LIVE

Lühijutustus Õppelaen
  • Retrogämbler
  • 29.02.2016
  • 1

Lühijutustus Õppelaen

„Ma räägin sulle – paneme mõlemad ainult viis sotti. Kümnestega. Pooleks. Äkki saame Jackpoti, mõistad. Kui jõuame kahele tonnile, tuleme kohe ära. Kui tonni kaotame, siis lihtsalt rohkem ei mängi,“ jätkas Tom minu painamist ning keeras Red Mixeri korgi lahti. 

Sõber hakkas vaikselt üle viskama. Olin talle juba vähemalt kümme korda öelnud, et ma lihtsalt ei saa täna mängima minna. Mitte et poleks tahtnud. Loomulikult oli terve suve väldanud rahalise ikalduse järel adrekas täiega üleval ning vaimusilmas nägin juba vilkuvaid aparaate, royaleid, nelikuid ning suuri löömisi. Aga ma olin andnud Lubaduse. Tõenäoliselt viimase lubaduse, mida veel kuulda võeti. 

„Nii et siis asi on ikkagi Evas?“ päris Tom lõpuks otsekui kaastundlikult. „Ei ole,“ luiskasin vastu. Ning seejärel otsekui vabandades: „Aga tänu tema käendusele ma ju üldse sain õppelaenu.“

„Nu i što? See on sinu raha! Ma saadaks oma naise putsi, kui ta mulle ütleks, mida ma rahaga tegema pean, “ vastas Tom iseteadlikult. „Ei tea, millise naise? Kummi-Kati või? Lisaks sa ju tead, et ma vegeteerin hetkel tema vanemate korteris,“ ei jäänud mina võlgu. 

Tom ei jätnud järele. „Nahui sellest korterist kasu on? Minul on täiesti savi, elan ja käin kus tahan. Eile just toppisin Kristeli juures ühte head liha. Sa oleks võinud sama hästi sinna tulla. Nüüd istud siin ühe eide talla all, kes ei lase sul kuskile minna.“ 

„No Kristeli juures ei saanud nüüd küll ühtegi head liha olla. Mingid kolmekümpised tädid ehk. Sa olid lihtsalt nii juua täis, et ei saanud ise ka aru, keda seal panid. Ime kui sa teda ennast veel ei pannud,“ irvitasin ülbelt vastu.  „Ah käi perse! Kust sa üldse tead, kes seal eile olid?" lajatas Tom.

Teema hakkas kõrvale kalduma. Eva polnud Tomist tõepoolest just vaimustuses.  - Kuule, ta on ju paras pätt. Ja mängur!  Sa ei ole enam keskas. Usu mind, temast on ainult jama. Ära kutsu teda siia!  

Küllap oleksin õppelaenu ka ilma Eva abita kätte saanud. Enamasti kasutasid esimese kursuse üliõpilased kas vanemate tuge või siis nn. ristkäendust, kus kõik käendasid üksteist. Sageli moositi ka mõni kolmas isik ära. Tomi laenule andis näiteks allkirja üks boheemlasest tüdruk, kellega nad olid vaid mõned nädalad tagasi Michael Jacksoni kontserdil kohtunud. Sirtsu peamine voorus seisnes selles, et ta oli täielik pohuist. Tal oli pohui, kellega juua või magada, samuti oli tal pohui, kelle õppelaenule allkiri anda ning tõenäoliselt pohui ka sellest, kas see üldse kunagi tagasi makstakse. Tomil oli samuti pohui. Neist oleks võinud suurepärane paar saada, kuid mõlemal poleks ka sellest sügavalt pohui olnud. Tom läkski muide ainult sellepärast ülikooli, et õppelaenu saada. Valis TTÜ-s kõige suurema alakonkurssiga tehnilise füüsika eriala ning polnud teadaolevalt veel ühtegi päeva koolis käinud. Õige kah, sest füüsikast ei jaganud ta ööd ega mütsi ning keska positiivse lõpuhinde oli ostnud parmust õpetajalt kahe pudeli konjaki eest.     

Minu puhul oli aga Eva käendus eelkõige omavaheliste suhete ning usalduse küsimus. Loomulikult teadis ta vägagi hästi minu kasiinokirest. Eva vihkas kaarte ja täringuid ning polnud veel üheski mängupõrgus käinud. Vanemad olid talle kooli lõpetamise puhul väikese korteri kinkinud ning lisatöö Eeslitallis tõi piisava kopika, et juba teist aastat järjest täiel rinnal tudengielu nautida. 

