See oli minu senise mängurielu kõige suurem duubeldamine. Nelik kahekroonise panusega, esialgne võidusumma 50 krooni.
„Ma räägin sulle – paneme mõlemad ainult viis sotti. Kümnestega. Pooleks. Äkki saame Jackpoti, mõistad," jätkas Tom minu painamist. Põhjusega - täna oli õppelaen arvele kantud.
„Anti Loop, Uno poeg? Kas see on tõesti teie nimi?“ päris tüse ment Pärnu maantee arestimajas ning käsutas: "Viige see kasiino ees kakelnud pätt kambrisse!"
Kui ma palgapäeval Vabaduse väljakul asuvast kasiinost välja vaarusin, oli Priisle keskusest ostetud kulunud Ching Pengi teksade küljetaskus vaid 100 krooni taksoraha.
"Mjät Djeimon, Edvard Norton. .. v filme šulera," venitas venekeelne bassihääl. Keegi oli uue kasseti videomakki toppinud.
Kermo oli Mängur suure algustähega. Oma tõelise kutsumuse avastas ta 80-ndate lõpus vaid 10-aastase tatikana, kui Tipa-Tapasse ruletiautomaat toodi.
"Võitle, Eesti, võitle," rõkkas tribüünitäis rahvast pärast Terehhovi 64. minuti väravat ning mina karjusin koos nendega. See oli tegelikult puhas teesklus.
"Näete, sealt tulebki see meie pokkeritšempion," kostus majakese eest hõikeid, kui ma oma auto turismitalu hoovi keerasin.
Teeem juttu pensionireformist ning sellest, kuivõrd võib see tulla kasuks kasiinodele ning Eesti Lotole.