Lühijutustus Film

"Mjät Djeimon, Edvard Norton. .. v filme šulera," venitas venekeelne bassihääl. Keegi oli uue kasseti videomakki toppinud. Lenska oblasti auklikud teed olid ammu seljataga ning buss veeres läbi varakevadise Ida-Virumaa. 

Ma ei viitsinud esiotsa üldse telekat passida. Rüüpasin järjekordse lonksu mineraalvett, sest pea lõhkus meeletult. Olime Piiteris ühel Romka rikkurist sõbral külas käinud ning neli ööpäeva jutti tina pannud. Nii öösel kui päeval. Värinale ning peavalule hakkas lisanduma tavapärane lausjoomisele järgnev deprekas, mille peamiseks põhjuseks viimaste aastate harukordselt masendav elu.     

Olin patoloogiline hasartmängur, pennitu ja kurguni võlgades. Minu reputatsioon oli võrdne asotsiaalide, pättide ning hulguste omaga. Endisest heast töökohast jäin ilma põhjusel, et pärast palgapäevi „kadusin“ mitmeks päevaks mänguurgastesse, misjärel ilmusin tööle purjuspäi  ning asusin kolleegidelt raha laenama. Mõnel üksikul korral mul mõistagi ka vedas, kuid see raha rändas laudadesse või aparaatidesse juba loetud päevade jooksul tagasi. Hetkel olin poole kohaga õhumüüja ning teenisin napid neli-viis tonni kuus.

Masendav. Samas väga suurt vahet varasemaga polnudki, lihtsalt palgapäeval sai vähem mängida. Minu tutvusringkond koosnes eranditult teistest mänguritest, kõikvõimalikest paskaakidest ning lohakatest naistest. Elasin endiselt vanaema juures ning tema pisikesest pensionist, polnud mul ei naist ega peret. Sugulastega ma ei suhelnud, õigemini ei tahtnud nemad minuga suhelda. Kõik, mis müügiks kõlbas, oli juba maha müüdud. Sealhulgas ka vanaema telekas, mistõttu õnnetu memm pidi käima naabrinaise juures uudiseid vaatamas.     

Paradoksaalsel kombel leidus aga neidki tüüpe, kelle võrreldes polnud isegi minu elul otsekui häda midagi. Võtame kasvõi ruleti-Aivari, kes tegi tühjaks oma haige lapse kogumiskonto ning poos end lõpuks räigete süümepiinade tõttu kasiino peldikus üles. Või aparaadi-Viktori, keda sunniti võlgade tasumiseks kortereid puistama ning kes nüüd kinni istub. Või narkomuulaks hakanud Mardi, kes eeluurimises alla lasti. Või kunagi keemiaolümpiaadidel silma paistnud Kolja, tänase Balta parmu. Jne. Jne. Enne mängima hakkamist olid nad eranditult kõik normaalsed inimesed, kuid hilisem allakäik oli kiire ning põhjalik. Masendus, lootusetus, murede uputamine alkoholi, siis juba narkootikumid, täielik ükskõiksus ning apaatsus... 

Mina teiste haletsemisega ei tegelenud, sest mul oli endalgi probleeme küllaga. Eelkõige tundsin aga kohutavat viha. Pea kõik minu klassikaaslased ning endised sõbrad tegid karjääri, olgu siis tööl, omas äris või koguni poliitikas. Paljud olid abielus, mitmetel toredad lapsed. Isegi need, kellega ma kunagi kooliajal kasiinodes mängisin, olid omadega mäele saanud. Näiteks see pagana Tom, kes agiteeris mind seitse aastat tagasi õppelaenuga Viking Jackpoti püüdma, leidis mõned aastad tagasi tõelise unelmate naise, pani mängimisele, kanepile ja antsule päevapealt punkti, jättis isegi suitsetamise maha, lõpetas kooli ning on nüüd eesrindlik pereisa, kelle pildi võiks maakonna või siis vähemalt valla autahvlile panna.  