Eva arvas, et ma peaksin oma õppelaenuks saadud raha kas tema kätte hoiule andma või siis midagi muud ette võtta, et ei tekiks kiusatust kasiinosse minna. Sel teemal olime vaid nädal aega tagasi pikalt arutlenud.

„Teeme mingi väikese tripi, kasvõi Rootsi-kruiisi.“ Igav ja halb idee. Mul elas pool suguvõsa Rootsis. Enam pole 1987. aasta ning Snickersit võis ka Eestist osta. 

„Sa võiksid osta aktsiaid nagu mina.“ Hansapanga aktsia oli viimasel ajal tõepoolest korralikult rallinud. Aga mida perset mulle nende omamine annab?   

„Sul võiks auto olla.“ Võiks, kuid selle raha eest ei saa ju normaalset autot. Erutaks sind mingi Opel Agoonia?

Lõpuks ma vandusin pühalikult, et annan 9000 tema kätte ning Eva puistab seda mulle hiljem jupikaupa tagasi. Tonn pidi jääma septembri taskurahaks, mille eest plaanisin talle ka mingi väikese kingituse teha.   

...
Paraku hakkas Red Mixer vaikselt mõjuma ning Evale antud lubadused aina enam hägustuma. Kurat, kui teeks tõesti ainult tonni pooleks? Ning kui kaotame, siis kohe kasiinost minema! Viie soti eest võib ju ka ometi Evale midagi ilusat osta...

„Seda ma sulle ju räägin. Tonn ja siis kõik,“ moosis Tom edasi. Ega mul teda muidugi kerge uskuda ei olnud. Tomil oli parajasti taskus 7500 krooni. Kogu õppelaen miinus 2500, mis tuli suvel sodiks sõidetud Datsuni eest Karlale anda. Aga minagi tundsin aina enam, kuidas käed erutusest värisesid. Mõtle, kui tõmbaks just täna  mitu kuud paisunud Vikingi Jackpoti maha! Ostaks korraliku auto, teeks nädalase puhkuse Küprosel ning võiks aasta otsa probleemideta pidu panna. Eva vahetus kestis kümneni õhtul ning meil oli üle kolme tunni aega. 

„Davai, lähme!“ 

Ajasin ahvikiirusel selga Viru pättidelt ostetud vakstust tagi, mis oli tõenäoliselt mõnest keskturu putkast rotti pandud. Vähem kui viie minutiga olime lähima pangaautomaadi juures. Näpud liikusid kiiremini kui klaverimängijal. Kaks-üks-neli-kaheksa. Kontojääk 10002,34, cashout 2500.

Kuigi Viking kasiino oli vaid 300 meetri kaugusel, võtsime takso. Ega rahamehed siis jala käi! Vikingisse sisenesime  üldsegi piljardisaali poolelt, sest kunagi ei võinud teada, mis tujus turvad parajasti on. Juba mõnda aega oli vanusepiirang 21, kuid mina alles napilt 18 ning Tom polnud veel sedagi. Üldiselt olime aga tähele pannud, et kui vähegi viisakalt käitud, ei töllerda niisama automaatide vahel ega tegele „ostmistega“, siis üldiselt sind ka ei koinita. Võtsime kiirelt kaks õlle, mis pidi näitama, et meil on raha ning istusime esimese automaadi taha maha. Endised näguripäevad, 17-kroonine Aurora purgiviin ning konide korjamine olid unustatud. Kui juba mängida, siis mõnuga. 

Esimene 500 läks aparaati nagu muuseas. Teise 500-ga suutsime kohe alguses 1280 välja duubeldada ning olimegi juba kenasti plussis. Elu nagu lill. Turvad ei teinud meist väljagi, isegi jõhvikad vahtisid sõbralike nägudega. Tom tellis õlut juurde, jätkasime. Natukese aja pärast togisime kolmiku 960 peale. Meeleolu parenes veelgi, ma soovitasin juba viskit võtta.

„Muidugi,“ vastas Tom. „Õlut joovad mingid ühikarotid aga meie oleme ju rahabossid.“ Ning ettekandjale: „Ärge ainult mingit Thompsoni paska tooge, olgu ikka Red Label!“ Meie selja taha ilmusid mõned kiibitsevad vanurid ning üks rahatu poolpätt. Me ei tõtanud neid ära ajama, las aga vaatavad, kuidas härrad mängivad ning õpivad duubeldama. 

