Pokkerimiljonär Markku Koplimaa: Ainult raha pärast pole mängida mõtet!

Kui jutt käib pokkerist, siis kerkib tihti üles küsimus, et kes siis ikkagi on Eesti parim pokkerimängija?

Küsida on seda ju lihtne, kuid vastata keeruline. On neti- ja live-pokker. Erinevad limiidid. On turniirid ja cashgame. Palju erinevaid mänguformaate. Lisaks variatsioon, mistõttu ei pruugi mänguline paremus isegi keskmisest pikema perioodi (näiteks aasta) jooksul esile tulla.  

Selline mõnevõrra ebamäärane vastus küsijat mõistagi ei rahulda ning tuleb vaadata numbreid. Hendon Mobi põhjal on Eesti ainuke pokkerimiljonär Markku „markovitsus“ Koplimaa. Ta on Eesti parim nii live-pokkerit kajastava Global Poker Indexi kui netiturniire hõlmava Pocket Fives edetabeli põhjal. Markku on kuulunud aastaid PokerStarsi ülemaailmsete ränkingute tippu, samuti on tema nimel Eesti läbi aegade suurim live-turniirivõit.

Online või live – vahet pole. Üsna tõenäoliselt on Markku ka laias maailmas tuntuim Eesti pokkerimängija ning veelgi tõenäolisemalt ei lahku ta veebruaris toimuvalt Eesti Pokkeri auhinnagalalt tühjade kätega. Seega, milleks keerutada? Vastus küsimusele Eesti parima kohta peaks olema ju otsekui varnast võtta!

Markkust ja tema saavutustest on palju räägitud ning kirjutatud, kuid pikemat persoonilugu pole temaga veel tehtud. Seega lähme ja uurime täpsemalt, kuidas Markku tippu tõusis, kuidas tal hetkel läheb ning mida ta arvab nii Eesti mängijatest kui pokkerist üldse. 

Ta ei keeruta sõrmede vahel kulda ja karda, ei kanna „Gucci-Muccit“, eksponeeri randmel Rolexit ega kutsu külalisi garaaži oma Ferrarit või vähemalt S-klassi mersut uudistama (tal muide polegi autot). Ei esinene ega eputa. Elab tavalises südalinna üürikorteris, kuid peab end siiski pigem äärelinna poisiks ja kavatseb peagi Nõmmele tagasi kolida. On jutukas ning kõva häälega. Pole kahtlust, et Markkule meeldiks igapäevaselt märksa rohkem suhelda kui mõneti üksluine online-profi elu seda pakub. Päris üksik hunt Markku siiski ei ole. Lisaks pokkerile on elus pere, tütarlaps ja sõbrad. Inimesed ongi talle märksa tähtsamad kui pokkeriga teenitud raha.  

Teismeeas oli Markku arvestataval tasemel kesk- ning pikamaajooksja, kellel olid spordis väga kõrged sihid. Lausa profikarjäär, suured võistlused, olümpiamängud… Paraku tõmbas jalavigastus sellele kõigele kriipsu peale. „Oli masendav tunne, kui sa ei saanud enam maksimaalset trenni teha ega oma potentsiaali realiseerida,“ meenutab Markku ilmse kurbusega. 

Niisamuti jäid pooleli õpingud Tallinna Ülikooli kehakultuuri teaduskonnas, kuid spordist on tal tulevases elus siiski omajagu kasu olnud. Sportimine ei tekita ainuüksi võidunälga ega õpeta eesmärkide nimel tublisti pingutama, vaid arendab ka vastupidavust. Selleks, et päevade ja nädalate kaupa suurtel turniiridel/festivalidel grindida ning igal ajahetkel maksimaalselt häid otsuseid teha, peab nii keha kui vaim tugev püsima. 

Pärast spordiga lõpetamist tuli leida uus väljakutse. Päris „iseenesest“ Markku pokkerilauda ei jõudnud ning erinevalt paljudest tänastest pokkerimängijatest puudus tal ka igasugune varasem kokkupuude mistahes hasartmängudega. Tuleristsed sai tulevane pokkeristaar hoopis sõbraga 5 Card Studi mängides. „Ta tõmbas mu tagumiku korralikult lohku ning tunnistas hiljem, et tegi veel sohki ka,“ naeris Markku. 

