Lühijutustus Duubel

See oli minu senise mängurielu kõige suurem duubeldamine. Nelik kahekroonise panusega, 50 krooni. Neli korda olin löönud ning kõik paugud ka edukalt pihta saanud. Viimasel korral viskas masin küll emanda ette, kuid järgisin vanade aparaadisõltlastest taksojuhtide soovitust „mutile tuleb taha panna“. Minu poolt valitud neljas kaart oligi äss. Nüüd ilutses ekraanil 800-kroonine võit ning küsimus: „Double up to 1600?“

Tavaolukorras poleks ma seda nelikut muidugi üldse duubeldanud, sest 50 krooniga võis end mõnes Lasna baaris sõna otseses mõttes laua alla juua. Kuid sel õhtul oli kõik teisiti. Esiteks olin tulnud „masinatesse“ tavapärase viieka või kümneka asemel koguni saja krooniga, mis oli keskkooli ühe kuu söögiraha. Kuna koolitoit nagunii süüa ei kõlvanud, polnud siin midagi imestada, et kord kuus rändas vanematelt saadud sott Viru hotelli all asuvasse „Eldoradosse“. Aga see selleks. Igatahes olin ma tänase sajaga mänginud juba 5 tundi ning imekombel veel pisut plussiski.

Nüüd oli aga võimalus teha tõelist ajalugu – duubeldada üle tonni. Tonn oli müstiline summa. Juba sadagi oli. Mõned nädalad tagasi sai mu pinginaaber ühese panusega Royali. Kui summa hakkas ette jooksma, ilmusid mingid vene pätid otsekui maa alt välja. „Davai, pradai!“ Mis siis pidi tähendama, et kui „ostja“ duubeldab ning saab pihta, tehakse raha (paremal juhul) pooleks. Kui mitte, siis saadetakse lihtsalt persse. Sõber jõudis kiirelt „No“ nuppu vajutada ning raha hakkas arvele tilkuma. Kasu oli sellest aga vähe, sest mündid oleks tulnud ju ka füüsiliselt automaadist välja võtta ning kassasse viia. See oli aga võimatu, kui kukil istus kümme Kappa dressides ja Kadaka turult pärit nahktagides kaaki. Tüübid tegid viimaks armuliku ettepaneku, millest ei olnud võimalik keelduda - panustada kogu allesolev raha kümneste maksimumpanusetega. Rahustuseks kõlas, et kui tuleb suur võit, siis tehakse see pooleks. Uskus ta seda jee, aga midagi teha ka polnud. Korra jõuti isegi 800-le, lõpuks mängiti aga ikka nulli. Mõistagi kaotasid uued sõbrad seejärel pinginaabri vastu igasuguse huvi ning loivasid minema. Läks isegi hästi, et lõuga ei saanud. 

Tänane olukord oli kordades parem, sest mind polnud keegi tähele pannud. Kaks permikat lösutasid aparaatiderea teises otsas. Mõlemad kimusid vahetpidamata kollast Camelit ning tegid kõva lärmi, mis meelitas ka väiksemad pätid kohale. Mulle meenus, et üks neist meestest peksis mõned päevad tagasi aparaadist kümme tonni välja. Täpselt kümme korda tuli ka lüüa, viimasel kahel katsel oli neli ees. Kahjuks polnud aga päevad vennad ning täna oli sama tüüp juba kaks 500-kroonist topsikut auku lükanud. „Tõ bljäd ne umeješ,“ kommenteeris teine autoriteet kõrvalt ning näitas ekraanil, et tuleks teist lüüa. „Ahhujel tõ što li, vtaraja že vsegda dvoika, “ õiendas meie kangelane vastu ning virutas automaadile sellise laksu, et vastasistuv Soome pensionär otsekui hüppas oma toolilt ning haaras käekotist rahustite purgi järele. Bõkid hirnusid, tädikese nägu läks lubivalgeks. Tere tulemast Eestisse!  

Igatahes tähelepanu oli mujal ning see on väga hea. Hetkel ei paistnud kedagi, kes tuleks löömist „ostma“. Ka võimalikke dolja küsijaid polnud näha. Viimased võisid kohati lausa uskumatult tüütud olla. Kord istus minu kõrval Vana-Viru mänguurkas üks tatikas, kes nuias tundide kaupa:  „Monetku možno?“ Saatsin ta mõistagi kuu peale, kuni õnnestus mingi keskmisest suurem võit saata. Tatikas sai mündi ning ma jälgisin huviga, mida ta sellega nüüd teeb. Vilunud liigutusega läks raha aparaati, maja kohe ees, 8 krooni. Olin täiesti kindel, et tatikas võtab selle välja ning jookseb kummiliimi ostma, aga ei - tüüp duubeldas! Ja mitte ühe korra. 16...32...64. Täiesti segane! Lõpuks lõi 128-le, äss ees. Vahtis siis mulle õige kurval ilmel otsa ja nuias uuesti „Dai ješjo monetku...“   