Idüll kestis umbes kaks tundi, misjärel keeldus aparaat igasugusest mängu andmisest ning umbes poole tunniga olime lagedad. Nüüd oleks siis aeg lahkuda...

„Davai, lähme minema siit. Lähme joome lihtsalt kuskil edasi, me ei pea ju enam mängima.“

Tom ei teinud mind kuulmagi ja tormas kassasse uut raha vahetama. Ma hakkasin mõtlema, et põhimõtteliselt on mul ju veel 500 krooni varus, küll jõuab Evale ka hiljem mõne kingi osta. Davai Tom, oota. Ma olen doljas!

Kui olime esimese topsiku tühjaks mänginud, hakkas Tom tõrkuma. “Kuule persse, siin täna ei saa - lähme Olympicusse.“  Ma olin vastu. Esiteks tuleks end selleks mugavast tugitoolist püsti ajada, teiseks ei oleks me ka tõenäoliselt Kunglasse sisse saanud. Olympicus kontrolliti vanust põhjalikult. Vaid ühel korral oli mul õnneks läinud, seda ka ülikonnas pärast keskkooli lõpupidu hommikul kell viis. Ei – Olympic jääb ära!

„Okei, oleme siis siin perseurkas edasi,“ mühatas Tom. Vahetasime aparaati ning ladusime järgmised 500 auku. Mängu saime paremal juhul vaid viiel korral. Hüvastijätuks teenis masin kaks korralikku jalahoopi. 

Paraku olid ununenud ka kõik lubadused ja mõlemal kivinäod ees. Davai, teeme kiirelt veel tonni. Ja milleks ühel masinal mängida, paneme ikka kahel korraga. Ei midagi. Viskit juurde! Veel tonn. Ikka ei sittagi. Raisk, tooge veel viskit kuradi jõhvikad! Viimaks läks ka viies tonn käiku. Korra suutsime isegi 1920 välja duubeldada ning lootsime, et hakkab juba tagasi tulema. Kuid kõigest lootuseks see ka jäi. 

Umbes südaööks olin täiesti kuival ning pidin taas pangaautomaadi juurde jooksma. Kaks-üks-kolm...ptüi neli-kaheksa. Kombes. Tegin 5000-kroonise väljamakse ning tormasin tagasi Vikingisse. Tom seisis juba tähtsa näoga kassa ees, konjakiklaas käes.

 „Hõkk...näe, mulle pakuti konni. Tasuta. Hõkk. Selle eest, et ma olen nii hea klient,“ luksus Tom praalivalt. „Loomulikult, me oleme ju viis tonni maha mänginud,“ mõtlesin endamisi. Iseenesest oli juba see üsna võrdlemisi sürr, et  jõhvikad tavaliselt piljardisaali poolel rahatuna kiibitsevale Tomile üldse mingit tasuta jooki pakkusid. 

Otsustasin endalegi konni küsida. Jõhvikas vastas, et selleks tuleb üleval lauas mängida. Blackjacki või? Pole probleemi, olime seda ju Rauno juures terve üle-eelmise suve suitsude peale mänginud. Võtsime kohad sisse, miinimumpanus 25 krooni.  

Peale meie oli lauas veel kaks tüüpi. Üks ülikonnas noor advokaat, teine aga paadunud mängurist taksojuht. Taksist mängis viimast kätt ning tegi seda ütlemata sitasti. Diilerile kuus ees aga vend aina kahmab juurde. Lõhki ja lõhki. Diiler kraabib seejärel kuuele portsu väikeseid kaarte peale ning korjab ka meie papi ära. No on ikka tainas! Kui kunagi mõistust jagati, ootas see ahv vist peatuses kliente. 

Enam me Tomiga kokku ei mänginud. Ikka mõlemad iseenda eest. Nii tasulised kui ka tasuta joogid viisid peast viimase mõistuse. Ning jooke toodi aina juurde. Kui keegi mängijatest sai kolm seitset, kaasnes sellega pudel vahuveini. Nii oli juba kolm korda juhtunud. Mõistagi kostitati siis kõiki mängureid ning uputati kehva mänguõnne odavasse Sovetskoje šampusesse. Asi seegi. 

Suurendasime panuseid. Jätkasime viiekümnestega, hiljem juba sajastega. Splittisime ja duubeldasime. Vahel tulid ka võidud, kuid mingit rahuldust need enam ei pakkunud. Omavaheline jutt oli lõppenud. Vahtisime tuimalt kaarte ning tegime uusi panused. Vahel tuli diilerile raha juurde ulatada, et žetoone saada. Ühel hetkel saabus lõpp.              