Texas Holdemi juurde jõudis mees üsna hilja – alles kuskil 20-22 aastaselt. „Mängisin tollal Triobetis ja PokerStarsis freerolle, kuni võitsin 20 eurot. Hakkasingi sellest bankrolli ehitama, oma raha ma pokkerisse pannud ei ole. Pea iga pokkerimängija võib vist öelda, et on elu jooksul üks või enam kordi bustoks läinud. Mina ei ole!“ tunneb Markku uhkust.  

2009. aasta sügisel käis ta viimast korda tööl ning otsustas seejärel täielikult pokkerile pühendada. Edu ei tulnud üleöö, vaid pika ja pideva töö tulemusena. Järk-järgult, turniir turniiri, level leveli kaupa. Tuhandeid ja tuhandeid tunde kõva grindi. Aga Markku nautis seda täiega, sest ei hakanud kunagi mängima pokkerit põhjusel, et sellega rikkaks saada. Talle lihtsalt meeldis see mäng!

Alguses mängis ta nii turniire kui cashi, kuid viimasest loobus üsna kiirelt. „Turniirid oli lihtsalt põnevamad ning sobisid mulle paremini,“ tõdeb Markku. Live-pokkerit mängis ta esmakordselt 2010. aastal ning kuigi tegemist oli freerolliga, ajas see käed natuke värisema. Tulemused tulid siiski üsna kiirelt. „Hakkasin järjest turniire võitma. Küll väikestes kasiinodes ja väiksemate sisseostudega, kuid enesekindlust sain sealt kõvasti,“ meenutab Markku.

Ta õppis täielikult ise ega vajanud arenemiseks coache ega mentoreid. Vahelduseks luges Imre Leiboldi ning Janar Kiivramehe blogi, kuid ei julgenud EPT-l mängimisest isegi mitte unistada. Võitles hoopis visalt omal tasemel. Vahel müüs küll turniiriosakuid, kuid jättis jämeda otsa alati enda kätte. Kui mäng ei sujunud, siis kolis limiitides alla ja lasi suure innuga edasi. Seepärast on Markku siiani väga uhke, et on omandanud enamuse teadmistest mängu käigus, kuid õppevideotest, abiprogrammidest ning seminaridest ta mõistagi „pääsenud“ ei ole.    

„Alguses ütles ema mulle ikka korduvalt, et kuule poiss - sa peaksid endale ikka mingi korraliku töö leidma,“ muigab Markku ja kirjeldab värvikalt tingimusi, kus tema pokkerikarjäär omal ajal alguse sai. Kööginurk ja vildakas tool, kuhu ta väga istumagi ei mahtunud. Ja muidugi ümberringi käiv "melu", mis väga keskenduda ei lubanud…. 

Markku tänane töökoht on mõistagi hoopis midagi muud ning ainuüksi selle keskel trooniv monitor suurem kui mõne mehe telekas. Aastatega sai freerollerist absoluutne tipptegija, kes on püsinud päris pikalt maailma 100 parima online-mängija seas. 

Markku ei eita, et pokkeri tase on aastatega omajagu tõusnud ning tõuseb tõenäoliselt ka tulevikus, kuid sellest hoolimata näeb ta online-pokkerit mõnevõrra helgemates toonides kui mõned teised ässad.

„High-stakes mängud on tõesti aasta-aastalt järjest raskemaks läinud ning sealne value üsna marginaalne. Ka keskmistes laudades on tase tõusnud, kuid seda ma küll ei arva, et madalatel limiitidel oleks viimaste aastatega midagi väga muutunud. Fishe leidub siiani küllaga ning on täiesti võimalik hakkama saada,“ kinnitab mees. „Ise mängin küll pea eranditult PokerStarsis, kuigi tõenäoliselt leiaks väiksematelt saitidelt softimaid mänge, paremaid promosid ja overlay’sid. Ma olen lihtsalt mugav,“ ütleb Markku.       

