Kasiinohullus Lätis: üks mängukoht iga 6000 inimese kohta!

Kui Eestis kiputakse tänini rääkima kasiinode rohkusest ning maapealsete hasartmängude ülepakkumisest, siis lõunanaabrite kasiinolembusele pole meil mitte vähimatki vastu panna. 

2018. aastal tegutses Lätis koguni 320 kasiinot, millest üle poolte asus Riias. See tähendab keskmiselt ühte kasiinot iga 6000 inimese kohta!

Läti turul domineerivad kolm firmat - Eestis äsja Grand Prix kasiinoketi omandanud Fenikssile kuulub koguni 127, Joker'ile 62 ja Olympic Casinole 50 mängukohta. Nendele lisaks püüavad vähemal või rohkemal hulgal rasvaseid kalu ka mitmed väiksemad tegijad.  

Kahtlemata on kasiinode ja mängusaalide suhteliselt suure arvukuse taga leebed regulatsioonid. 

Näiteks Eestis peab mängukorraldaja tasuma igakuiselt 1278,23 eurot ühe mängulaua kohta või 300 eurot ühe mänguautomaadi kohta + 10 protsenti mänguautomaadi tulust. Seejuures peab kasiinos olema kas vähemalt viis mängulauda või 40 mänguautomaati.

Lätis on automaatide ning laudade tasu küll samas suurusjärgus Eestiga, kuid minimaalne automaatide nõue (20) täpselt poole väiksem. Nii töötab massiefekt (olla esindatud igal tänavanurgal) Lätis lausa suurepäraselt, mis väljendub kõnekalt ka numbites.

Kui näiteks Fenikss Casino on sipelnud Eestis juba aastaid mitmemiljonilistes kahjumites, siis Lätis läheb kasiinoketi omanikfirmal SIA Alforil (60% sellest kuulub Austria hasartmänguhiiule Novomatic ja 40% Läti suurettevõtjale Jānis Zuzānsile) väga hästi: ainuüksi mullu teeniti üle 19 miljoni euro puhaskasumit, mis korvab kuhjaga ka ebaedu Eestis.  

Aga Lätis pole siiski ainult väikesed mängukohad, sest asub Riias ju ka Baltikumi suurim, Olympic Voodoo Casino.  

Oluline argument Läti kasuks on seegi, et seal pääseb kasiinosse juba 18-aastaselt, kuid Eestis ja Leedus on madalaim vanusepiir teatavasti 21. Niisamuti on Eestis tehtud rohkem tööd vastutustundliku mängimise propageerimisel ning paadunud slotisportlastel oma sõltuvust hõlpsam ohjeldada.

Teisalt on Lätis jällegi keelatud mängijatele mõeldud turunduskampaaniad, mida Eestis püsiklientuuri kasvatamiseks agaralt korraldatakse. Pokkeriturniiride korraldamine on Lätis (niisamuti Leedus) kuuldavasti tõeline põrgu, lisaks kuuluvad ka kobedamad turnavõidud maksustamise alla. Ju seepärast meie koduses Pargis siis nii palju ägedaid asju pidevalt toimubki.

Küllap mäletavad paljud, et kunagi valitses ka Eestis totaalne kasiinode uputus, sest 90-ndatel võis sisuliselt igaüks oma burgeriputkas Blackjacki-laua avada või siis paigutada kangialusesse longero-putkasse mõned 80%-lise marginaaliga "Manja-Veca" automaadid. Ikka leidus lolle, kes mängisid, kuid kas neid urkaid just kasiinodeks nimetada saab, on juba iseasi. 

Eelmise kümnendi lõpus vähenes mängukohtade arv aga tunduvalt, seda nii alanud majanduskriisi kui minimaalse laudade/automaatide arvu nõude tõttu. Täna on Eestis täpselt 50 mängukohta, millest 23 kuulub Olympic Casinole, 22 Urve Palo juhtimisel töötavale Novolotole (Fenikss + Grand Prix) ja 5 City Casinole. Päris kasiinodeks saab neist tituleerida tegelikult ainult kolme (Park ja Olümpia Tallinnas ja Ülikool Tartus - kõik Olympic Casino), kus töötavad regulaarselt ka mängulauad. Ülejäänute korrektsem nimetus oleks pigem "mängusaal".  

Ehk Eestis on kõik veel üsna hästi balanssis ning hasartmänguseadus küll pisut karmim, kuid samas jällegi mõistikum. Kui siin valitseks Lätiga sarnane kasiinohullus, peaks näiteks Tartus olema 16 kasiinot ning oma mängukoht kindlasti ka näiteks Türil, Tapal ja Elvas. Oleks siis ka piisav arv mängijaid olemas? Tänaseid regulatsioone arvestades kindlasti mitte.