Kas kasiinodel on turniiripokkerit ülepea vaja?

Täna räägiks ja arutleks ühel põneval teemal, milleks on live-turniiride tasuvus Eestis. Miks korraldatakse kasiinodes pokkeriturniire ning kas see tegevus on üldse kasiinole kasulik? Kas on kasulik IGA turniiri korraldamine ja kas IGA turniiril osalev mängija on ka ise kasiinole kasulik? Ning kas iga turniir peaks üldse kasiinos toimuma?

 

Rõhutan, et räägime ainult pokkeriTURNIIRIDEST. Rahamängud e. cash-game - juhul kui need muidugi toimuvad - ON isegi väikeste blindide korral kasiinole tulusad. 

Pole kahtlust, et tervikuna teenivad kasiinod alati kõige suuremat tulu slottidelt, sest nendel mängimine on aktraktiivne, sobilik igaühele ega nõue mingeid erioskusi, automaadid võtavad laudadest märksa vähem ruumi, ei nõua kuigi palju lisatööjõudu ning ka mängu tempo püsib alati kõrge. Võrreldes omaaegsete "kangiga masinatega“ on tänapäevaste videoslottide väljamakse protsent küll märgatavalt tõusnud, kuid ka mäng ise muutunud kordades kiiremaks. See tähendab, et juhul kui mängud on piisavalt huvitavad, saab kasiino oma eeldatava tulu nii või naa kätte. 

Mängulauadega jahitakse eelkõige rahakaid ning rohkem sotsiaalseid kaardimänge armastavaid kliente, kuid mõistagi kaasnevad sellega ka oluliselt suuremad kulud ja risk (just sel põhjusel pakutakse majamänge momendil ju vaid neljas Eesti kasiinos). Sarnaselt slottidele tuginevad ka majamängud korraldaja matemaatilise eelisele, mis on kas kindla protsendiga (rulett) või sõltub teatud määral ka mängija oskustest (n. Blackjack).

Nagu ma juba mainisin, on pokkeri cash-game kasiinole üsna lollikindel raha teenimise viis, sest reik on piisavalt suur ning mingit ohtu miinustesse jääda sisuliselt ei ole. Nii võib juhtuda sedagi, et väiksemate sisseostudega turniiride ajal või järel teenib kasiino juba väljalangenud mängijatele rahamängu pakkumisega vähemalt osa turniiriga saadud miinusest tagasi. 

Alkoholi (ja toidu) müügiga on võimalik teenida kasumit siis, kui käive on suur, kliente palju ning hinnad mitte tavapäraselt ümbermadalad. Vastasel juhul (just väiksemates mängusaalides) on tegemist pigem klientidele pakutava lisateenusega, mis ahvatleb neid küll kasiinosse tulema ning seal olema, kuid otseselt kuigivõrd sisse ei too. Sellest hoolimata leidub neidki mängijaid, kelle jaoks on ka megaodavate hindadega kasiinojoogid ülemäära kallid ning kes eelistavad end vanal heal kombel "õues täis juua". 

Aga lähme nüüd tagasi turniiride juurde. Ma uurisin seda valdkonda tegelikult juba neli aastat tagasi oma magistritöös (selle populaarteaduslikku kokkuvõtet võid lugeda siit) ning jõudsin üsna kiirelt järeldusele, et sarnaselt alkoholi müügile pole ka turniiride läbiviimisest saadav kasu otsene, vaid kaudne – fookus on suunatud olemasolevatele või potentsiaalsetele klientidele kasiinomängude tutvustamisel ning hasartmängude mainekujundusel. See ei ole kindlasti mingi revolutsiooniline avastus, sest asjaosalised on sellega juba aastaid kursis. 

Samas on ka neli aastat kiiresti muutuvas maailmas üsna pikk aeg ning tänaseks on üht-teist ka oluliselt muutunud. Näiteks mainekujunduse roll on vähenenud, meediasse saamine muutunud märksa raskemaks ning ka sõnumid „pokker on sport“, "igaühest võib saada pokkeristaar" jne. ajast ja arust. Kuigi mängu iseloom on sama ning pokker ka tänapäeval oskusmäng, seostatakse seda 2019. aastal siiski eelkõige meelelahutusega.