Kas siis tõesti on ka uutel mängijatel lootust? „On ikka, kuid tuleb arvestada sellega, et esiteks on mingi hulk inimesi, kellel lihtsalt pole mängust sellist arusaamist ja loogilist mõtlemist, mis oleks eduks vajalik. Aga enamikest inimestest on siiski täiesti võimalik ka tänapäeval kuni mingi tasemeni võitev mängija teha. See ei tule niisama ning väga palju tuleb tööd teha. Teiseks peaks olema suur huvi mängu vastu - sulle lihtsalt peab pokker meeldima. Nii ei saa, et mängid pokkerit ainult raha pärast!“ on Markku resoluutne. 

Selles, et enamus inimesi kunagi pokkeris tippu ei jõua, pole Markku sõnul süüdi mitte teadmiste või oskuste puudumine, vaid iseloom. Suuremale osale inimestest ei sobi pokkeri põhjusel, et nad on väga kärsitud. Kui hakkad mängima, siis peadki arvestama, et tippu jõudmiseks kulub aastaid ning kogu see aeg tuleb kõvasti ning innukalt tööd teha. Sa pead suutma kannatada ja kogu see aeg mängu vastu huvi tundma. Vastasel juhul lööd lihtsalt käega ja hakkad millegi muuga tegelema.“    

Raha teenimise muudavad netipokkeris keeruliseks erinevad regulatsioonid ja piirangud. „Kui turg läheks ühtäkki täielikult lahti, siis oleks ka buum koheselt tagasi. Kahjuks ma ei näe, et see võiks juhtuda. PokerStars kuivab iga aastaga aina enam kokku ning olen üsna kindel, et hiljemalt 5-10 aasta pärast on nende juhtpositsioon kadunud, sest konkurendid pakuvad lihtsalt paremaid tingimusi.“

Markku näol on tegemist tõelise grinderina, kelle mäng käib tsüklitena. „Mõnikord mängin kaks nädalat jutti ja siis natuke puhkan. Nii-öelda tsüklis olles mul kindlat päevakava polegi – mängin kuniks ära väsin, siis magan, teen lõunase kohvi ja lasen edasi.“ Tippaegadel tähendas see kuni 40-tunniseid (!) sesse ning 100 töötundi nädalas oli pigem reegel kui erand. Viimasel ajal on intensiivsus siiski langenud. 

„Pokker nõuab väga suurt pühendumust ning sobib eelkõige noortele inimestele. Kui hiljem hakatakse pere-elu elama, seab see selged piirid ette. Ühel hetkel tahavad kõik oma elus ka muud kogeda peale pokkerimängu,“ märgib Markku.  

Grinderi elu suurimaks miinuseks ongi just vähene sotsiaalsus. „Sa võid ju teenida palju raha, aga ilma sotsiaalsuse ning isikliku eluta pole sa õnnelik,“ arvab Markku ega hakkagi eitama, et pokker tekitab nii sõltuvust kui hasarti. „Kui sa ikka mängid päevi ja nädalaid jutti, siis mis see muud on kui sõltuvus,“ naerab mees. 

Vaheldust pakuvad live-festivalid. „Seal kohtun sõpradega, naudin melu, arutame asju. Aga eelkõige mängime ikkagi pokkerit,“ rõhutab Markku. Alkoholi mängu ajal pigem ei tarvitata või kui see peaks ka juhtuma, siis jälgitakse hoolikalt, et mänguline kvaliteet ei kannataks. „Võtame näiteks Mathias Siljanderi (mullu Coolbet Openi ning Summer Showdowni võitnud Soome pokkeriproff – autori märkus), kes joob tõesti palju õlut ja ajab lauas mula. Aga see ei tähenda midagi, sest ta teab täpselt, mida teeb.“

Mingil määral huvitab igat mängijat ka ühiskonna üldine suhtumine ning pokkeri maine. Viimast hindab Markku üsna keskmiseks. „Kes on ise mänginud või suudab laiemat pilti näha, saab pokkeri olemusest hästi aru. Ülejäänute jaoks on tegemist kasiinomänguga.“ 