Virus ega klaaskuplis tatikaid polnud. Ega nad sinna kippunud ka, sest kriminogeenne seltskond oleks poisikeste taskud kiirelt tühjaks teinud (kui neil oleks juhtumisi raha olnud) või siis lihtsalt peksa andnud. Tegelikult olin ma ju isegi paras tatt. Kui eelmisel aastal võis igaüks mängida, hakkasid nüüd järjest uued seadused tulema. Alla 16 keelatud...alla 18 keelatud...juba liikus jutt 21 suunas. Ma olin just saanud 16 ning 21 eluaastat välimusest küll ei paistnud. Tüdrukud saavad end veel sättida... Piraadiski käis ju 12-aastaseid...aga kutid – no way. Mõned võimalused muidugi olid, näiteks manada ette iseteadlik nägu ja väita turvale, et ma ei kanna dokumente kaasas, vaid hoian neid autos. Kord kukkusin ka haledal kombel sisse, sest üks mundrimees küsis, et kus mu auto siis on. Näitasin hooletult suvalisele väljas seisvale Skorpale, kuhu mingi tont hetk hiljem sisse astus. „Näe, su auto varastati ära,“ irvitas turva ning minu karjäär Sõpruse Eldorados sai kiire lõpu. Tegelikult pohui, ega see koht mulle väga meeldinudki.    

Õnneks oli Virus kaks turvat, kellel polnud kuigivõrd sooja ega külma, kes aparaatide tagasi istusid. Ühte kutsusime isekeskis „Tummaks“, sest ta ei rääkinud kunagi ühegi kliendiga ning  teist „Paksuks“, sest...noh ta oligi paks. Täna tammuski mustas kombinesoonis ja Rootsist humanitaarabi korras saadud saapaid kandev Paks aparaatide vahel ringi ning temagi kissis pilk oli suunatud räuskavatele permikatele. 

Kell võis olla umbes 1 öösel. Tegelikult peaksin ma ammu kodus olema, aga kes siis sellisel hetkel kodule või koolile mõtleb! Mees, sul on võimalus lüüa 1600-le! See aeg on käes. Aeg, mida oled oodanud nendest hetkedest, mil sõprade mahitusel esimesed 5 krooni Teenindusmaja all asunud urkas maha mängisid, suutes toona vaid neljani duubeldada.    

Vajutan parema käe kaks keskmist sõrme klahvile „Yes“ ning poti kaks ilmub ette. Super! Mega! Raisk, kui tark ma ikka olen, et duubeldasin! Ega ilmaasjata öelda, et ainuõige järel lausa PEAB duubeldama. Panen erutusest värisevate kätega järjekordse Blendi ette ja mõtlen, mida homme sõpradele öelda. Tonn kuussada! Mõelge, mehed! Esiteks on see kindlasti minu viimane Blend, sest juba uksest väljudes ostan Nehatu kioskist Marpsi. Kindlasti peaks ka välja tegema. Kurat, hakkaks õige homme juba kohe pärast kolmandat tundi jooma? Tehtud mees olen ma ju nii või naa. Kahju vaid, et klassiõdedele mängimisega muljet ei avalda ning mõned neist siiamaani ei mõika, mis valemiga minusugune vend üldse kesklinna eliitikooli sisse sai. Äkki üritaks oma mainet parandada ning ostaks vähemalt kenamatele lilli? 

Ühesõnaga – edasine on ainult „delo v tehnike“, sest võimalust kaotada ju pole. Löön neljandat. Ning tardun hetkega soolasambaks. Ekraanile ilmub risti üks. Jah, risti üks! Täiesti ehtne mängukaart, kus peal risti masti tähis ning number üks. Mida vittu!? Kuidas see võimalik on? Kaardipakis ju pole sellist kaarti! Ilmselgelt peab see olema mingi automaadi praak. Aga kurat, kuidas ma nüüd lähen kassasse, seletan, et lõin kahele ühte ja nõuan, et makske võit välja? Kes see mind usub, visatakse lihtsalt välja ja öeldakse, et ära enam tagasi tule. 

Viimaks panid ka permikad mind tähele. See lihtsalt peab olema mingi eksitus! Virutan aparaadile jalaga. Paks hakkab juba minu poole tulema, permikate satelliidid niisamuti. Türa! Te ju peate mõistma, et ma olen langenud kohutava pettuse ohvriks. „Nii, lähme välja,“ kuuldub Paksult. Ei midagi üllatavat. Upitan end püsti, mõtlen hoolikalt läbi, millele argumenteerida ning lajatan masinale viimase litaka. Aparaadil läheb pilt eest ära ning kaob ka igasugune tõendusmaterjal. Fuck!  

Äkitselt hakkab kuskil vali muusika mängima. „It’s a rainy day, never sun will shine...“ lõõritab vaid mõned kuud tagasi laulukal esinenud Alexia oma äratuntava Itaalia aksendiga. Paks, permikad ning äranõiutud aparaat otsekui sulavad silme all. Löön silmad lahti ning põrnitsen äratuskell-raadiot. Pilt selgineb - 7:15, 26. september 1995. Teisipäev. Esimene tund on keemia. Tõmban teksad jalga, käsi läheb masinlikult tagataskusse ja leiab söögirahaks saadud soti. Tuju tõuseb momentaalselt lakke. Kahju vaid, et Eldorado nii hilja lahti tehakse...