Kahe peale kokku 15 000 krooni lossi! Seejuures oli Tom täiesti pankrotis, minul aga veel kaardi peal 2500 krooni järel. Me ei kahelnud hetkekski, et just selle rahaga teeme ma kõik kaotused koheselt tagasi. Jooksime Liivalaia tänaval asuva aparaadi suunas. Just nimelt – jooksime. Olgugi, et me polnud kumbki viimased kaks aastat mingit sporti teinud, oleksime selle tempoga vist kooli spordipäeval kõigile ära pannud. 

Üks-kaks-neli-kaheksa. Vale pin. No misasja? Või oli ikkagi kaheksa-neli? Ei sobinud ka see. Türa küll, kuidas võib nüüd sellisel ajal pin-koodi ära unustada. Mõtlesin pingsalt ning viimaks nagu tuli meelde. Üks-neli-kaks-kaheksa. Ikka vale ning aparaat sõi kaardi ära. Mida kurat me nüüd teeme? Tomil tekkis kiirelt üks idee ning vaid viie minuti pärast olime ühe 7-korruselise maja välisukse ees, pressides tuttavale nupule „27“ . 
„Halloo, kes seal on?“ 
„Tee lahti Kristjan, meil on tõsine probleem!“ karjus Tom.
„Kuule, kell on pool neli öösel. Mis sa tahad?“
„Me ei saa öelda, tee lahti!

Jõudsime kuuendale korrusele. Kristjan on meie mõlema vana tuttav, kes läks TTÜ-sse informaatikat õppima. Võttis samuti õppelaenu, kuigi otsese vajaduseta. Elas koos emaga, istus ööd läbi arvuti taga ning mängis. Kasiinos ei käinud. Ratsu baaris ka mitte. Milleks tal seda raha siis üldse vaja on? 

„Kristjan, ole mees ja tee 5 tonni laenu. Meil on ilge jama, Tom pani autoga matsu ja nõutakse pappi, et asi menti ei läheks. Tal on ju veel tingimised ka peal,“ luiskasin iseteadlikult. Ega viimane fakt vale olnudki. Tom oli kevadel ühele umbjoobes inglasele Bel Airi ees lõuga sõitnud. SOR nabis ta kinni ning hiljem selgus mendis, et too John või Dick olnud mingi kuramuse diplomaat. Kohus andis 12 kuud tingimisi ning nüüd tuli poolteist aastat mööda nööri käia, et karistust täitmisele ei pöörataks.  
  
Mõistagi ei tahtnud Kristjan võimalikust laenust midagi kuulda. Tom pakkus Klaaskupli pättidelt ostetud vuffel-klotserit pandiks. Ei sobi. Mina rääkisin vanaisa nelja peaga videomakist (mis oli mõistagi vale, sest polnud mul ei vanaisa ega videomakki). Ei huvita. Lõpuks leidis aga Tom Kristjani tõelise nõrkuse üles. 

„Kuule, mu õde aitab sul Merka ära sebida. Neil on nädalavahetusel pidu, ta kutsub su sinna kaasa.“ 

Selle jura peale tahtis minu sisikonnas kääriv alkohol suu kaudu kehast väljuda ning hakkasin luksuma. Mida veel, Tomi õde käib ju lasteaias! Aga Kristjan polnud nähtavasti Tomi pereasjadega kursis ning hakkas kõrvu liigutama. Siis pakkusin mina lisaks diili, et las annab esialgu vähemalt 3000 ning homme maksame 3500 tagasi. 
„Nojah...on teil tõesti siis nii suur häda?“
„Muidugi on! Loomulikult saad homme raha tagasi! Anna nüüd ainult see papp siia!“

Viimaks mees  murdus. Ole sa tänatud, elupäästja! Tormasime kiirel sammul Vikingi suunas. Seekord meid enam sisse ei lastud, sest tundmatu uus turvamees nõudis kassa ees dokumente. „Nahui sa nussid? Me just istusime üleval lauas! Meil on rohkem raha kaasas kui sinu kuupalk,“ lõime kordamööda lärmi. Turvamees ei liigutanud kõrvugi.