Samuti on Markku arvamusel, et üldiselt suhtuvad mehed pokkerisse paremini kui naised. „Küllap see tuleneb sellest, et meeste seas on mängijaid rohkem. Paljudele n.ö. tavalistele (pokkerit mittemängivatele - autori selgitus) naistele võrdub pokker gamblinguga ning nad pigem kardavad end pokkerimängijatega siduda. Tegelikult on aga pokker töö nagu iga teinegi ja hea mängija jaoks seejuures veel väga stabiilne töö.“

Kuigi Markku on Eesti rahaliselt edukaim pokkerimängija nii live- kui online-turniiridel, peab ta end siiski pigem netimängijaks. „Kuigi netis on tase tugevam, on seal mängimine kasulikum. Live-mäng nõuab kõvasti aega ja pidevat reisimist. Sellest elatumine on iseenesest võimalik, kuid raske.“

Live-turniirid on siiski paljude netiproffide seas popid ning seda mitte ainult sotsiaalsuse pärast. Eelmisel aastal oli Markkul liigagi palju trippimist, tänavu plaanib mees natuke vabamalt võtta. Siiski kavatseb Markku võistelda Barcelonas ning tõenäoliselt ka Las Vegases. Põhiline rõhk läheb siiski Eestis toimuvatele suurfestivalidele ning kavas on ka EMV-st maksimum võtta. Tavaoludes ei peaks alla 500-eurose sisseostuga turniirid just tipp-proffe erutama, kuid tiitlite suhtes pole Markku-sugune spordimees kaugeltki ükskõikne. Kaks Eesti meistrikulda on tal juba olemas ning soov oleks neile lisa saada.

Kuigi pokker on olemuselt ikka sama, pole live- ning online-mäng kaugeltki identsed. „Live-pokkeris leidub inimesi, kes vaatavad sulle silma ja lihtsalt loevad sealt välja, mis kaardid sul on. Sa võid ju olla oma teadmiste poolest ükskõik kui hea, kuid kui sinu kehakeel annab vastastele kõvasti read’e, siis sa live’is läbi ei löö. Palju inimesed ei oska bluffides rahulikuks jääda ja tunnevad end selgelt ebamugavalt. Ma olen sellistes kohtades tuimalt vastaseid ära callinud, aga arvatavasti mõnikord ka ise ennast reetnud,“ jääb Markku ausaks.

Ta teab mitmeid tugevaid mängijaid, kes saavad küll online-pokkeris briljantselt hakkama, kuid live’is mitte. Ja vastupidi. „Siinkohal mõtlen neid, kelle peamine tugevus on just vastaste kehakeele lugemine. Netipokkeris sa aga teisi mängijaid ei näe ega teagi sageli, kes nad ongi. Seetõttu jäädakse seal tehniliselt ja strateegiliselt tugevamate mängijate vastu hätta.“

Enda mängustiili peab Markku kaalutletuks ning läbimõelduks, kus pole eesmärgiks mitte iga hinna eest turniiri võita, vaid teha antud ajahetkel parimaid otsuseid. „Elukutselise mängijana pead tahes-tahtmata mõtlema sellele, kuidas võimalikult palju raha teenida. Väga oluline on ICM (Independent Chip Model ehk meetod, millega arvutatakse otsuse tegemise hetkel välja mängija stäki tinglik rahaline väärtus – autori märkus) ehk sa ei pea igal hetkel nuppe pressima ka siis, kui sul on paremad oddsid. Teatud olukordades tuleb osata tugevam kaart maha visata,“ tõdeb Markku. 

Otseseid pokkeri-iidoleid Markku ei ole, kuid inimesi kellelt õppida, on palju. Eelkõige on need ikkagi online-mängijad. „Kindlasti ei pea ma parimaks näiteks Phil Hellmuth'it. Ma arvan et maailma parimad tulevad ikkagi internetist. Ei saaks öelda, et nad oleksid nüüd mingid ulmemängijad, küll aga mõnes väikeses aspektis teistest pisut paremad ning kokkuvõttes see määrabki.“

Kuigi Markku on selgelt No Limit Holdemi spetsialist, teeb ta hea meelega juttu ka vähemtuntud pokkeriformaatidest. 

