Läti kasiinokett otsib Eestis uut hingamist: kas fööniks tõuseb tuhast?

End Eesti suuruselt teise kasiinooperaatorina iseloomustav Novoloto (Eesti turul tegutsebki muide ainult kolm kasiinoketti) andis veebruaris teada üleminekust uuele kaubamärgile. Tänaseks ongi kõik mullu kevadel omandatud Grand Prix mängusaalid Fenix Casinoks ümber bränditud ning tõenäoliselt juba lähemal ajal ootab nimemuudatus ka vanu Fenikssi mängusaale.

Fenix Casino bränd ("fenix" on fööniks hispaania keeles) pole hasartmängumaailmas iseenesest uus. Põgus guugeldamine näitab, et samanimeline online-kasiino tegutses 2014.-2017. aastal Hollandi Antillide litsentsi all ning kadus väidetavalt koos klientide rahadega. Identne on siiski vaid nimi ning mul pole mingit alust arvata, et see oleks seotud täna Eestis tegutseva kasiinoketiga.  

Äriliselt pole Novolotol Eestis mitte kunagi hästi läinud ning viimased seitse aastat on lõpetatud korralikus kahjumis. 2017. aastal sai ettevõte 6,28 miljoni eurose müügitulu (maakeeli panused miinus võidud + baarimüük) juures 4 miljonit eurot miinust. 2018. aastal oli müügitulu küll natuke suurem, kuid kahjum jällegi vägev – 2,98 miljonit eurot. Kuidas sai tollal vaid 14-15 mängusaaliga ettevõtte nii võikas miinuses olla ning miks pole selle taustal (vähemalt) siiani ettevõtte juhatuse liikmeid välja vahetatud, jääb paljudele arusaamatuks. Kurjad keeled kipuvad kõnelema koguni ulatuslikust rahapesust ja varade kantimisest.

Viimaseid väiteid ma kommenteerida ei oska ega tahagi, kuid tegelik tõde kipub peegelduma pigem tõsiasjas, et Eesti Fenikssit on lihtsalt aastaid väga halvasti juhitud ning Novoloto tegevus juba ammu ajale jalgu jäänud. Tõsi, eelmisel aastal omanikud lõpuks ärkasid ning kuus aastat tühikäigul tiksunud Novolotos asuti tegema esimesi hädavajalikke muudatusi. Kas need aga jätkuvad ning aitavad lõpuks fööniksil tuhast tõusta?   

Alustame Novoloto päritolust. Nagu nimigi „Fenikss“ viitab, on tõepoolest tegemist lõunanaabritele kuuluva äriga, mille 100%-line omanik on Läti mängukorraldaja SIA Admiralu Klubs. Tegelikult ei ole aga lätlased selles mängus kaugeltki viimased niiditõmbajad. 60% Novoloto omanikfirmast kuulub omakorda maailma suurimate mängutootjate hulgas olevale Austria hasartmängugigandile Novomatic AG, mis on noteeritud Viini börsil. 

Austria päritolu oli muide ka Casino Grand Prix, mille Novoloto möödunud aastal omandas. Mõlema ettevõtte taust oli sarnane, samuti oli mõlemal enam-vähem võrdne turuosa ning nad jäid selgelt Olympic Casino varju. Majanduslikult läks Grand Prix’l siiski mõnevõrra paremini ning viimastel aastatel balansseeriti enam-vähem nulli piiril. Sisemiselt olid ettevõtted aga diametraalselt erinevad. Grand Prix’d tegevust juhiti täielikult Eestis kohapeal, Novomaticu kontsernis olid aga mängureeglid ja käsuliin rangelt paigas ning Eesti üksusel puudus sisuliselt igasugune sõnaõigus. Aga eks börsifirmadele kehtivadki karmid reeglid – see kõik on mõistetav.

Nii Fenikssi kui Fenixi mängusaalid hakkavad küll tänavapildis silma, kuid avalikkus tunneb Novolotot märksa vähem kui konkurente. Novomaticu mängutööstus pole Eesti meediat kunagi huvitanud, tähelepanu on saanud vaid Novoloto pidevad negatiivsed majandustulemused ning mullu juunis palgatud tegevjuhi, endise tipp-poliitiku Urve Palo isik. Tõsi on muidugi seegi, et suurema osa oma tegutsemisajast pole ka Novoloto ise turunduse ega PR-iga tegelenud. 

