Kasiinode taasavamine Tallinna südalinnas tormijooksu ei põhjustanud

Esmaspäeval, 24. mail tehti Eesti kasiinod pärast kaks ja pool kuud kestnud koroonapausi taas lahti ning mängijad pääsesid saalidesse oma lemmikmasinaid ning mängusõpru tervitama.

Selleks, et uurida milline olukord Tallinnas reaalselt valitses, tegin esmaspäeva õhtul kella 19:00-21:00 paiku südalinna "Kuldsel Ringil" väikese ringkäigu. Kuidas möödus analoogne jalutuskäik eelmisel aastal, saad pikemalt lugeda siit.

Coca-Cola Plaza all asuv City Casino tervitas mind 90-ndatele aastatele omase mõnevõrra kaootilise atmosfääriga, kus pisidetailidele just ülearu tähelepanu ei pööratud. Kõlarites mürtsus Snapi 1992. aasta superhitt "Rhythm is a Dancer", rahvast oli võrdlemisi palju ning taas tuli näha omajagu vaeva, et töötajad mind üldse märkaks.

Tõsi - viimane on põhjustatud eelkõige kasiino (halvast) planeeringust, sest üks töötajatest viibib enamasti baaris ning teine kassaluugi taha, kust lihtsalt puudub ülevaade uutele sisenejatele. Praktikas oleks nii täiesti võimalik ka ilma dokumenti esitamata (vähemalt mõned) panused teha. 

Jagus igas vanuses mängijaid ning kostus nii vene kui eesti keelt. Maske kandis reaalselt vaid kaks-kolm klienti, needki selgelt vanemad inimesed. 

Läheduses asuvas Fenixis oli umbes sama palju kliente, kuid üldmulje juba parem ja kaasaegsem kui Citys. Mind võeti kiirelt ja korrektselt vastu, kraaditi (36,0) ning vähemalt leti ees paluti ka maski kanda. Kui uurisin, et kas mask peab ka mujal ees olema, siis päris konkreetset käsku sellele ei järgnenud. Pigem anti mõista, et see on lihtsalt soovituslik. Maskid olid reaalselt ees umbes pooltel kasiinoklientidel.

Fenix pakkus mulle ka lahkelt juua ning tutvustas kampaaniaid. Neist üks tundus päris ahvatlev - maksad kassasse 10 eurot ning saad 20-eurose voucheri, mis tuleb tõenäoliselt ühe korra läbi mängida ning on seetõttu ka puhtmatemaatiliselt väga kasulik diil. Kuna ma polnud püsiklient, tundsid neiud minu vastu keskmisest rohkem huvi ning olid lahkelt nõus ka mängimist õpetama. Ju ma siis spordiriietes ning paksu puhvi ning päikeseprillide alla mattununa päris slotivirtuoosi muljet ei jätnud...  

Tuleb tõdeda, et Olympic oli oma konkurentidest selgi aastal grammivõrra üle (kuigi ei saa eitada, et ka tubli uuenduskuuri teinud Fenix avaldab iga korraga aina paremat muljet). Mõõdukalt familiaarne ning sõbralik vastuvõtt, sain sealgi 10 euro eest kaks 10-eurost voucherit ning tagatipuks ka tervitusjoogi Gin-tooniku näol. Mõistagi räägiti kampaaniatest - väga õige, seda peabki uute klientidega tegema, ka suusamütsis udutajatega!

Kraadimisest ma ei pääsenud, samuti anti üsna konkreetne käsk maski kanda. "Kui võtate lonksu juua või teete suitsu, siis võib maski muidugi ära võtta aga muul ajal peaks see ees olema," selgitas teenindaja, kel nimeks samuti Hannes. Reaalsuses leidus saalis siiski mõni klient, kes ei joonud/suitsetanud ning sellest hoolimata ikkagi maski ei kandnud, kuid neid inimesi oli vähem kui Fenixis, City Casinost rääkimata. Täituvusnõuet samuti ei ületatud, kuid ega Vana-Virusse poleks ka kuigi palju rahvast juurde mahtunud. 

Boonusvoucherid mängisin mõistagi korrektselt läbi ning sarnaselt Fenixile andis ka Olympic Casino mulle pisikese kasumi. Mis nii viga kasiinosid inspekteerimas käia. Soovi korral kasvõi iga päev!

Endises Grand Prix kasiinos oli märksa rahulikum õhkkond kui eelmises kolmes ning ka kliente mõnevõrra vähem. Rävalas on mulle muide alati käia meeldinud - nii ajal, mil ma ise Grand Prix's töötasin kui vahel ka hiljem. Midagi pole teha - paremat lattet kesklinnast juba naljalt ei leia, lisaks ei pea seda üle minuti ootama ning tagatipuks on "tibikohv" ka täiesti tasuta!

Teenindajad olid mulle tuttavad ning kuna "10=20" boonuskampaanias saab osaleda ühe päeva jooksul vaid ühes Fenixi kasiinos, jäid sel korral panused tegemata. Uurisin hoopis, et kuidas koroonaaeg töötajatele möödus? "Saime hakkama, hüvitist maksis nii tööandja kui Töötukassa," kõlas vastuseks. Kogusumma ei olnudki seejuures väga palju väiksem teenindaja tavalisest palgast, kuigi jootrahast ja lisatasudest tuli muidugi suu puhtaks pühkida.

Natuke tekitas inimestes muret vaid see, et kuidas neile lähemas tulevikus töötunde jagub, sest esialgu on kasiinod lahti vaid ajavahemikus 6:00-22:00. Tõenäoliselt ei kesta see aga pikka aega ning "õnneks" leidub alati neid, kes puhkavad või on haiged. Töötajatest endist kasiinofirmadel (vähemalt) esialgu vist puudust pole.

Viimaks kiikasin sisse ka Eesti suurimasse ja uhkeimasse kasiinosse. Just nimelt kiikasin, sest spordiriietes poleks mul sinna nagunii asja olnud. "Spordijakk veel, aga päris dressipükse ikka ei tohiks olla. Väiksemates mängusaalides seda väga ei jälgita, siin aga küll," kõlas garderoobitüdruku selgitus. 

Ega ma vastu vaielnudki, liiati polnuki ju otsest plaani mängima tulla. Kasiinoalale piiluda mul õnneks ei keelatud ning silma järgi hakkas sarnaselt eelmisele aastatel silma mõnikümmend klienti, mängiti nii automaatidel kui laudades, samuti oli käimas pokkeriturniir. "Täna just palju pokkerimängijaid pole, vast viis-kuus inimest," kommenteeris parajasti tööl viibinud Olympicu floor-manager. "Eks tuleb ka arvestada, et tegemist on esimese turniiriga ja kell 21:30 saab see Time Clock meetodil igal juhul läbi -  kell 22:00 peab kasiino suletud olema."  

Kokkuvõttes võib öelda, et mängijad jagus kõikjale, kuigi päris tormijooksuks seda nimetada ei saa. Samuti oli mängijate meeleolu rahulik ning mingit ülearust läbu kuskil silma ei hakanud. Küllap mõjustas seda ka mängurite rahakotte ruineeriv kuu lõpp, esmaspäev ning juba eelnevalt mainitud kasiinode varane sulgemine.

Võrreldes eelmise aastaga oli kõikides kasiinodes märksa rohkem inimesi, kuid tuleb arvestada, et siis tegin "reidi" teisel, sel aastal aga esimesel päeval. Eks avamispäev meelitabki keskmisest rohkem inimesi ligi.