Ajamasin käima! Kas tippvormis Brunson ja Ungar saaksid Ranno Sootlale vastu?

Omal ajal ka pokkerist kirjutanud ning mitmetel turniiridel osalenud spordiajakirjanik Ott Järvela viskas äsja õhku julge väite, mille kohaselt oli kolmapäeval meie seast lahkunud vutilegend Maradona küll oma ajastu ehe staar, kuid kui ta oleks 1986. aastal ajamasinasse pistetud ning läkitatud otseteed tänasesse Eesti Meistriliigasse, siis seal poleks tema oskustest piisanud. Selle tulemusena arenes spordiinimesete seas korralik (ning mis seal salata, ka üsna huvitav) debatt. 

 

Kahtlemata on paljud spordialad aastakümnete jooksul väga palju muutunud ning minagi ei kahtleks näiteks selles, et 1991. aasta Kuldne Kalev saaks tänase Eesti kossukoondise käest korraliku paki ning olümpiavõitjast vollelegend Viljar Loor ei pääseks üleüldse 2020. aasta Eesti võrkpallikoondisesse. Samas ei tahaks ma jällegi kuidagi uskuda, et Maradona tänases Eesti vutiliigas hakkama ei saaks... Aga hea küll, keskendume nüüd pokkerile.

Ajal, mil Maradona lollitas vutimurul vastasmeeskondade kaitsjaid, troonisid pokkerilaudades sellised staarid nagu Doyle Brunson ja Stu Ungar. Just need mehed selgitasid omavahel ka 1980. aasta WSOP põhiturniiri tšempioni ning turniiri viimane jaotus kuulub kindlasti pokkeriajaloo klassikasse. 

46-aastane legendaarne road-gambler, tol hetkel juba kahekordne maailmameister Brunson tabas oma -ga kenasti floppi  ning tegi pre-flop tõstega võrdväärse pisikese panuse, et 20 aastat noorem vastane kaasa meelitada. Tol ajal oli pokker keskealiste ja vanemate meeste mäng, 26-aastane Ungar nägi lauas välja nagu poisike ning teda ei võetud ülearu tõsiselt. Siiski polnud tegemist juhusliku pokkerihuvilise, vaid kaasasündinud fotogeenilise mälu ning ülikõrge IQ-ga (väidetavalt 185, kõrgem kui näiteks maailmakuulsal füüsikul Stephen Hawkingul) elukutselise kaardimängijaga, kes ei tundnud "Texas Dolly" eest vähimatki aukartust. Ungar callis ning pärast turni  läks Brunsonil äkitselt kiireks. Alles siis kui Ungar callis vaid hetkega ära ka vanameistri all-in panuse ning viskas lauale , mõistis Brunson, et on korraliku supi sees. Ega river teda päästnudki...

Omamoodi tähistas 1980. aasta WSOP uue ajastu algust. Harjumatult hüperagressiivse stiiliga Ungar oli lihtsalt omast ajast 10-20 aastat ees ning võitis oma vastaseid põhjusel, et mängis nendega nii, nagu keegi polnud veel kunagi mänginud. Ungar võitis ka 1981. aasta WSOP põhiturniiri, näitas 1980-ndatel aastatel lausa müstilist resultatiivsust ning võinuks tõenäoliselt saavutada mida iganes, kui poleks langenud narkootikumide ning iseenda maniakaalse hasartmängusõltuvuse ohvriks.

Nendel aastatel kerkisid Ungari varjust välja uued tähed eesotsas Johnny Chani ning Phil Hellmuthiga, kellest viimane figueerib pokkeriajakirjade esikaantel tänase päevani. Ka Doyle Brunsoni tähelend ei katkenud, ta püsis veel pikalt maailma absoluutses tipus, nautis tähelepanu ning korjas ilmse mõnuga WSOP käevõrusid. Ning lõpetuseks ilmus ka Ungar uuesti välja, pani nagu muuseas kinni 1997. aasta WSOP põhiturniiri ning kadus siis jälle. Kahjuks jäädavalt.   

Kes on üldse parimad pokkerimängijad 2020. aastal? Ainuüksi Hendon Mob edetabelid täit selgust ei anna, liiati on nendegi sära aastatega tuhmunud. Esiteks turniiride arvu, teiseks paljude turniiride ülikõrgete sisseostude tõttu. Kuid isegi Hendoni põhjal võib märgata, et järjest enam on andmas tooni uus alla 30-aastaste pokkerihaide põlvkond, kelle arengus on mänginud peamist rolli netipokker. 

Kui enam kui 10 aastat tagasi polnud Eestis tegelikult mitte ühtegi maailma tippu kuuluvat pokkerimängijat, siis tänapäeval ma enam nii ei väidaks. Eestlased mängivad online-pokkerit väga kõrgel tasemel ning on jõudnud juba paljugi saavutada. Ranno Sootla WSOP teine koht 2018. aastal ning tänavune võit, lisaks ports esikohti Euroopa turniiridel on võib-olla parimaks ühe mängija eduloo näiteks. 

