Sajad pettumust ja viha väljendavad netikommentaarid Töötukassa abimeetmete kohta annavad tunnistust, et koroonapandeemia tõttu enim palgatoetust saavate ettevõttete nimekiri läheb korda üllatavalt paljudele inimestele.
Iseäranis negatiivsed kiputakse olema Sportlandi ja Novoloto osas. Sportlandi vastu suunatud pahameel tuleneb eelkõige nende viimasest, tõepoolest ääretult ebaõnnestunud turunduskampaaniast, mis nakkusohu kiuste inimesi poodidesse tunglema meelitas. Palgatoetusest reaalset abi saavaid ettevõtte tavatöötajaid muidugi seepärast vihkama ei peaks. Vastutustundetu otsuse tegi tõenäoliselt ettevõtte tegev- ja/või turundusjuht.
Miks peaks aga keskmine inimene minema niivõrd leili Eestis Fenixi mängusaale opereeriva Novoloto peale. Ma ei usu, et keskmisele Eesti inimesele nimi
Fenix (või Fenikss...või veel vähem Novoloto) üldse suurt midagi ütleb. Küll ütlevad aga "
Urve Palo" ja "Kasiino". Mõnes mõttes on see mõistetav. Kui otsesed toetajad välja arvata, siis poliitikuid (ka endisi) üldiselt ei sallita ning sõnal "
kasiino" on tõesti paljude jaoks väga negatiivne kõla.
Kui erialafoorumid ning vahel ka sotsiaalmeedia kõrvale jätta, siis ma netikommentaare ei loe. Välja arvatud juhul, kui jutt käib hasartmänguärist, sest see võimaldab tajuda n.ö. tavaliste inimeste meelestatust. Niisamuti mõista, kas ja millised sõnumid on neile kohale jõudnud ning kas need kattuvad ka minu isiklike tuttavate, kuid hasartmänguäriga mitte seotud inimeste omaga?
Jätkuvalt paistab, et tavalised inimesed ei saa üldiselt lihtsalt aru, milleks legaalset hasartmänguäri üldse vaja on. Rõhutan siinkohal just sõna "legaalset".
Kahe otsaga äri
On tõsi, et kasiinondus on kahe otsaga äri, milles peitub nii halba kui head. Halvast saavad kõik aru. Minagi ei eita, et väga suure osa nii live- kui
online-kasiinode püsiklientuurist moodustavad patoloogilised mängurid, kelle mängusõltuvus põhjustab suuri probleeme nii neile endale kui ka teistele.
Sõltlased jätavad kasiinodesse ja mängusaalidesse küll lõviosa rahast, kuid külastajate enamuse moodustavad siiski need, kes näevad mängimises meelelahutust. Ma ei hakkagi väitma, et see on nüüd mingi hirmus lahe ja ainumõeldav meelelahutus ilma milleta kohe kindlasti ei saaks. Aga kui vinti üle ei keerata, siis ongi tegemist täiesti tavalise meelelahutusega. Mõnele meeldib, mõnele mitte.
Mängimine tekitab sõltuvust? Mitte kõigil, kuid paljudel inimestel kindlasti. Sõltuvust võivad tekitada ka teised asjad. Ma tean näiteks selliseid inimesi, kes juba aastaid iga päev 16 tundi tööd rabavad. Ma tean neid, kes teevad absurdse koormusega tervisesporti ning neidki, kelle elu mõte on vähemalt kahel päeval nädalas hommikuni klubitada (ja selle peale igakuiselt neljakohalise summa kulutada). On siis nemad paremad inimestest, kes vahel kasiinos käivad ning kas sellist eluviisi peaks kuidagi eriliselt idealiseerima?
Jõuame asja tuuma juurde. Mis on hasartmängudes head?
Esiteks tuleb mõista, et neid mängitakse nagunii. Ja sellest tulenevalt tuleb näha majandusliku kasu riigile. Nii maapealsed kui online-kasiinod, kihlveokontorid ja pokkeritoad pakuvad kohalikele inimestele tööd ning maksavad korralikult makse. Ainuüksi tööjõumaksud on päris suured, lisandub ka vägagi kobe hasartmängumaks, millest pole võimalik kuidagi kõrvale hiilida. Erinevalt näiteks kohvikute ja restoranide pidajatest või ürituste korraldajatest, kes haruharva reaalset kasumit "näitavad".
Ei tasu alahinnata ka aina suurenevat kasiinoturismi. Kui ühe osa sellest moodustavad näiteks pokkeriturniirid (iga suurem festival
toob Eestisse sadu inimesi, kes kulutused on n.ö. tavaturistidest kordades suuremad), siis selgelt tõusvaks trendiks on ka nn. virtuaalne kasiinoturism. Nimelt jätavad paljud välismaalased (keda oma riigi
seadused ahistavad) netis mängides oma reigi Eesti riigile.