„Mulle meeldivad väga segamängud, kahjuks pole nende harrastamiseks piisavalt aega. Samas olen jällegi nendes mängudes ise aasta-aastalt paremaks läinud, mullu jõudsin koguni Eesti meistrivõistlustel 8-Game’i finaallauda. Vot see turniir kinni panna oleks juba midagi!“ õhkab Markku.  

Teisalt tunnistab ta, et pokkerimaailm on siiski selgelt Holdemi poole kaldu ning keskmine tase on seal märksa kõrgem kui teistes mängudes. „Usun, et tulevikku on ka Omahal, kuigi mõned päris vanad mängud – näiteks Stud – tõenäoliselt kaovad. Nende asemele tulevad uued - näiteks 6+ Holdem (ehk Short Deck Poker) – kus on suurem õnnefaktor. Neid mänge on vaja selleks, et tasemevahet tasakaalustada ning tuua pokkerisse rohkem hobimängijaid. Proffidele jääb ikka eelis, kuid see pole enam nii suur ning vahel võivad ka hobimängijad võita,“ usub Markku. 

Kui võtta aluseks Pocket Fives ning The Hendon Mob andmebaasid, on Markku teeninud ainuüksi live-turniiridel ning PokerStarsi turniiridel kokku umbes 7,8 miljonit eurot auhinnaraha. Seda on rohkem kui Kaia Kanepil või Anett Kontaveidil ning tavaline eestlane peaks sellise summa teenimiseks tinglikult juba Jüriöö ülestõusust saadik katkematult tööd rabama.  

Muidugi teavad kõik pokkerisõbrad, et turniiriteenistus ei tähenda puhaskasumit, sest sisseostudeks kulunud summa tuleb ju sellest maha arvata. Üldiselt on pokkeritippude võidumarginaal umbes 10% kandis, kuid väga suured hitid võivad seda omajagu kergitada. Markku tasemel mängides (online-turniiride keskmine sisseost ca. 120 eurot, keskmiselt 6-8 turniiri korraga, live’is sisseostud enamasti üle tuhande euro) pole ka enam kui 100 000-eurosed ning mitmeid kalendrikuid vältavad downswingid mingi haruldus. Aga kindlasti on Markku teeninud oma karjääri jooksul pokkeriga korraliku seitsmekohalise summa.  

Ise ta end mingiks rahabossiks ei pea, kuid möönab et kõik eluks vajalik on olemas ning ka bankroll piisav, et aktiivselt kõrges mängus osaleda. Markku on enda sõnul osalenud korduvalt ka enam kui 5000-dollarilise sisseostuga turniiridel ning võiks põhimõtteliselt veelgi kõrgemal mängida. „Otseselt mul lage ees ei ole, kuid selleks et niivõrd kõrgel mängida, pean olema tippvormis. Kindlasti ei ole mõtet mängida lihtsalt mängimise pärast.“

Samuti peab mindset paigas olema. „Päris ahvitilti ma kogenud pole, et läheks any2-ga shovema. Aga kui olen kaotuselainel, siis kipun lahtisemalt mängima küll. Seda võib juhtuda ka siis, kui olen väsinud. Pokkerit tuleks kindlasti mängida värskena,“ toonitab Markku. 

Eesti mängijate taset peab Markku maailma mastaabis väga heaks ning usub, et viimase 10 aasta jooksul on see oluliselt tõusnud. Üheks peamiseks põhjuseks toob ta Tallinnas toimuvate suurturniire rohkuse, mis aitab siin pokkerit populariseerida. „Tallinn on otsekui keskpunkt Põhjamaade, Baltikumi ja Venemaa vahel, siin on korralik kasiino ning inimestele meeldib Eestis mängida. Miks ei võiks näiteks Kingsil olla varsti juba miljon garanteeritud? Mängude korralduslik tase on samuti väga hea, kuigi EPT diilerid mõnevõrra kogenumad. Aga häbeneda pole ka meil mitte midagi,“ on Markku kindel. 

