Lauas, kus eestlastest on mängimas Meelis Lepikult ja Marius Morel (lõpuks ka üks Eesti meister kohal), ning Kristjani poolt palavalt fännatud Phenporn Laatikainen, kulgeb üks jaotus üsna vaevaliselt.
Põhjuseks on kohal number kaks istuv Samu Hakala, kes võtab oma otsustega märgatavalt aega. Ühes jaotuses venib tema “kas minna all-in või mitte” otsus ligi viis minutit, kuni ta saab korduvalt noomitusi ja lõpuks lähebki pimedalt all-in.
Tema vastu astub Paulo Renan De Andrade Virgolino.
Kaartide avamisel selgub, et Hakala pimedalt mängitud kuued on flippamas Paulo AJ offi vastu ning käe lõpuks peavadki kuued vastu ja jaotus läheb Hakalale.
Kõrvalt jälgiv Meelis Lepikult võtab olukorra kokku üsna lihtsa küsimusega: kas on parem mängida viie minutiga kolm kätt või üks käsi terve leveli kohta?
See on tegelikult hea mõttekoht – tempo ja mängu sujuvus mõjutavad lauas nii dünaamikat kui ka kõigi teiste kogemust rohkem, kui esmapilgul tundub.