On karm reaalsus, et Läti (ning ka Leedu) ettevõtetel pole Eestis just lihtne äri ajada, sest sageli kiputakse neisse suhtuma negatiivselt ja üleolevalt. Mõned turul tuntud tegijad on selleks kahjuks ka alust andnud, sest kui pead ikka korduvalt koos lastega üle kümne tunni mõnda Läti lennukit ootama või saad oma kodulinnas asuvas Leedu toidupoes kassiirilt eesti keeles rääkimise eest sõimata, kujunebki välja teatud eelarvamus ning asud tegema üldistusi.

Suured bossid (austerlased) tõenäoliselt Eestil ja Lätil vahet ei tee. Üks Venemaa kõik. Kui teeksid, poleks nad Eestis kunagi kaubamärki „Fenikss“ kasutusele võtnud. Sõna lõpus asuvad kaks s-i kõlavad eesti keeles tõepoolest veidralt ning lausa rõhutavad Läti päritolu. Novoloto õnneks on see viga nüüd parandamisel.

Kuigi Läti ja Eesti on lähinaabrid ning ka lätlased ja eestlased geneetiliselt väga sarnased, on kahe riigi äri- kui kasiinokultuur üsna erinev. Eesti soodsam geograafiline asukoht on võimaldanud meil märksa kiiremini postsovetlikest mõjudest vabaneda. Läti hasartmänguäri on aga tänaseni umbes samas seisus, mis Eesti „nullindate“ keskpaigas. Seal on erakordselt palju mängusaale (iga 6000 elaniku kohta üks kasiino!), teiste mängude (sh. pokkeri) reguleerimine aga ebamõistlik ning kaughasartmänguäri siiani lapsekingades.   

Erinevalt Eestist läheb Läti Fenikssil suurepäraselt, sest sealsed seadused on võimaldanud neil väga efektiivselt massiefekti kasutada. Fenikssil on ainuüksi Riias 74 mängusaali (rohkem kui kõikidel operaatoritel Eestis kokku!) ning neid võib tõesti leida iga nurga peal. Teiseks on Fenikss Lätis ikkagi „oma“. Kolmandaks kasiinokultuur – lätlastele ja lätivenelastele meeldivadki rohkem väiksemad mängusaalid, kus koos „oma tänava poistega“ privaatselt automaatidel klõbistada. Neljandaks on Fenikssil Lätis korralik online-kasiino ning niipalju, kui kohalikud seadused seda võimaldavad, tegeletakse ka turundusega. 

Eestis on lood aga hoopis teised. Massiefekt ei toimi, kuna Eestis peab igas mängusaalis olema vähemalt 40 automaati (Lätis 20), meil on vanusepiirang 21 (Lätis 18), samuti kehtivad olulised piirangud asukohale, lisaks enesevälistus jne. Eestis liigub ka vähem musta raha, nn. „high-rollerid“ (kelle käive võib olla suurem kui mitmel mängusaalil kokku) eelistavad glamuuri ning kaughasartmängud on märksa kättesaadavamad. Tagatipuks eelnevalt mainitud nimi, nigel maine ning olematu turundus. Eestis „oma kasiino“ on ikkagi Olympic ja Fenikssi Tallinna mängusaalides kuuleb eesti keelt üldiselt haruharva. 

„Küll varem olid ikka head ajad ning mängusaalid rahvast täis,“ õhkavad staažikad kasiinotöötajad, kes härdumusega 90-ndaid ja „nullindaid“ meenutavad. Tänapäeval ongi maapealseid kasiinokliente vähem ning nende seas domineerivad vähemalt 50-aastased, madala sotsiaalse päritoluga ning mitte kuigi kõhuka rahataskuga mängurid. See ning järgnev jutt ei puuduta ainult Fenikssit, vaid enam-vähem kõike Eestis tegutsevaid mängusaale tervikuna, millest Hiltoni glamuuriga harjunud inimesed ei pruugigi täpselt aru saada. 