Edasi tuleks vaadata seda, kes üldse Eesti kasiinodes turniire mängivad. Kliente võib segmenteerida mitmel viisil, mina jagan need inimesed näiteks "kasiinoklientideks", "pidutsejateks", „meelitajateks“ ja „täiskohaga pokkerimängijateks“.

1. "Kasiinoklient" on inimene, kes tuleb kasiinosse meelt lahutama. Paljud neist tarbivad alkoholi, kuid kindlasti mitte kõik. Mõnel on probleeme mängusõltuvusega, kuid enamasti on inimestel lihtsalt igav. Kasiinoklient mängib kõiki või vähemalt enamikke mänge, sealhulgas ka pokkeriturniire ning võib olla seejuures veel väga heal tasemel mängija. Kui ta turniirilt välja langeb, ei lähe ta tõenäoliselt koju, vaid leiab kiirelt kasiinos muud meelelahutust. Hinnanguliselt kuulub nende sekka umbes iga kolmas pokkerimängija ning just see grupp inimesi on mängukorraldaja silmis VIP-seisuses.  

2. "Pidutseja" meelitab kasiinosse soodne alkohol (kust mujalt sa linnas ikka kahe ja poole euroga õlle või rummikoksi kätte saad?) ning seltskond. Ta võib käituda sarnaselt "kasiinokliendile", kuid pole kindlasti niivõrd mängudesse kiindunud ega kannata kunagi ka kroonilise mängusõltuvuse käes. Tema jaoks on kasiinos viibimine ja pokkeri mängimine lihtsalt üks viise suurepäraselt meelt lahutada. Sõltuvalt rahakoti suurusest ja joobeastmest võib ta eksida pärast turniiri ka majalauda, sattuda cashi mängima või koguni automaadi taga hommikuni kulgeda. Ka see klient võib olla üsna väärtuslik ning just tema peale mõeldakse siis, kui räägitakse järjekordsest ägedast pokkeripeost, tasuta või üliodavatest napsidest ja fantastilisest seltskonnast. Hinnanguliselt on "pidutsejaid" kuni veerand kõikidest mängijatest.  

3. "Meelitajate" all mõistame populaarseid isikuid, kes tänu oma võluvale isiksusele või erakordsele müügiosavusele mõjutavad või kutsuvad teisi inimesi mängima. Neil võib olla ka lihtsalt palju jälgijaid (näiteks blogijad või ajakirjanikud). Samuti võivad nad olla kuulsad mõnel muul alal (näiteks turniiridele kutsutavad lauljad, näitlejad, sportlased ja poliitikud). Niiöelda "puhtaid meelitajaid" on tegelikult väga vähe, sest enamasti kuuluvad nad teistesse kategooriatesse.

4. "Täiskohaga pokkerimängija" eesmärgiks on mängida pokkerit. Ta võib olla nii proff kui ka lihtsalt paadunud pokkerifänn, kuid suure tõenäosusega on tegemist väga teadliku kasiinokülastajaga. Kasiinomängudest hoiab "täiskohaga pokkerimängija" eemale ning joob suure tõenäosusega kas mullivett või kohvi. Või kallab halvemal juhul kasiino ukse taga poest ostetud viina sisse. Ka cashi mängib ta vaid juhul, kui juhtub olema piisavalt raha ja seal istub mõni „jõuluvana“. Kasiinole on selline klient kahtlemata kõige kahjulikum, liiati tahab ta ka selle kohvi ja mullivee tasuta saada! Aga ometi on ka teda vaja, sest muidu oleks turniiridel hoopis vähem mängijaid ning see ei motiveeriks omakorda "kasiinokliente" ja "pidutsejaid" kohale tulema. 

Legaalse pokkeriturniiri läbiviimine kasiinos pole sugugi odav lõbu.