Ja mina? Mis peamine - olin kaotanud igasuguse huvi millegi muu vastu, mis polnud seotud kaartide, aparaatide, laudade või täringutega. Vabal ajal (millena tuleb mõista seda aega, mil ma polnud tööl või veel jõudnud oma palka maha mängida) tegelesin eranditult kahe asjaga: nuputasin, kellelt raha laenata või siis üritasin leida mooduseid, kuidas kasiinot üle kavaldada. Viimases ma just kuigi edukas ei olnud. Duubeldamisteooriad automaatidel ei töötanud. Paljukiidetud Martingale’i süsteem ruletis samuti mitte. Hipodroomil jooksid lihtsalt mingid kahtlased mustlase hobused.  Üritasin ka Blackjackis "kaarte lugeda", kuid esiteks ei omanud ma asjast piisavalt head ettekujutust ning teiseks olin mängimise ajal enamasti niivõrd juua täis, et ei mäletanud sedagi, kus kasiino peldik asub. Katsu siis veel mingeid kaarte meele jätta... 

Mängur. Mõttetu mees. Ma teadsin ning tajusin seda. Mängimises polnud juba ammu midagi lahedat, kuid ma lihtsalt pidin mängima. Ma andsin endale aru, et kõik tõenäosused on minu vastu. Aga mina ei ole ju süüdi, kui aparaat ei anna mängu, enamus duubeldamisi lõppeb ainuvale löömisega, diiler huiab, turvamees on lihtsalt munn, kasiino boss viimane ahnur, lauakaaslased ei oska mängida jne. Süüdi on ikka teised. Mina tahtsin ju kõigest eelnevatel aastatel kaotatud sajad tuhanded kroonid tagasi võita. Andke mulle lõpuks see Jackpot! Lubage mul leida mingigi mäng, kus ma olen parem kui teised või suudan kasiino üle trumbata! Ja ma luban, et teen peagi mängimisega lõpparve...või reaalsuses...tõstan hoopis panuseid.  

---

Viimaks leidis minu kaootiliselt reisiv pilk tee teleka ekraanile. Nojah, nagunii mingi järjekordne debiilne Ameerika film. Või siis ikkagi mitte? Kodukootud pokkerilaud ja Matt Damoni masendav ilme tõmbasid minu tähelepanu sekunditega. Kurat kui tuttav tunne! Mul oli palgapäeval kasiinost väljudes alati sama nägu ees ning ma ei pidanud selleks teps mitte maailmakuulus näitleja olema. Mängust ma hoobilt aru ei saanud, sest esimene emotsioon oli umbes selline, et mis see muud ikka olla saab kui järjekordne suvaline kaardiloto ning kahtlemata Malkovich lihtsalt huias Damonit. 

Samal ajal virgus minu kõrval norskav Romka, kes oli küll juba 35-aastane, kuid ropendas ikka nagu Õuna Endel. "Aiiaa – bljääd, see on ju see film pokkerimängijatest, raisk. Päris hea, nahui. Ainult vittu, ma ei saanud seal alguses ühest asjast aru, türa. Neil mõlemal uroodil oli ju maja, putsi. Miks see dressiplussis ahv siis võitis, raisk?“ 

Mind jahmatas, et Romka seda filmi teadis. Hea küsimus ka, hui ma sellele vastata oskasin. Kuigi olin 10 aastat jutti gämmelnud ning arvasid, et tean kaardimängudest kõike. Minu õnneks ei oodanud Romka aga vastust, vaid tammus esmalt bussi peldiku suunas ning jäi tagasiteel mingite Vene tšikkidega lobisema.   

Nojah - nüüd siis tuli juba kindlasti edasi vaadata. Kasvõi selleks, et mitte Romka ees häbisse jääda. Päris hea film tegelikult. Justkui elust enesest. Üks tüüp sai vanglast välja ja kukkus kohe kaardimängus huiama. Nagu meie omal ajal sõjaväes. Selge see, et kõik kaardimängud põhinevad huiamisel. Kellelgi on alati eelis. Kasiinod huiavad mängijaid. Mängijad huiavad teisi mängijaid. Mittemängijaid huiatakse ka, laenates neilt raha, mida hiljem kunagi tagasi ei maksta. Kõik huiavadki kõiki, see on elu.   