Lõpetuseks arutleme meie peakangelasega selle üle, et kuidas võiksid jaguneda auhinnad 23. veebruaril toimuval ETPF-i galaõhtul. 

Markku ei salga, et aasta live-mängija kategoorias peab ta peamiseks favoriidiks iseennast, seda just Barcelonas võidetud summa suuruse tõttu. Aga mulluseks Eesti pokkeri tippsündmuseks ta enda võitu küll ei hinda. „Aasta netimängija tiitli võiks saada näiteks Urmo Velvelt. Ta on kõva tegija, mujalgi head mängu näidanud. Ja WCOOP oli ikka tõeline ulme. Mõelda vaid – maailma tähtsaim online-turniir ja kaks eestlast finaallauas!“  

Markku räägib korduvalt ka teistest kõvadest tegijatest ning pidevalt jookseb jutust läbi kolm nime: Ranno Sootla, Matthias Tikerpe ja Ottomar Ladva. Samas ei jäta ta lisamata, et suhtlebki eelmainitud trioga kõige rohkem ning näiteks Urmo Velveltit ta kahjuks isiklikult ei tunne. „Samuti pean lugu Aleksei Smirnovist, kes mitte ainuüksi ei mängi hästi, vaid on ka eeskujuliku töödistsipliiniga. Aga Eestis on lisaks proffidele palju väga tugevaid harrastajaid nagu Marius Morel ja Tarmo Tammel – nemad küll eelkõige live-mängijad. Kohta Eesti Pokkeri Kuulsuste Hallis vääriksid mitmed, kuid neist kõige esimesena siiski Henri Käsper – ta on olnud mängus sees pikki aastaid, talle meeldib pokker ning ta ei tegele sellega ainult raha pärast.“ 

Seda, et OlyBet Kings of Tallinn on valitud juba kolmel aastal järjest Eesti tähtsaimaks pokkeriürituseks, peab Markku vägagi põhjendatuks. „Kings of Tallinn ongi parim pokkeriüritus ning suurim festival Eestis!“ 

Aga Aasta Läbimurdja? Mõistagi Ottomar Ladva. „Maletaust näitab, et ta on tark inimene. Ja Ottomari puhul pole ka vähimatki kahtlust, et talle meeldib pokker.“ 

Meie jutuajamise viimaseks teemaks on naiste pokker. „Rääkisin näiteks just täna Avega (kahekordne Eesti meister Ave Lepik – autori märkus), kes on aktiivne harrastaja ning korduvalt välismaalgi mänginud.“ Kiita saavad ka omal ajal profileiba maitsnud Maret Komarova ning Helina Tamm, samuti Kristi Kirs. „Arvestades asjaolu, et Eesti naised mängivad hobikorras, on nende tase täiesti okei, kuid selleks, et elukutseliseks saada, tuleks just puht-strateegilist poolt arendada.“ Selles on Markku aga kindel, et tugeva tahtmise ja süstemaatilise tööga on see nii mõnelegi õrnemast soost pokkerisõbrale vägagi jõukohane.  

Lõpetame vestluse ning Markku läheb akent avama. Teel sinna möödub ta kapist, mille peal on karjääri jooksul võidetud pokkerikarikad ning mõnevõrra ebaloogilises asendis olev saunarätik. Ta haarab sellest kinni ning rätiku alt tuleb välja välja mullusuvine, ligikaudu 7 kilo kaaluv Barcelona võidukarikas!

Kuidas võiks Markku jutu kokku võtta? Küllap ikka nii, et netipokker on veel täiesti elus. Kui tunnetad mängu, sulle tõesti meeldib pokker ning oled nõus aastaid visalt tööd tegema, siis unusta jutud, et „nagunii keegi ei biidi“ ja hakka julgelt pihta. Ära mõtle rahale, kuid tea, et olles erakordselt visa, saabub palgapäev nagunii. Just nii nagu see on tulnud Markkule!