Mis teeb sinust kõva pokkerimängija? Just SEE asi on kõige tähtsam!

Kirjutame täna natuke pokkerist. Me ei ole muuseas pokkerit kaugeltki unustanud. Jah - netis on tase julm, saidid teenivad kopikaid ning portaalid ei saa sedagi. Mis siis ikka.

Elu tahab aga elamist ning endiselt mängib pokkerit kümneid tuhandeid inimesi üle Eesti. Nagu vanasti, on nende seas nii tõelisi proffe, lihtsalt häid mängijaid kui ka algajaid.  

Milline mängija see ikka tahab pokkerilauas fish olla? Seetõttu on iga algaja vähemalt korra elus küsinud, et mida on kõige rohkem vaja selleks, et heaks mängijaks saada. 

Kas tugevat matemaatikat? Häid psühholoogilisi võimeid? Julgust ja auahnust? Suurt võidutahet? Oivalist näitlejameisterlikkust? Tõsist töötahet, et päev-päevalt erialaseid raamatuid lugeda ja videosid vaadata?

Kahtlemata on kõik need asjad vajalikud ning ilma nendeta mäetippe ei valluta. Kuid kõigest tähtsaim ning peamine eeldus on ikkagi suur huvi ning kirg pokkerimängu vastu.

Just tõelisel pokkerifanaatikul on kõige suuremad eeldused tõsiseks tegijaks saada. Matemaatika, psühholoogia on suures osas õpitavad, võidutahe on fanaatikul nagunii olemas, ajaga tuleb ka julgus ning näitlejameisterlikkus. Ja vähemalt õppima ei pea fanaatikut küll sundima - ta haarab ise raamatu kätte või asub huviga videosid jälgima. 

Kui ma vaatan tänaseid suurimaid Eesti pokkeristaare, siis suurem osa neist ongi väga kirglikud mängijaid ning tõelised fanaatikud. Nad armastavad pokkerit, elavad koos pokkeriga, naudivad igat mängitud sekundit ning ka nende lähemateks sõpradeks on samasugused inimesed. Kõik Morelid-Tammelid-Smirnovid kuuluvad just sellesse kategooriasse ning tolsamal põhjusel on nad ka edukad. 

Minust endast ei saanud omal ajal erilist tegijat põhjusel, et ma pole kunagi pokkeri mängimist kuigivõrd fännanud. Häbi öelda, kuid mul on näiteks siiani kodus päris hea ports pokkeriraamatuid, mida ma olen ka pisut sirvinud, aga päris kaanest kaaneni pole läbi lugenud ühtegi. Isegi mitte seda, mille me ise 9 aastat tagasi välja andsime. 

Minu "profikarjäär" jäi peamiselt aastatesse 2004-2006, mil pokkeriga võis raha teenida sisuliselt igaüks. Ma mängisingi enamasti vaid raha pärast, sest seda oli lihtsalt kergem teenida kui mujal. Oleksin ma viitsinud Leiboldi-Kolgi moel vaeva näha, võinuks ka papirull kordades paksem olla, sest kõik eeldused olid selleks ju olemas. Aga mis siis teha, kui asja ei fänna. Vägisi ju pokkerit armastama ei hakka. Ning kuigi ma loen tegelikult väga palju, ei taha ma midagi vägisi lugeda.   

Öeldakse, et pokkerifanatism vältab 5-7, vahel ka 10 aastat. Eks ta umbes nii ongi, sest sajandi alguse suurmeistritest on tänaseks lauas järel vaid üksikud. Pean siinkohal ikka silmas neid, kes mängu tõsiselt võtavad, mitte lihtsalt vahel nalja tegemas ei käi. Eks minagi ju gämblen paar korda aastas ühes äärelinna garaažis... 

Aastate jooksul olen näinud kõrvalt mitmeid mängijaid, kes olid kunagi väga kõvad tegijad, kuid vajusid ühel hetkel ära. Neid ei raputanud kuigivõrd ei UIEGA, Eesti HSM ega ka Must Reede, vaid ühel hetkel saabus lihtsalt teatav tüdimus ning koos sellega kadusid hoobilt ka tulemused. Vägisi võita pole võimalik. Unustades siinkohal netipokkeri, tuleb tunnistada, et näiteks live-turniiride tase pole tegelikult viimase 5-7 aasta jooksul just meeletult tõusnud ega ka pokker päris üleöö täiesti biiditamatuks muutunud.  

Ma olen üsna kindel, et lõviosa nendest, kes viimase 7-8 aasta jooksul on suutnud kasvõi aasta pokkeriprona elatist teenida, on väga nupukad tegelased, kes võivadki ka muudes eluvaldkondades edukalt läbi lüüa. Paljud endised pokkeriprod on tänased edukad investorid, kauplejad, ettevõtjad, tippspetsialistid. Nad ei tegele pokkeriga peamiselt lihtsalt põhjusel, et on leidnud elus teised (ning nende jaoks huvipakkuvamad) väljakutsed. Mitmed neist võiksid seejuures vabalt pokkerisse tagasi tulla ja mängu kenasti ka biitida, kui selleks peaks vaid otsene vajadus tekkima.

Läbi aastate on päris paljud inimesed mulle tunnistanud, et tahaksid saada pokkeriprofiks. Seejuures on vaid pooled öelnud, et neile tõepoolest ka meeldib pokkerit mängida ning vaid vähesed on olnud nõus vabatahtlikult tõsist (õppe)tööd alustama. Pigem olen kuulnud midagi sellist: "Pokkeriprofid pidid hästi teenima ja elavad lahedalt. Ütle mulle kiirelt, mida ma pean tegema, et hakata samuti pokkeriga raha kokku ajama?" Te kõik ju mõistate, et sellisele küsimusele ei saagi mingit mõistlikku vastust anda.   

Mida ma tahan selle kõigega öelda? Kõige tõenäolisemalt saad sa edukaks just sel alal, mida sa tõeliselt armastad - olgu siis tegemist mistahes valdkonnaga. Samuti teeb just igapäevane oma hobiga tegelemine sind õnnelikuks. Piltlikult öeldes - kui sind ikka huvitab kohutaval kombel lilleseade ning absoluutselt ei huvita tarkvaratehnoloogia, siis oleks ääretu rumalus õppida koodi kirjutama vaid põhjusel, et keskmine arendaja teenib märksa rohkem kui keskmine florist. Suure tõenäosusega ei saa sinust nagunii kuigi head arendajat, sest sa ju vihkad oma tööd!  

Seega - kui pokkeri on tõesti sinu tõeline hobi, kirg...peamine jututeema ja armastus...siis naudi seda ja mine julgelt edasi. Olgu mängutase nii tugev kui tahes, aga kui sa tõsiselt püüad, siis on alati olemas mingi tuba või limiit, kus sa hakkama saad. Ja kui sa ühel korral pokkerist tüdined ja mujale siirdud, siis oled saanud edasiseks eluks väärt kogemuse! 

Artikli foto: Kairit Leibold