Niisiis - kas mängusaalide aeg on tervikuna läbi?    

Kui külastate regulaarselt Tallinna mängusaale (kasiinot ja mängusaali eristab see, et esimeses asuvad ka live-mängud), siis kuulete seal peamiselt vene keelt. Teie kõrval isutuvad tühja pilguga sõltlased (mängurid, joodikud, narkarid), pisisulid, sekka ka mõni suurvõitu ootav pensionär või invaliid. Silma hakkavad Ukraina, Moldova ja Valgevene ehitajad, kel taskus nuppudega telefonid ning pärast tööd lihtsalt igav. Vahel harva potsatab toolile ka mõni turist või adrekanäljas ärikas, kes mingil isiklikul põhjusel glamuursetest mängukohast eemale hoidab. Samuti see, kes virtuaalset raha pelgab või midagi varjab. Neid täiesti „tavalisi“ inimesi – näiteks veebiarendajaid, arste või riigiametnikke - kes lähevad küll vahel Hiltonisse 2 Quick Starti kuulama, Paf Live’il kätt proovima või suisa Vene pokkerit mängima, te mängusaalides väga ei kohta. Neid ei suuda kohale meelitada isegi üliodav alkohol. 

Mängusaalide tänased kliendid hoiavad neid küll kuidagiviisi elus, kuid paraku pole neil lihtsalt piisavalt palju raha. Lisaks tuleb arvestada ka sellega, et viimastel aastatel on majandus ikkagi selgelt buuminud. See küll tähendab tohutut palgasurvet ja tööjõupuudust, kuid vähemalt on klientidel raha. Järgmine majanduskriis viiks aga väga tõenäoliselt suurema osa Eesti mängusaalidest käpuli. Alles jääksid võib-olla vaid need, mis omavad mingil keskmisest suuremal turul monopoolset seisundit.  

Teadupärast on Novoloto omapäraks see, et pakutakse ainult live-slotimänge. Pärast Grand Prix ostmist suleti kibekähku Pärnu mängulauad ning lõpetati pokkeriturniiride korraldamine, kuigi just need võimaldasid meelitada mängusaalidesse inimesi, kes sinna muidu ei läheks. Seegi oli viga. Kunagi suuri üritusi korraldanud Port Arturi kasiinost on saanud tänaseks sünge ja pime mängusaal, kus suur osa põrandapinnast on täielikult kasutamata. Kliente on vähe, suur osa endistest Grand Prix kundedest istuvad aga City Casino ja Olympicu mängusaalides. Märksa suuremal turul ehk Tallinnas ei eristuta konkurentide ees nagunii mitte millegagi. Needsamad Novomaticu automaatid on ju ka Olympicus olemas…

Kõik teenindusettevõtted seisavad silmitsi tohutu tööjõupuudusega. Te ei kujuta ette, kui raske on tänapäeval mängusaalidesse töötajaid leida. On juhtunud sedagi, et konkursile ei laeku ühtegi CV-d. Vaevalt pooled inimesed tulevad intervjuule. Ja kui lõpuks lepinguni jõuad, on jällegi vähem kui 50%-line tõenäosus, et see inimene ka reaalselt tööle jõuab. Veelgi enam – reaalselt tööle tulnutest on enamik ühe aasta jooksul nagunii kadunud. Eriti hull on olukord Tallinnas, sest siin on keskmine palk märksa kõrgem kui mujal ning „öö-tööst“ rääkimine kõlab otsesõnu hirmujutuna.  

Sellest hoolimata on konkurentidest pisut madalama palgatasemega Fenikss olnud personali leidmisel hämmastavalt efektiivne ning nende mängusaalid on enam-vähem korralikult mehitatud. Paraku on aga ettevõttega käinud koos n.ö. „Vene firma“ maine, mida ka lätlased mullu ei eitanud. Esimesena peaksid aga just nemad peeglisse vaatama. 2019. aasta kevadel olid kõik Novoloto esmatasandi juhid venelased, dokumentide lähtekeeleks vene keel ning isegi töölepingud (sh. eestlaste omad) koostati kahekeelselt. Mõistagi käis ka kogu asjaajamine Eesti üksuste ja Läti peakontori vahel vene (mitte rahvusvahelisele ettevõttele omaselt inglise) keeles ning nagu ma juba varem ütlesin, domineeris vene keel selgelt ka klientide seas. 

