eks oligi. Kiire graafiku tõttu jäi väidetavalt väga kaunis Big Sur`i piirkond meie poolt külastamata. Point Lobos looduskaitsealal mõnda rada siiski proovisime, aga kõva rannikutuule poolt räsituna mõtlesin ma looduse nautimise asemel rohkem lähenevale kopsupõletikule. Monterey 17-miilise sõidu (17 Mile Drive) väravasse jõudsime õhtul sisuliselt sulgemise hetkel, mis oli mõneti hea, sest kogu rada oli suuresti meie oma ning kohtasime ainult üksikuid inimesi. Maailma enimpildistatud puu, Üksiku küpressi, juures tegime meiegi pilti. On ikka päris väsinud mees, mis? 

Kuigi lubasin, et pokkerist ei tule seekord üldse juttu, siis komistasin materjali uurides 2012. aasta blogipostituse otsa, kus olin kirja pannud mõned pokkerilauas kuuldud naljalood. Üks anekdoot tõi sedavõrd laia muheluse huulile, et otsustasin “Meie Vegase” triloogia sellega lõpetada. Ilmselt fiktiivne lugu kahest minevikus pokkerikelmustega vahelejäänud mängumehest: 

Paul „Eskimo“ Clark ja Sam Grizzle kohtuvad turniiripausi ajal pissuaari ees.

Eskimo: „Sam!“

Grizzle: „Hei Eskimo!“

Eskimo: „Mis sa arvad, vahetame tänasel turniiril 25%?“

Grizzle: „Miks mitte, Eskimo, teeme ära!“

Mehed löövad käed ja Eskimo lahkub ruumist. Jutuajamist juhuslikult kõrvalt kuulnud mängija ütleb Samile: „Sam, mulle ei meeldi nina teiste asjadesse toppida, aga ebaeetiline tundub seda sulle mitte öelda. Olin Eskimoga samas lauas ning ta kukkus just enne pausi turniirilt välja!“

Sam vastab ohates: „Aitäh teavitamast, aga pole hullu. Ma ise ei mänginudki täna…“