PLO strateegia: mis on sinu panuse eesmärk?

Hea mängija on alati võimeline loogiliselt põhjendama, miks ta teatud olukorras panustada otsustas. Ta oskab vastata küsimusele, mis oli panuse põhjus ja eesmärk. Käesolev artikkel vaatleb no limit holdemi ja pot limit omaha panustamise põhjuste erinevusi.

Enamus no-limit holdemi mängijatest on üksmeelel, et „kaitsepanus“ (protection bet) ei saa olla otsene panustamise põhjus ning mängija peab eelkõige otsustama, kas panustamise sisuline eesmärk on väärtuse võtmine või bluffimine. Aga kuidas suhtuda „kaitsepanusesse“ pot-limit omahas?

Etteruttavalt võin öelda, et „kaitsepanusel“ on PLO-s koht igati olemas. Selleks on mitu põhjust. Esiteks, käte väärtused on PLO-s üksteisele palju lähemal, kui NLH-s ning mängijad ei kujuta sageli ette, kui palju esmapilgul olematu võiduvõimalusega käsi endas väärtust sisaldab. Seetõttu võib vastane „kaitsepanuse“ peale ebakorrektselt foldida arvatavast palju parema väärtusega käsi. Teiseks, nagu iga karastunud omahamängija kogemuspõhiselt teab, on tasuta kaartide andmine PLO maailma üks seitsmest surmapatust. Lisaks sellele, et vastane saab tasuta võimaluse käe väärtuse realiseerimiseks, võib tasuta kaart anda talle ka väga tugeva tõmbe, millega kasumlikult edasi mängida.   

Vaatleme „kaitsepanuse“ kontseptsiooni erinevust holdemis ja omahas kahe näite abil:

NLH näide:  üks-ühele pangas  flopiga, kus tõstsime enne floppi ja oleme positsioonis.

Tegemist on klassikalise „väärtuschecki“ olukorraga. Isegi kui meil on praegu tõenäoliselt parim käsi, on kasumlikum flopis checkida, et saada hiljem võimalikult palju väärtust kehvematelt kätelt ning kaotada samas vähem parematele kätele.

Antud näites töötab checkimine meie kasuks neljal põhjusel. Esiteks, kui me panustame, siis tõenäoliselt ei saa me väärtust kehvematelt kätelt ning päris kindlasti ei foldi ka ükski parem käsi. Seega panus ei toimi väärtusevõtja ega blufina. Teiseks, kui oleme flopis ees, siis on vastasel möödatõmbamiseks väga halvad võimalused (antud juhul saab tal olla turnil maksimaalselt viis abistavat kaarti). Kolmandaks, kui checkime, siis suurendame väärtuse saamise võimalikkust hetkel väga nõrkadelt kätelt, näiteks QJ, mis turnil või riveril paarile pihta saavad. Neljandaks, positsioonis checkides indutseerime bluffe, mille saame kasumlikult turnil või riveril ära vaadata.

PLO näide: , üks-ühele pank  flopp

PLO-s peab NLH näite neljast põhjusest paika ainult esimene. Tõepoolest, jätkupanusele vastab tõenäoliselt iga äss ning kõik ülejäänud käed foldivad; me ei saa väärtust ega blufi ka paremaid käsi välja. Seega esmapilgul tundub tegemist olevat hea checkimise ning panga suuruse kontrolli all hoidmise situatsiooniga. Paraku on see üks tavapärasematest lõksudest, kuhu NLH-mängijad PLO-ga alustades satuvad. Kasutades eelmise näite põhjendusi, toome nüüd hoopis välja kolm põhjust, miks panustamine on checkimisest parem käik. 

Esiteks, isegi kui oleme praegu ees, siis keskmist- või põhjapaari (7 või 2) omava vastase võiduvõimalus on 30-40%! Seega jätkupanusele foldides teeks ta matemaatilise vea. Tugevate tagauksetõmmetega kätel on samuti palju väärtust, mida sageli ei pruugi üldse tähelegi panna. See on suur võit, kui vastane 35-protsendilisest potiosalususest jätkupanuse tõttu loobub. 

Teiseks, checkimine ei suurenda meie võimalust saada hiljem väärtust nõrkadelt kätelt. QJxx on paari tabamise korral ikkagi liiga nõrk, et väärtuspanus kinni maksta. 

Kolmandaks, kui holdemis indutseerib checkimine bluffe, mida saame callida, siis omahas indutseerime bluffe, mida ei saa callida! Turn annab sageli vastasele kasumliku semi-bluffimise võimaluse, mille vastu oleme sisuliselt relvitud.

Eelnevale põhinedes on flopil mõistlik teha jätkupanus, kui tegemist on koheselt kasumliku panusega (mida 2/3 panga suurune panus antud juhul keskmise mängija vastu tõenäoliselt on).