Eestlastele Lätis ja Leedus siiani vägagi levinud slaavi ärikultuur paraku peale ei lähe. Eestlased pole kunagi harjunud tsaari ega füüreri pildi ees kummardama ning nad ei salli juhtimisstiili, mis lähtub põhimõttest, et ülemuste eest rooma ja alluvate seljas ela. Raha kõrval hinnatakse ka head töökeskkonda, ametialast viisakust ning vajatakse pidevat motivatsiooni. 

Selleks, et firma oleks edukas, läheks ideaalis vaja mõlemast rahvusest töötajaid ning head mainet kõikide eestimaalaste seas. Venelased on muuseas väga olulised ja head kasiinokliendid, ilma nendeta kindlasti ei saa. Aga vaja on ka eestlasi, eriti just neid, kel seda va rahakest ka on. Vene teenindajad ei ole küll eestlastest tervikuna halvemad, kuid kui eestlasest kliendi võtab kasiino uksel vastu inimene, kel puudub isegi elementaarne eesti keele oskus, siis head kliendisuhet sellest ei arene. Teenindajate vähene keeleoskus pole mõistagi ainult Fenikssi, vaid kogu teenindussektori probleem. Tööjõupuudus ning madal palgatase paneb tööandjad tahes-tahtmata sundvalikute ette.    

Möödunud aasta juunis tegid lätlased huvitava lükke, palgates kasiinoketi tegevjuhiks mitmekordse ministri ning suurettevõtte juhtimise kogemusega Urve Palo. Miks valiti aga sügavas kahjumis ettevõtet vedama inimene, kes on küll tuntud, kogenud ja aktiivne tegutseja, kuid kel puudus igasugune kasiinoäri kogemus ning kellele polnud ka Novoloto esimene valik? Kuidas nägid omanikud just teda isikuna, kes suudab juhtida kasumisadamasse laeva, mille meeskond pole kunagi harjunud iseseisvalt mõtlema, vaid piinliku täpsusega lätlaste käske täitma? „Ah, küllap lihtsalt üks reklaamnägu,“ arvasid paljud. 

Tegelikult on Palo-ajastul Novolotos viimaks ometi midagi muutuma hakanud. Kuigi mina ega keegi teine endisest Grand Prix juhtkonnast selles ettevõttes ei jätkanud, olen siiski suhelnud paljude endiste kolleegidega ning kuulnud Palo suhtes palju kiidusõnu. Kõikvõimalikest bürokraatlikest tobedustest ja kaustikute täitmisest (aastal 2019!) on loobutud, samuti olevat Palo sage külaline mängusaalides ning paljude inimeste väitel ainus, kes töötajate mured ka reaalselt ära kuulab. 

Ma ei salga, et veel aasta aega tagasi ei jätnud Fenikss mulle kohe üldsegi head muljet. Teatud asjad, näiteks (kiireloomulised) remonditööd käisid tõesti kiiresti ning ka töökorralduses leidus nii mõndagi, mis oli näiteks Grand Prix’st parem. Paraku oli see ka kõik. Sisulist visiooni ettevõttel ei olnud ning (liigne) iseseisev mõtlemine ebasoosingus. Need vähesed, kes üldse mõelda oskasid, susisesid küll vaikselt köögi- või suitsunurgas, kuid hoidsid avalikult suu kinni. Nii mõnegi jupijumala käitumine oli pigem omane mõnele nurgatagusele Lasnamäe ehitusplatsile, kui euroopalikule meelelahutusettevõttele.   