Oletame, et tahad korraldada sellise tavalise 10-tunnise pokkeriturniiri kümnel laual. Esmalt pead sa leidma töötajad ning ainuüksi see on väga keeruline väljakutse, sest personalipuudus on ka selles valdkonnas väga aktuaalne teema. Olen minagi  kuulnud vingumist, et näiteks EMV-l on palju Läti-Leedu-Poola päritolu diilereid, kes eesti keelt ei mõista, kuid mida siis teha? Ainsaks alternatiiviks oleks kas fieldi vähendamine või märksa lühem kava, sest usaldusväärseid ja kindlaid Eesti diilereid pole lihtsalt kuskilt juurde võtta. Diilerite palkamine välismaalt (või isegi teistest Eesti linnadest) pole mängukorraldajale ainuüksi kohutav peavalu, vaid ka väga kulukas. 

Oletame, et sul on roppu moodi vedanud – diilerid on olemas ning elavad koguni samas linnas. See tähendab, et hiilglaslike transpordi- ja majutuskulude asemel pääsed ainult napi taksohüvitisega. Siiski tähendab selline turniir vähemalt 65 töötundi ning arvestades seda, et diileri tunnihinne on koos kõikide maksudega minimaalselt 8 eurot (aga võib olla vabalt ka üle kümne), kulub palkadeks/taksosõiduks vähemalt 750 eurot. 

Lisaks diileritele vajad pisut suurema palgaga turniiridirektorit, päris suurte ürituste puhul lisandub täiendav abipersonal ning kui üritust ka kuidagi kajastatakse, vajad lisaks veelgi kopsakamate palkadega reportereid, fotograafe, videomehi jne. Arvestame siinkohal minimaalselt 250-eurose lisakuluga, kuid vihjame, et korralik meediakajastus läheb kindlasti maksma tuhandeid.  

Sa pead arvestama ka riskiga. Võid ju planeerida turniiri 10 laua ja 10 diileriga, kuid sa ei tea kunagi, kas 100 mängijat ka kokku tuleb. Juhul kui mitte, pead sa hetkel vabadele ning suitsuruumis jalgu sirutavatele diileritele ikkagi palka maksma, kuid tulu ei tule kuskilt. 

Hasartmängumaks on õnneks väikse. Samas on sul vaja jällegi laudu, toole, chippe…mis kõik kuluvad. Tervitusjooke, snäkke ning kasvõi väga elementaarsel tasemel turundust...Pokkeriturniir võtab ka ohtralt ruumi ning võib segada teisi, hetkel kasiinos viibivaid kliente. Sul võib olla vaja lisatöötajaid mängijate registreerimiseks ning saali korrashoiuks. Ühesõnaga – erinevaid kulusid on vägagi palju ja need pole kaugeltki väikesed!

Seega - sellise üsna lihtsa turniiri korralduskulu absoluutune miinimum on 1000 eurot, kuid reaalne kulu läheneb pigem 1500 eurole. 

Mida sa mängijatelt vastu saad? 10% reiki, väga marginaalse kasumi alkoholi müügilt ning lootuse, et osalejate seas on võimalikult palju kasiinokliente/pidutsejaid. Kui peaks aga juhtuma, et korraldad näiteks 30-50 eurose sisseostuga turniiri seltskonnale, millest moodustavad suurema enamuse "täiskohaga pokkerimängijad", siis teenid sa reaalselt alla 500 eurot reiki, millest pole võimalik ka kõige elementaarsemaid väljaminekuid katta. 

Eelneva näite põhjal võib väita, et iga alla 100-eurose sisseostuga turniir tähendab kasiinole väga suurt riski, 100-150 eurose osalustasuga turniir on selline üsna piiripealne ettevõtmine ning vähemalt 150-eurose sisseostu korral võib teenida kasumit ka juhul, kui mängijaid slotte/laudu/cashi ei mängi. 

Kokkuvõttes on kasiinole kasulikud kolm asja:

1) Suurem sisseost

2) Re-entry (mitte re-buy!) võimalus

3) Kiire struktuur 

Tõenäoliselt ei meeldi ükski neist kolmest "täiskohaga pokkerimängijale", kuid sobivad jällegi hästi "kasiinokliendile". Arvake nüüd aga ise, kelle arvamus kasiinot enam huvitab? 

