Pensionireform - kas kullaauk Eesti Lotole ja kasiinofirmadele?

Pensionireform on tänases päevapoliitikas üks kirgikütvamaid teemasid ning kui tänane valitsus peaks tõepoolest veel mõnda aega vastu pidama, alustatakse eeldavatalt juba 2021. aastal teisest sambast lahkujatele väljamaksete tegemist. 

Kuigi ma pole ise ühegi sambaga liitunud ega plaani seda (vähemalt hetkel) ka teha, ei kuulu ma kindlasti kõnealuse reformi toetajate hulka. Ma tunnen selleks liiga palju inimesi, kel lihtsalt puudub igasugune rahahaldamise oskus. Oskus olevikus elada on iseenesest hea, kuid kui elatakse AINULT olevikus ning tulevikust on täiesti suva, siis võib selline eluviis paraku mingil hetkel nii inimesele endale kui ka tema lähedastele ohtlikuks muutuda. Eriti juhul kui inimese töövõime kaob või langeb (või algab majanduslangus) ja tal puudub igasugune seljatagune.

Tänastes oludes ei paista teisest sambast küll laheda äraelamise garantiid, kuid neile, kel muud säästud puuduvad, on ta abiks ikka. Ja riskirühm tervikuna on päris suur - sinna ei kuulu ainuüksi inimesed, kes lihtsalt vähe teenivad, vaid ka need, kelle teenitu lihtsalt kuskile "mutiauku ära kaob". Suuresti puudutab see kõikvõimalikke sõltlasi, sh. mängureid.

Ega niisama öelda, et ühe õnnetus on teise õnn. Kas ning kuivõrd võimaldab pensionireform Eesti Lotol ning teistel hasartmängufirmadel sellelt hoopis kasu lõigata? Vastuse saamiseks tuleks analüüsida olulisemaid numbreid, mis näitavad hasartmängude levikut Eestis. 

Mängurite arv tõuseb hüppeliselt

Kas te teate, kui palju palju on Eestis mängureid? Kuna järgmine Hasartmängusõltuvuse Nõustamiskeskuse poolt tellitav levikuuuring valmib alles 2020. aastal, siis pean lähtuma 2017. aasta andmetest (kogu uuringu leiab siit). Sealt hakkab kohe silma, et viimase kahe aasta jooksul on hasartmänge (enamasti lotot) mänginud umbes kaks kolmandikku 15 kuni 74-aastastest Eesti elanikest ning numbrid on tõusuteel, eriti internetis. Mõistagi pole enamus neist sõltlased, vaid juhuslikud mängijad. 

Hasartmängude levikuuuring 2017, Faktum & Ariko

Miks on see numbrid nii palju kerkinud? Siililegi selge, et vastus peitub online-mängude suures levikus, mis tõusis ainuüksi aastate 2014-2017 kolm korda. Miks muidu on Eestis tänasel päeval niivõrd palju online-kasiinosid ning kõikvõimalikke kasiinolehti?

Tõenäoliselt kahekordistus (!) just nendel põhjustel kõigest kolme aasta jooksul ka mängurite või mängurlusele kalduvate inimeste osakaal ning suuremate või väikemate probleemidega võib olla umbes 8% täiskasvanud elanikkonnast, mis on tegelikult päris suur number. Võib arvata, et aastaks 2019 on see number veelgi kasvanud, kuigi päris problemaatilisi sõltlasi arvatakse olevat umbes 15-20 tuhat. 

Enamus neist mängib uuringu põhjal lotot, mis tõestab järjekordselt et jutt lotost kui "pehmest hasartmängust" on pehmelt öeldes müüt. Lotopileteid võib soovi korral ka virnade viisi (ja ostetaksegi), lisaks on mängud suhteliselt kõrge volatiilsusega ning võiduprotsent teistest hasartmängudest väiksem. Sõltuvust tekitab see täpselt sama moodi, kui kasiinomängud või teatud määral ka pokker. 

Ohustatud on nii noored kui vanad

Uuringust võib näha, et sõltlaste riskirühma kuulub enim noori, kellele oli raha kogumine teise sambasse kohustuslik ning kelle pension on niivõrd kaugel, et sellele veel väga ei mõelda. Teisalt pole nad jälle jõudnud oma pensionisambasse väga palju koguda ning ka sagedast mängimist on nende seas märksa vähem kui vanemaealistel. 