Kui Damoni poolt kehastatud peategelane hakkas aga rõhuma sellele, et võita saab ka ausalt, mõtlesin alguses, et ta on lihtsalt loll ning seejärel, et see on ju kõigest film. Mingu ostku parem kasiinos löömisi ja pangu ebaõnnestumise korras lihtsalt jooksu - USA ju suur ja lai! Mida lähemale lõpp aga jõudis, seda rohkem minu arvamus muutus. Tõsi - mängivad ju ikkagi inimesed omavahel - kes halvemini, kes paremini. Otsisin paralleele näiteks Kariibi pokkerist või Blackjackist, kus mõned mängurid teevad ikka harukordselt lolle otsuseid. Kes püüab pokkeris kahe kaardiga masti osta, kes splitib Mustas Jaagus viite paari või võtab järjekindlalt 16 pealt juurde. Olin korduvalt unistanud, et võiks ise kasiino rollis olla, kui sellised tüübid mängima tulevad. Või siis nende trossidega omavahel raha peale mängida. Nüüd aga  - üllatus, üllatus - selgub, et ka selline pokkerimäng on täiesti olemas! 

Olime juba peaaegu Tallinnas, kui Romka taas mu kõrvale istus. „Sain numbrid, türa. See suurte udaratega blond on päris roogitav räim,“ teatas joomakaaslane võidurõõmsalt talle omasel nilbel moel. "No tore, mine ja roogi siis - küllap saad pärast jälle okastraati kusta," mõtlesin endamisi. „Aa – sa küsisid selle käe kohta. Lihtne ju - Malkovichil oli kõrgem kolmik, ässad üheksate vastu. Seepärast saigi papi endale aga filmi lõpus tõmbas teine vend ta ikkagi orki,“ jätkasin juttu sealt, kust see varem pooleli jäi.  

Romka vaatas mulle tunnustavalt otsa. Olin vist mängust aru saanud.

---

Järgmine nädal kulges kiirelt. Reedel oli palgapäev. Noh see päev, mil su kontole kantakse järjekordsed närused 4500 pluss-miinus 500 krooni ning saad üheks õhtuks kasiinosse jooma ja mängima minna. Kõik oli endine, käed hakkasid juba kolmapäeval värisema. Nüüd aga mitte niivõrd ruletilauast saadava adrekalaksu ootuses, vaid seetõttu, et samal päeval toimus 100-kroonise sisseostuga pokkeriturniir. Minu esimene. 

Pärast Lenskast tulekut olingi ainult pokkerile mõelnud.  Õnneks oli Texas Holdem, nagu seda veidrat mängu kutsuti, mitmetele mu endistele kamraadidele päris hästi tuttav. Kolmel korral olime juba õhtul pubis kokku saanud ning täiesti niisama nelja-viiekesi mänginud. Niisama seepärast, et minult poleks kellelgi nagunii midagi võita olnud. Õnnestus koguni üks kapsaks loetud pokkeriraamat hankida ning see paari õhtuga veelgi kapsamaks lugeda. Nagu mul olnukski seal vanaema juures midagi muud teha...

Veerand tundi enne turna algust saime semudega kokku. "Huiata ei tohi, kaarte hoitakse laua peal. Chippe taskusse ei panda. Diilereid ei tohi putsi saata. See tüüp seal on Andres - tema on siin boss. Kui mingi jamaga hakkama saad, visatakse kohe välja,“ seletas Ints kiiruga. Siis hakkasid mängijad kogunema.  Paljud „pokkerispetsid“ olid tegelikult staažikad sloti- ja lauamängurid, keda ma tundsin juba aastaid. 

Istusin lauda ning mulle jagati esimesed kaks kaarti. Tõstsin need masinlikult laua alla, et teised ahvid ei näeks. . „Kaardid laua peale,“ käsutas diiler. Tahtsin talle juba automaatselt vastata, et kuule till - mine ja löö peltaris lahti, kuid siis meenusid Intsu sõnad. Pokkeriturniir ju ikkagi soliidne üritus, mitte mingi kariibikas Napoleoniga. Lisaks märkasin oma lauas vähemalt ühte allilma ühiskassa esindajat. „Teie sõna,“ nõudis diiler ning sirutas käe minu poole. Putsi, mis „minu sõna“? Elu sõna või? Mingi usklike kogunemine? „Teie sõna,“ kordas kuri kaardijagaja ning minu vastas istuv mängija lisas: „Otsusta nüüd ära, teised ootavad. Time“. Kuradi ahvipersse ma küll sattunud olen, miks ei võiks diiler lihtsalt viisakalt küsida, et mida ma teha tahan? Nagu Blackis. Hea küll, sain tegelikult juba ammu aru - call 50. „Tõstke palun žetoonid üle joone,“ mühatas diiler ja vaatas mind sellise pilguga nagu stripiklubi turvamees, kes tabanud kuuenda klassi poisi peldikust onaneerimast.  