Kas usute eelneva jutu põhjal, et madala sisseostu ning suure fieldiga turniiride aeg võib peagi läbi saada? Ma pigem arvan, et jah. Olen üsna kindel, et näiteks EMV rahvaturniir toob korraldajatele ulmelisest turbostruktuurist hoolimata (sisuliselt on tegemist lotoga) vägagi kopsaka miinuse, kuid näiteks High-Rolleriga jäädakse juba plussi.   

Vähemoluline pole ka turniiride formaat. Kahtlemata on kõige tulusamad No Limit Holdem turniirid (soovitavalt turbostruktuuriga ja re-entry võimalusega. Kõikvõimalikud deep-stack kummivenitamised ja igasugused veidrad mänguformaadid (mis kestavad kaua, tähendavad suuremat palgakulu, nõuavad täiendavat personali koolitust ning järelvalvet) on mõistlikud vaid juhul, kui sisseost on piisavalt kõrge ning osalejaid palju. Arvake nüüd ise, miks OlyBet Kings of Tallinn ja kõik selle festivali kloonid keskenduvad eelkõige kiirele mängule ning igasugused lohisevad festivalid on saanud ajalooks ;)   

Kodus ja pubides mängiti 20 aastat tagasi, mängitakse nüüd ning suure tõenäosusega mängitakse ka tulevikus. Kui tegemist on oma sõpruskonna vahel läbiviidava mänguga, kus reiki ei võeta, jääb kogu raha õhtu lõpuks nii või naa samale pundile. Vaid kaarte tuleb ise jagada…  

Organiseeritud pubipokkeriga tänapäeval tõenäoliselt enam raha ei teeni. Ega paljud pubidki paista enam erilises vaimustuses olevat. Pigem on nii, et kui üldse midagi korraldatakse, siis osana mingi konkreetse ettevõtte turundusest. 

Ma isiklikult kipun endiselt uskuma ka online- ja live-pokkeri kooslusesse. Kuigi satelliitturniiride kuldaeg on ammu läbi, võib edu saata näiteks neid ettevõtmisi, millest osa toimub netis ja osa live’is. Näiteks kuulsin, et keegi pildus välja idee EMV rahvaturniiri alustamisest internetis ja lõpetamisest kasiinos. Jah, ühelt poolt ma mõistan, et kahtlemata on igal hobimängijal vähemalt korra aastast erakordselt lahe sadade teiste meeste ja naistega korraga lauda istuda. Aga...asja tuleks näha ka mängukorraldaja mätta otsast ning just sealt vaadatuna on tegemist erakordselt mõistliku ettepanekuga, mis vähemalt kaalumist vääriks.  

1. See, kas pokkeriturniir on kasiinole tervikuna kasulik, sõltub otseselt osalevate mängijate profiilist, turniiri sisseostu suurusest ja formaadist. Kui näete, et keegi korraldab kuskil juba aastaid teatud pokkeriturniire, siis võite olla kindlad, et need on ka kokkuvõttes kasulikud. Kui turniirid saavad kiirelt otsa või nende kava liiga sageli muutub, siis tõenäoliselt mitte.  

2. Mida väiksem on pokkeriturniiri sisseost, seda olulisem on kasiinole see, et turniirist võtaks osa võimalikult palju "kasiinokliente" ja "pidutsejaid" ning võimalikult vähe "täiskohaga pokkerimängijaid". Kui viimaste osakaal läheb liiga suureks, siis lõpetab kasiino need turniirid reeglina lihtsalt ära. Enamasti jätkub kasiinole kahjulik mäng internetis, kuid sageli ka pubides või n.ö. "köögilaua" taga. 

3. Kui netipokkeris tähendab iga sisseost tulu ning deep-stack turniirid on mängukorraldajale kasulikud (sest pokkeritoas viibitakse pikemat aega ning igavusest avatakse kõrvale mõni teinegi laud või suisa kasiinomäng), siis live'is on kõik risti vastupidi. Et meeldida edukatele "kasiinoklientidele", võib prognoosida tulevikus nii väikeste sisseostudega turniiride vähenemist, turboformaadi eelistamist kui ka õnnefaktori suurendamist.