Reisiblogi: maailma tipus ja riietega jões

Üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna. Päris alla ma sellele kirjutama ei hakka ja mõnikord võib olla ka vastupidi, aga külastatud kanjonite kirjeldamisel jääb minul küll sõnadest selgelt puudu, seepärast mängib selles postituses põhirolli pildimaterjal. Kairit klõpsutas kolmepäevase kanjonituuri jooksul paartuhat pilti, seega on valiku tegemine üsna keeruline, aga proovime välja tuua erinevate kanjonite kõige iseloomulikumad küljed.

Valley of Fire asub Las Vegasest napi tunniajase autosõidu kaugusel ning sobib suurepäraselt (poole)päevaseks linnamelust põgenemiseks. Kuumusenupp on suvel põhja keeratud, aga õnneks on Tuleorg väga turistisõbralik paik, paljud põnevad vaatamisväärsused asuvad autotee vahetus läheduses ning pargist saab suurepärase ettekujutuse ka pikemaid jalgsimatku ette võtmata. Meie külastushetkel oli Nevadas kuumalaine ning matkamine ei olnud soovitatav, seega piirdusimegi ainult teeäärsete objektidega. Suure elamuse saime sellegipoolest. Tuul, vesi ja taimestik on vorminud liivakivist uhkete võlvkaarte, käikude ja kambritega losse, uuristanud seintesse aknad ja uksed...

...ning tegelenud ka sisekujundusega:

Majesteetlikku ilu pakuvad kivist loomad...

...ning poseerida oskab ka elusloodus:

Ülilaiskadel rändajatel pole elamuse saamiseks vaja nina autost välja pistagi, piisab ka lihtsalt mööda käänulislooklevat teed sõitmisest:

  

Zion asub Las Vegasest 2,5 sõidutunni kaugusel ja sinna tasub minna vähemalt paariks päevaks. Tegevust jätkub igale maitsele. Kõrguskartmatutele on Zionil pakkuda maiuspala Angels Landing matkaraja näol, mille esimene pool kulgeb suhteliselt laugelt mööda mäekülge, aga tõusu viimane etapp on järsk ning piirded puuduvad, ainsaks kaitseks vasakul ja paremal haigutava kanjoni ees on mäeseljale paigaldatud turvakett. Kui mäkketõus liiga palju ei meki, aga postkaardilikku panoraamvaadet sooviks sellegipoolest naudelda, siis tasub ette võtta ühemiiline Canyon Overlook rada. Vähene vaev saab kuhjaga korvatud:

Võimsate vaadete kõrval on Zioni pärliks Narrows jõgimatkarada. Kõrgete ja kitsaste kaljuseinte vahel vuliseb madal jõgi, mõnes kohas rahulikult, teises jälle tormakalt ning inimesed pladistavad seal sees endal suu hämmeldusest ammuli. 

Zion on fantastiline aktiivse puhkuse koht ning meelitab ligi massiliselt turiste. Keskpäeval ongi pargi keskmes üsna kitsas ning vaba parkimiskoha leidmine äärmiselt keeruline. Seepärast tasub päevaga alustada varakult ehk nagu rahvatarkus ütleb: „Varajane lind leiab ussikese“.  Kui uni maitseb hommikul liiga hea ja tulekuga jääb hilja peale, siis on mõistlik suunduda pargi äärealadele. Meie leidsime laupäevasel tipptunnil pargi idaservas sajameetrise lauge mäkketõusu kaugusel täiesti inimtühja kauniskoha:   

   

Zionis looklev autotee oli samuti sedavõrd muljetavaldav, et tegime sõidust videosalvestise, taustaks mõistagi raadios ragisev kantrilugu.  

Päikseloojangu nautlemiseks sobib suurepäraselt Kolob kanjoni vaateplatvorm:

Bryce kanjon on muinasjutuline paik. Liivakivisambad ehk hoodoo`d meenutavad lossitorne ja kanjoni amfiteatrit on äärmiselt raske pidada looduslikuks paigaks, mida pole kujundanud inimkäsi või lausa ebamaine tsivilisatsioon.  

Liivakivi on mänguline materjal, mida aastatega vormivad vihm ja tuul, tundidega valgus ja varjud.

Rohkem pilte leiate Kairiti Facebookist.