Aga keskealised ja vanemad, kel puudus küll otsene kohustus teise sambaga liituda, kuid kellest paljud seda siiski tegid? Kui veel 7-8 aastat tagasi ei teadnud üle 60-aastased internetis mängimisest suurt midagi, siis viimase kahe aasta on online'is mänginud juba iga viies Eesti elanik vanuses 60-74. Päris muljetavaldav number, kuigi vanusegrupis 21-29 on see ligi 3 korda suurem. Mis on aga põhiline? Kesk- ja vanemaealiste seas on selgelt kõige rohkem regulaarseid mängijaid - seega inimesi, kes ei kuulu mitte sõltlaste riskirühma, vaid suure tõenäosusega ongi juba sõltlased. 

Tahate saada sellele väitele praktilist tõestust? Minge suvalisse Eesti kasiinosse ja vaadake, keda te seal peamiselt näete. Ja unustage kohe eelarvamus, et kasiino tähendab ainult Hiltoni Olympicut! Samuti pole Eesti Las Vegas, kuhu aastas korral-paaril lõbutsema sõidetakse. Siinsete kasiinode püsiklientidest moodustavad mängusõltlased selge enamuse ning tõenäoliselt kehtib sama reegel ka internetis.   

Hasartmängude levikuuuring 2017, Faktum & Ariko

Pokkerimängijad pole kuskile kadunud - nad lihtsalt mängivad vähem

Kuna Jokkeri lugejate seas on palju pokkerisõpru, siis lisan vahemärkuseks ka ka mõned read netipokkerist. Esiteks näitab seesama uuring, et pokkerimängijate arv on vahepealsete aastate jooksul pigem isegi tõusnud, millest annavad tunnistust ka pidevalt uuenevad rekordid suurfestivalidel. 

Teiseks hakkab silma, et igapäevaselt netis mängivate inimeste arv langes väidetavalt aastatel 2014-2017 koguni 10 (kümme!) korda. Kuna valim oli väike ning kolmes erinevas uuringus suured kõikumised, ei tasu seda infot muidugi puhta kullana võtta, kuid faktis, et püsimängijate arv väheneb nii Eestis kui maailmas tervikuna, pole loomulikult mingit kahtlust. 

Kolmandaks paistab, et pokkerist hakkab saama järjest enam õnnemäng. Seda põhjusel, et nende inimeste arv, kes tõesti pokkerit biidivad, on esiteks väga väike. Enamik mängijatest näeb selles endiselt meelelahutust, kuid aasta-aastalt on järjest enam ka neid, kes küll pokkerit ei biidi, kuid peavad end endiselt "Isildurideks" või "Durrideks" ning sisuliselt gämblevad keskkonnas, kus nende vastu on nii reik kui neist paremad mängijad.  

Pensionireform on mängijatele ohtlik

Aitab nüüd pokkerist, tuleme põhiteema juurde tagasi. Seesama uuring näitab muuhulgas ka seda, et mängimiseks võetakse aina enam ja enam kiirlaenu. See on juba kohutavalt ohtlik märk, mis näitab et inimesed ei kontrolli absoluutselt oma tegevust. Kas tõesti peaks neid inimesi usaldama "ise enda pensioniks raha kasvatama?"

Kui tegemist on mängusõltlasega, siis kas ta kogub "sammast" edasi või võtab raha välja ja läheb sellega mängima? Sama hästi võiks küsida, et mida teeb mängur palgapäeval? Loomulikult läheb ta mängima! Võib-olla maksab ka mõned võlad ära. Kellele on mängur aga võlgu? Enamasti ikka teistele mänguritele. 

Kokkuvõttes tundub, et pensionireform on enam kui ohtlik teise sambasse raha kogunud hasartmängusõltlastele ning soodne nii Eesti Lotole kui  hasartmängufirmadele, sest turule võib tulla suur kogus "vaba raha", mida sõltlased kasutavad eelkõige oma sõltuvuse rahuldamiseks. Praktikas peaks olema tõhusaim meetod sõltuvuse vastu võitlemiseks just see, kui võtta mängurilt mängimiseks vajalik vahend ehk raha...aga reformiga kavatsetakse seda neile hoopis juurde anda. Mängukeelud, teraapiad ja kõik muu selline on muidugi hea, kuid ainult sellest ei piisa - igaüks võib istuda autosse, sõita Lätti ja seal tuimalt edasi gämmelda või  siis teha seda ka oma kodus läbi suvalise Eestis litsentseerimata netikasiino. 

Jutt käib küll "vaid" mõnest tuhandest inimesest, kelle tõttu reformi kindlasti ei peatata, kuid mõtlemapaneva küsimusega on tegemist ikka. Mida arvad Sina?