Legaalset kasiinoärita tekib koheselt illegaalne
Kas ühiskond võidaks, kui kõik hasartmängud Eestist hoobilt lõpetada? See tähendaks mõistagi, et ka lotole tuleks kriips peale tõmmata, sest lotot mängib enamus Eesti inimestest ning ka sõltlasi on seetõttu kõige rohkem.
Ma usun, et aastal 1995 või 2000 oleks see küsimus võib-olla tõesti jaatava vastuse saanud. Aga tänapäeval mitte.
Põhjus peitub avarates mänguvõimalustes. Põrandaaluseid mängupõrguid enam karta ei tasu, sest nende osakaal on kõikides arenenud riikides marginaalne. Küll on aga maailmas sadu (kui mitte tuhandeid) netikasiinosid, kus iga eestlane võib vabalt konto avada ning jätkata seal oma lemmikmängude mängimist.
Tuleb vaid arvestada, et sel juhul ei teeniks Eesti riik enam sentigi maksutulu ning meie mängijate poolt kaotatud raha läheks kuskil palmisaartel asuvate offshore-firmade omanikele, kel pole Eestiga mingit seost.
Netikasiinode turuosa aga kasvab mühinal ning see on ainult aja küsimus, mil nad lõplikult maapealsetest mängukohtadest mööda lähevad. Eestis ma harilikes mängusaalides ärilist perpektiivi ei näe, sest enamus neist töötab juba praegu korraliku miinusega. Tulevik kuulub netikasiinodele ning nn. meelelahutuskeskustele (Eestis Olympic Park kasiino).
Mistahes piirangutest võibki olla natuke abi, kuid leidlik mängur hiilib neistki kõrvale. Isegi juhul, kui ta üldse arvutit ei tunne, on alati olemas hea võimalus sõita näiteks Lätti ja seal kogu oma vaba + laenatud raha esimese mänguurka kõige uksepoolsemasse automaati toppida (seda moodust kasutavad muuseas juba ammu paljud endale Eestis mängukeelu pannud inimesed).
Tavainimene sellest enamasti aru ei saa. Ta vaatab sulle tunnustavalt otsa, kui räägid, et sõidad Las Vegasesse puhkama. Aga kui sind nähakse Eestis kasiino uksest sisse astumas, omandad hoobilt Avo Viioli kuulsuse ning muutud klatšijuttude kangelaseks. Ta mõistab, et kohvikutöötaja vajab palgatoetust, kuid täpselt samamoodi tegevuseta jäänud kasiinotöötaja mitte. Väär on ka arvamus, et kõik mängupõrgud rahas suplevad. Minge suvalisse Tallinna mängusaali, vaadake kes ja mis panustele seal mängivad ning mõelge siis uuesti ;)
Tavainimene arvab, et kasiinode vastu tuleb iga hinna eest "võidelda". Me ju teame, millega need "võitlused" on lõppenud. USA ja Soome "kuiv seadus" ei lõpetanud joomist, vaid tegi hoopis rikkaks Al Capone ja kümned tuhanded salakaubavedajad. Lähiminevikust tuttav "Ossinovski avantüür" lõppes autokolonnidega Läti piiril. Ehk kokkuvõttes jõi tavainimene ikka edasi ning riigil jäi ka maksutulu saamata. Sama juhtuks ka Eestis hasartmängude valdkonnas.
Eriti radikaalne tavainimene tahab, et meil tehtaks kiiresti midagi sellist nagu
äsja Lätis, kus lisaks kasiinodele ka kõik online-mängukohad kinni pandi. Ja loomulikult tulnuks juba ammu pokkerimängijatele julmad maksud kaela väänata nagu
Lätis ja Leedus. Mida sellega saavutataks? Uskuge mind, et ei midagi head.
Miks on kasiinofirmade toetamine õigustatud?
Lõpetuseks siis ka sellest va palgatoetustest. Kasiinod võivad paljudele ju mitte meeldida, kuid nende keelustamine põhjustaks veelgi rohkem probleeme. Samuti pole kasiinotöötajatele palgatoetuste maksmises absoluutselt mitte midagi iseäralikku, täiesti absurdne oleks hoopis olukord kui seda ei tehtaks.
On fakt, et kasiinod ongi reaalselt kinni ja inimesed tööd teha ei saa. Siiani korralikult makse maksnud firmad kannatavad niigi korralikku kahjumit. Kui palgatoetust ei makstaks, koondaksid nad töötajad lihtsalt ära ning kuna nende töötasu on olnud ametlik, läheks seegi riigile väga kalliks maksma.
Lõppude lõpuks läheb reaalne palgatoetus ju kasiinotöötajatele, mitte kasiinoomanikele. Ja kui mõni ettevõte hoopis pankroti välja kuulutaks, siis saaksid taas tavatöötajad korraliku põntsu.
Rohkem mõistmist kodanikud!
GrandX
OlyBet
Chanz
Paf
Coolbet
Optibet
Unibet
Coolbet
Kommentaarid