Üks tont tõstis viimaselt kohalt 200-le ja ma callisin uuesti. Flopis . „Pass,“ pobisesin vaikselt. „Check,“ täpsustas diiler ja suunas pilgu teisele tüübile, kes kohe mingi beti tegi. Viskasin oma kaardid vihaselt ümber,  kukkus laua alla. „Ärge pilduge kaarte,“ manitses pahane diiler ja kogu laud vaatas mind justkui tolvanit, kes tulnud nelja triibuga dressides presidendi vastuvõtule. Vastane avas rõõmsal ilmel . „Türa, bluff raisk,“ vandusin mina ning terve laud jõllitas mind juba õige imelikult. „Palun ärge ropendage, järgmine kord annan penalty,“ noomis diiler uuesti. Tundsin end kui täielik kusekott. Alles ma lauda istusin ning kohe sellised elamused!       

Esimese tunni jooksul kohanesin ma siiski mänguga täielikult. Mitmed endised aparaadiorjad mängisid mulle oma žetoonid kohesetundlikult maha ja sõimasid seejärel eesliks. No mida vittu? Ühest mastist poiss ja üheksa on ju suurepärane kaart. Read, mastid, kaks paari, kolmikud...kõike võib ju maast tulla. Kui floppe ei vaata, siis polegi lootust võita.

Nii ma siis suuruselt teise stäkiga finaallauda jõudsingi. Vaid ühel prillidega välismaalasel oli tiba rohkem.“Seitse saab raha,“ ütles diiler ja vahtis siis taas mulle kurjal moel otsa, korrates oma vana mantrat: „Teie sõna!“  

Haarasin kaardid – . Äge. Tegin kohutusliku kolmekordse tõste, chipliidrist austraallane vastas re-raise’iga. Ideaalne, call. Flop oli perfektne - . Super! Mulle meenus kohe Lenska bussis nähtud film. Nüüd tuleb ainult meelitada, meelitada ja veelkord meelitada. Koputasingi ükskõikse näoga lauale. 

Näkkas, aussie panustas 7600. Manasin ette võimalikult totra ilme ja esitasin rumala küsimuse: "Are you on draw?" Aussie muigas vastu, et jah - muidugi tõmbel. Turn on , tõmbeid veelgi juures. Checkisin taas ette ning vastane pani nüüd juba 15 400. Väga ilus! Pärast minu calli istutas diiler lauale viimase kaardi, milleks oli . Ideaalne! Lauas nii mast kui rida ja minul parim võimalik maja. Ja ma tegin taas täpselt nagu filmis - checkisin kiirelt ääretult kurva näoga. Aussie pani 30 000, mul oli kuskil 70 000 veel järel. "Did you get your flush?" Aussie ei vastanud, kuid tema näoilme kippus reetma, et ju mingi tõmme tõesti kokku tuli. Selgelt minu võimalus. Proovisin teha võimalikult bluffari nägu ning lükkasin all-in. 

Aussie callis hetkega. 

Avasin uhkelt oma ässad, vastane jäi hetkeks mõtlema. "I believe Tim - you have pair of tens," kommenteeris keegi laua otsast. Ma irvitasin. Unusta ära mees! Näita oma  ette ning veereta nööbid siia! Ma olen kohe laua kapten, turniiri kindel chipliider ning lahkun siit korraliku saagiga. Timiks kutsutud välismaalane vaatas küsijale otsa ning muigas: "How did you know?" 

No ei ole ju ometi? 

Oli küll...mees avaski !