„Okei, mine siis õige munni kuradi urood!“ 

Järgmist kohta polnud vaja kaugelt otsida, sest esimene takso viis meid vanasse heasse Virusse. Õnneks oli sealsel unise näoga turvakal oluline vist vaid see, et vahetus kiirelt läbi saaks ning meile ta mingit tähelepanu ei pööranud. Võtsime nurgataguse aparaadi taga kohad sisse. Mängisime langevas trendis tulemustega üle kolme tunni, kuni saime kümnega masti.  Duubeldasime neli korda ning ekraanil ilutses korralik 800-kroonine võit. Mina pidasin õigeks see välja võtta, kuid Tom vaidles tuliselt vastu.

 „Me peame kogu kaotuse tagasi saama, väikeste võitudega seda ei juhtu,“ kõlas tema argument ning duublisse see läks. 

Kuningas ees. 

„Ma ju ütlesin, et ärme löö,“ kobisesin armetu häälega, kuid Tom virutas kuningale iseteadlikult  peale.  
Nüüd olin ka mina seda meelt, et korra tuleks veel lüüa. Oligi  ees ning 3200 hakkas ette jooksma. Ma polnud veel kunagi varem nii kõrgele löönud, ei unes ega ilmsi. Aga Tom kuramus peksis ikka nuppu „Yes“. 

„Unusta ära mees, rohkem ta ei anna!“

Räägi nagu seinale! Õnneks oli  ees ning kivinäoga Tom äsas sellele  peale. Korras, 6400 olemas! Hakkasin nüüd juba paaniliselt „No“ nuppu taguma, Tom peksis aga ikka „Yes“ klahvi edasi. No on neetud idioot! Aga  kiirem ta igatahes oli ning ette lendas . Nüüd saime lõpuks mahti hinge tõmmata.   

„Ma ju ütlesin kohe, et lööme maksimumi. See oli viimane, üle kümnetuhandelisi võite enam duubeldada ei saa. Lööme selle sitase nelja üle, võtame 12 800 välja ja lähme koju ära,“ kõlas Tomilt selle öö kõige mõistlikum argument. 

Absoluutselt nõus. Mõtlesin kiirelt tuleviku läbi. Kristjanile tuleb 3000 tagasi anda (protsendid muidugi unustagu ära), ülejäänu teeme pooleks. Kuna mul on pangakontol endiselt 2500 järgi, jääb metsiku öö kogumiinuseks ligikaudu kaks ja pool tonni, millest mõni sott kulus üldsegi jookidele. Üldsegi mitte nii halb seis. Sellega suudan vast ka Eva ees välja keerutada – näiteks valetan, et laenasin raha emale või midagi sellist. 

Mis plaanid Tomil olid, seda ma ei teadnud. Sellele, et 12 800 krooni saamiseks tuleb esiteks risti neli üle lüüa, me kumbki ei mõelnud. Polnud ka põhjust, sest see oli ju kõigest neli, mitte mingi mutt või kunn. Tom pakkus, et lööme teist, mina soovitasin aga neljandat. Viimaks otsustasime kompromissi kasuks ning valisime kolmanda. Tom lajatas oma kaks paksu sõrme vastavale aparaadi klahvile. , ainuvale. Ekraanile ilmus kiri „Game over. Insert coin.“ 

Kui me kümnekonna minu pärast kasiinost väljusime, oli väljas juba valge ning tibutas peent uduvihma. Tom kakerdas Mustamäe trollipeatuse suunas. Oleks võinud enne Nehatus hampad teha, kuid rahakotis polnud kummalgi mitte sentigi. 

Süütasin suitsu ning jäin mõtlikult kasiino ette käsipõsakile istuma. Ühel hetkel ilmus minu ette – nagu kurat palve ajal - Eva tuttav siluett. Loomulikult – ta ju teadis, et sain eile õppelaenu kätte ning käis enne kooli minekut igaks juhuks kõik kesklinna mängukohad läbi.  

„Siin sa siis oled jah. Ütle ausalt, kas mängisid kõik maha või jäi midagi järgi ka?“
„Kõik...“

Eva ei vastanud sõnagi.. Ta ei hakanud minuga siin kärkima stiilis, et: „Ma ei taha end siduda mingi mänguriga!“, „Ma ei saa olla koos inimesega, keda ma ei usalda!“ või „Hakka kohe täna asju pakkima!“ Ühest tema pilgust oli kõik niigi selge.

Sel tatisel sügishommikul ei teadnud ma veel, et 1997. aasta börsikrahh, kõikvõimalikud mustad emaspäevad ja neljapäevad olid alles ees ning Evagi jäi suuremast osast õppelaenust peatselt ilma. Küll kaotasime me mõlemad aga hoopis midagi enamat...  

Kommentaarid

Kasiino
Spordiennustus
Pokker