Tänaseks olevat töökeskkond siiski märksa paremaks muutunud. Ühe erandiga pole ma esmatasandi juhtide kohta kunagi ühtegi halba sõna kuulnud ning kui ülevõtmise järel lahkus Grand Prix’st Fenikssi "Saalide Hirmu" ja "Printsessi" kartuses suur osa saalipersonalist, siis täna ei kiputa enam väga kuskile. „Siin on ikka palju paremaks läinud. Mõni asi küll häirib, kuid kus neid poleks. Võib töötada küll,“ kõlas ühe endise kolleegi aus kommentaar.    

See näitab, et sel aastal värskelt Novoloto juhatuse liikmeks saanud Palo on juba üht-teist saavutanud ning vähemalt muutnud töökeskkonna palju inimlikkumaks. Kuidas asjad edasi arenevad, sõltub sellest, kui palju talle reaalselt võimu antakse. Mina seda ei tea. Aga kuulu järgi pole tema algne tegutsemisind raugenud. Tubli!

Grand Prix ülevõtmise ajal puutusin isegi tihedalt kokku nii Läti Fenikssi juhtkonna, värskelt ametisse astunud Palo kui ka kohalike kontoritöötajatega. Ma sain teistest juhtkonna liikmetest viis nädalat rohkem „eetriaega“ ning võisin rääkida, mida põnevat me aastate jooksul Grand Prix’s teinud olime. Sain kõneleda valdkonnast tervikuna, turundusest, kampaaniatest, klientidega suhtlemisest, veebist ja sotsiaalmeediast, visuaalsetest reklaamidest ja siseraadiost ning ikka ja jälle ka sellest, kuivõrd oluline on personali motiveerimine, ühisüritused ja sisekommunikatsioon.

Sellest kõigest on tänaseks üle poole aasta möödas ning kui ma viimati ühes Fenixi saalis käisin, nägin seal digitaalseid reklaame, kuulasin reklaamklippe ning ühe endise kolleegi käest teada, et kogu nende mängusaal sõidab varsti preemiareisile Stockholmi. Letil lebasid flaierid käimasoleva püsikliendikampaania kohta, mis olid kirjutatud (vähemalt minu jaoks) korralikus eesti keele ning kampaania - olgugi, et natuke vanamoeline - sisu tundus põgusal tutvumisel arusaadav. Veel aasta aega tagasi Novolotos küll midagi sellist ei olnud.

Mõistagi ma ei arva, et see kõik oleks toimunud ainult tänu minu soovitustele. Varasemad probleemid olid ju kõigile teada ning muutusi soovisid (õigemine vajasid) nii lätlased kui Palo. Siiski ma usun, et küllap andis neile vähemalt kindlust jutt, et hasartmänguäris raha teenimiseks ei piisa ainult järjekordse mängusaali avamisest ja automaatide kohale tassimisest. Isegi kui see Lätis tõesti nii käib. 

Mul on hea meel näha, et tegutsetakse. Endised Grand Prix mängusaalid (nüüdne Fenix) näevad välja uued ja värsked, niisamuti on Novolotol korralik tehniline võimekus ja hetkel olevat kuuldavasti katsetamisel ka tänases keskkonnas hädavajalik kliendikaardi programm. Tänu võimsale Austria omanikfirmale on potentsiaali kõvasti ning kui muutused jätkuvad, näitavad järgmised 1-2 aastat, kas ja kuhu omadega Fenix jõuab. Lihtne see aga olema ei saa ning ma ei hakka isegi spekuleerima teemal, kas isegi kõige parimad otsused suudavad fööniksi tuhast tõusta.

 

Kui see ei peaks aga jätkuvalt õnnestuma, siis lõpetaksin ma selle loo pisut iroonilise küsimusega. Novomatic on niivõrd suur ettevõte, et Eestis saadava iga-aastase mõnemiljonilise kahjumi mõju kontserni üldistele tulemustele on väga minimaalne. Kuid mis kasu annab üldse pisikeses Eestis tegutsemine ettevõttele, mis müüb oma mänge edukalt üle maailma? Mida kaotaks Euroopa rikkaimate inimeste hulka kuuluv Austria miljardär Graf, kümned tuhanded Novomaticu aktsionärid ja Läti Fenikssi omanikud, kui Maarjamaal tegutsev kahjumis äri ühel heal päeval lihtsalt kinni pandaks?