„Tutsi, putsi, nahui!“ Tekkis tahtmine pokkerilauale jalaga äsada, kuid õnneks sai Marko mul õlast kinni. „Ära nussi, ega see aparaat ole. Pärast ei saa me keegi enam siin mängida, Andres ka juba passib eemal!“

Eemaldusin lauast. "Sorry for the cooler," kostus eemalt. Kummalisel kombel keegi ei naernudki, isegi diiler "Teie sõna" Tambet mitte. Aga minu viha ei kippunud just kergelt lahtuma. Putsi, kust kuradi kohast see tüüp küll need neetud kümned sai? Diiler jagas meelega? Tegi sobi? Ma olen ju lõppude lõpuks siiski päris hea mängija, aga tulemus – jälle null. Täpselt nagu eelmisel nädalal nähtud filmis - ikka kotitakse mind, nagu seal kotiti Damonit. Noh, tema tegelaskuju sai tänu stsenaristile hiljem oma papi tagasi, filmil happy end ning küllap ka Damonile kukkusid rolli eest mõned miljonid, kuid mina jään vist küll elu lõpuni luuseriks. 

„See oli loll jagunemine, ära üldse põe,“ patsutas Ints õlale. Tuju läkski grammivõrra paremaks. „Kuule teeme ühed viinakoksid ja siis võiks Oasist taguda,“ pakkus semu.  

Eelnevatel kordadel poleks siin midagi mõelda olnud. Muidugi taome! Raha ju on, enamus palgast kenasti arvel, väike jook sees, homsest nagunii pohui. Äkki joppab ka, tuleb veel boonusega nelik või midagi sarnast. Samal ajal viipas Jaanus eemalt: „Õu, kuule täna ruletti ei teegi või, just üks koht on sinu jaoks vaba?" Minu pilk leidis üles ka Blackjacki, ikka samad vanad mängurid lauas ning kaarte jagas uus, suurte tissidega diiler. Palju sõbralikum kui pokkeridiilerid. Mõni aparaat justkui vaatas mind ning sosistas mahedalt: "Tule...mängi...võida!" 

Aga persse, eelkõige tahan ma ju sellele neetud austraallasele ning teistele pokkerimängijatele tagasi teha. Ma tahan neid võita! Ma tahan neile näidata, kes on tegelikult hea mängija. Parim mängija. Laua kapten! Mul läks ju aluses turniiril väga hästi. See tähendab, et pokker peaks olema minu mäng. Ja kui ma nüüd lähen sinna neetud ruletilauda, pole mul pärast enam millegi eest nende vendadega pokkerit mängida. 

Ning siis see juhtus. Minu kohta midagi totaalselt müstilist. Uurisin, millal järgmine turniir toimub ja marssisin otseteed uksest välja. Taksot oodates tõmbasin Veljole traati. „Mis teete, joote niisama? Teeks äkki ühe pokkeri kambaga, 25 kulli sisseost. Aa...täna ei viitsi? No persse, teeme siis homme. Misasja? Jah, sain palka, käisin Astorias turniiril, panin just ajama. Jajaa, ausalt! Nahui sa põed mees. Kuule, mul on raha, ma ei jää võlgu. Ei, me ei pea kasiinosse minema. Jah, ma võin vabalt ise rummi osta, saa lõpuks aru – MUL ON RAHA. Maksan sulle 500 võlast ka ära. Davai, muidugi ma olen kärbes. Kell kuus jah? Näeme!“ 

Kui ma koju jõudsin, polnud vanaema veel magama läinud ning vaatas mind enam kui imestunud näoga. 

- Palgapäev ja juba kodus? Nii kiirelt mängisid oma raha maha?

- Kuule memm, ei mänginud ma midagi maha. Käisin pokkeriturniiril. Pokker on hoopis teine teema, seda mängitakse omavahel, mitte diileri vastu. Igaüks võib võita.

- Seda oled sa aastaid rääkinud, et võib võita. Ainult, et kus su võidud siis on? Oleksid sa kasvõi ühel kuul mulle üüriraha andnud...

Vanaema suundus oma tuppa. Ma ei osanud midagi vastata. Memm pole kindlasti Roundersit näinud ning vaevalt ta sellest ka aru saaks. Jätsin 1200 krooni telefoni lauale ning läksin oma kubrikusse.  Kui olin teki peale tõmmanud, tundsin äkitselt kohutavat rahulolu. Kuidas kurat see täna küll õnnestus, et kasiinost ilma mängimata minema sain ning seda veel palgapäeval? 

Algus oli küll 100% nagu filmis. See halb algus. Aga lõpp? Kas pokkerist võib saada ka minu päästerõngas?