Ma olen näinud vahetult pealt, kuidas Ranno võitis WSOP Colossuse ning MPN põhiturniiri Tallinnas. Kummalgi juhul polnud tegemist mitte vähimalgi määral õnne, vaid puhta skilliga. Kohati jäi koguni mulje nagu istuksid vastased lauas otsaette kleebitud taskukaartidega. Tõenäoliselt suutsid sedasama teha omal ajal ka Brunson ja Ungar. Ega viimane poleks siis niisama mängus 100 000 dollarile vastase all-in blufi 10-high'ga maha callinud...

Aga kui me oleksime pistnud tippvormis 26-aastase Stu Ungari ja 46-aastase Doyle Brunsoni ajamasinasse ja toonud nad tänasesse päeva, siis kas need mehed saaksid Eesti tippude vastu mängides hakkama? Millised oleksid nende võimalused näiteks Ranno Sootlaga konkureerimisel? 

See, et pokkeri tase on aastatega valguskiirusel tõusnud, pole mõistagi mingi uudis. Kahtlemata olid nii Brunson kui Ungar väga andekad, kuid mõlema mehe oskused põhinesid peamiselt “tänavatarkusel” ehk mängu käigus omandatud kogemustel. Üldine mängijate tase oli tollal aga võrdlemisi kehv ning masside võimalused mängu õppimiseks üsna kesised. Madala kvaliteediga mängud ei soosi ka tippude arengut, liiati toimusid need peamiselt suletud gruppides. Võis juhtuda, et isegi elukutselised mängijad ei puutunud kogu oma elu jooksul kokku ühegi teise riigi mängijaga.     

Lõviosa Brunsoni ja Ungari teenistusest tuli (rikaste) harrastajate taskust. Tänane pokkeristaar ei saa sellele loota, tema peab ka teised profid üle mängima! Selleks tuleb pidevalt õppima, end täiendada ja igapäevaselt areneda. Kui Ungar võis tõesti omal ajal mõni aasta mängust eemal olla ning seejärel ikkagi WSOP põhiturniiri kinni panna, siis tänasel päeval oleks see täiesti mõeldamatu. Tõenäoliselt ei suudaks selline mängija üldse pokkerit biitida, veel vähem aga tiitleid võita. Isegi siis, kui tal mõnes jaotuses kõvasti õnne oleks.   

„Maailma parimad mängijad tulevad internetist. Kindlasti ei pea ma seetõttu parimaks näiteks Phil Hellmuth'it,” oli nii live- kui online-pokkeriga üle miljoni euro teeninud Eesti turniiriäss Markku Koplimaa selle aasta veebruaris resoluutne. 1998. aasta novembris surnud Ungar pole kunagi internetis mänginud, tal polnud pangakontotki. Brunsonil oli küll koguni omanimeline pokkerituba (Doyles Room), kuid selleks, et tipptasemel läbi lüüa, on mees kahjuks lihtsalt liiga vana. Tänased maailma kardetuimad pokkeriässad on pea eranditult alustanud just netipokkerist, suurem osa neist puutunud mänguga kokku juba alaealistena.

Netipokker võimaldab mängida tohutus koguses jaotusi. Väga paljude vastastega üle maailma. Pokkeriprofi käsutuses on mitmeid väärtuslikke abimehi järelduste tegemiseks, info töötlemiseks ning seeläbi oma mängu arendamiseks. Ungar ja Brunson pidid lootma vaid oma mälule ning kogemustele. 

 

Järjest enam saab selgeks, et ainuüksi tehnilistest oskustest tippkonkurentsis püsimiseks ei piisa. Tänapäevane pokkeriäss peab olema ka piisavalt heas füüsilises vormis ning mentaalselt tugev, milleks tehakse sageli eritreeningut. Omaaegsed meetodid olid märksa primitiivsemad. Brunson oli küll endine sportlane, kuid vastaseid chippidega pildunud ning diilereid sõimanud Ungar "otsis abi" narkootikumidest, mis aga põhjustasid ilmse allakäigu.

Brunson ja Ungar olid kahtlemata erakordsed talendid ning armastasid nii pokkerit kui teisi kaardimänge. See oli nende töö ja elu. Kui aga värskelt ajamasinast väljunud mehed kohe laudadesse (eriti online-pokkeris) saata, siis kooriksid Ranno ning tema jüngrid nad kiirelt paljaks. 

Kuid pokker on siiski pikema perspektiivi mäng ja edulootused suuremad neil, keda ei paelu ainult raha, vaid mängunauding. Kui mõlemal mehel jätkuks püsivust tänapäevane pokker (eriti netimängud) endale süvitsi selgeks teha, vajadusel isegi nn. "Mustika Mudaliigas" või Tõrva meistrivõistlustel kaasa lüüa ning suhelda õigete inimestega, võiks neist aasta-paariga täiesti asja saada. Kui natuke fantaseerida, siis miks ei võiks mängida sel juhul EMV 2023 põhiturniiri esikohale 50-aastane Henri Käsper ning aasta noorem Doyle Brunson? Või miks ei peaks me elama kaasa 30-aastase Stu "TheESTKid" Ungari fantastilisele mängule WSOP Online'il 2024. aastal koos Ranno Sootla asjatundlike kommentaaridega!?