Reisiblogi: Lauda pole jõudnud, aga kaart ei jookse!
  • Imre Leibold
  • 02.06.2016
  • 1

Reisiblogi: Lauda pole jõudnud, aga kaart ei jookse!

„Triobetiga Las Vegases“ on pokkeri- ja reisiblogi, kus kajastame oma käesoleva aasta reisi pokkeri maailmameistrivõistlustele ning samas meenutame kõigi kümne varasema Las Vegase reisi eredamaid hetki. Meil endal on päris põnev kõik need aastad mõtetes uuesti läbi elada, kirja panna ning loodetavasti pakub see huvi ja inspiratsiooni ka teistele.  Mängime, matkame, pildistame, kirjutame ning teeme natuke ka heategevust.

Laev ja lend
Läbi Stockholmi otselennuga minek tundus paberil mugav ja seda see tõepoolest oli ka. Laevasõit ei ole üldse kannatus, kui sul on kolm vahvat reisikaaslast, kellega hiina pokkerit mängida ja õhtust süüa. Ah et mis sai plaanist Cocale hiinakas kott pähe tõmmata? Ütleme nii, et pole vaja olla resultaadile orienteeritud, tähtis on nautida mängu ilu. Vähemasti seekord. Seda tuleb küll öelda, et Raigo on väga GTO (mängukaugetele inimestele täpsustuseks - game theory optimal ehk lihtsalt optimaalselt oskuslik) reisija. Ei hakka pikalt seletama, loetlen lihtsalt üles, mis tal oli ja minul polnud - aknaga kajut ja kaheinimesevoodi (ilmselt veel soodsamalt ka!), pre check-in, extra jalaruumiga istekoht, mugavad lennudressid, kõrvaklapid, "Head und" reisikapslid jne.

ARN-LAS lennu juurde naastes, USAsse minnes peab pagasi esimeses peatuskohas alati füüsiliselt välja võtma ning järgmisele lennule ümber registreerima, seetõttu on otselend USA sihtkohtadel üsna tähtis. Las Vegase puhul on otselennu mugavusfaktor omakorda võimendatud. Nimelt, McCarran lennujaama siselendude terminal on rahvarohke, mis mõistagi tekitab pikki järjekordi ja ebamugavust. Rahvusvahelisse terminali tuleb seevastu väga vähe lende, Euroopast minu teada ainult Londonist, Frankfurtist ja sellest aastast alates ka Stockholmist ning sedagi vaid kord päevas, ja passikontrollist pääseb seetõttu suurlinna kohta väga kiiresti läbi. Meie pidime passisabas ootama maksimaalselt kümme minutit, kuigi kõigilt riiki sisenejatelt võetakse näpujäljed ja tehakse foto. 

Kaardid ei jookse
Lennujaamast rentisime auto, see läks ilma eriliste sekeldusteta. Müüja natuke üritas mulle üht-teist juurde müüa, hoiatas autosõidu ohtude eest, näiteks rehv võib puruneda või bensiin otsa saada, et kangesti oleks kõike kindlustada vaja. Pareerisin rünnakuid nagu Pareiko inglaste vastu, ühe lasin siiski ära lüüa ning nüüd võin triiki täis paagiga renditud auto tagastada tühja paagiga. Pidi hästi soodne olema. Tea, kas päriselt ka, aga nats mugavam on kindlasti.
Seevastu hotellis ei läinud asjad enam sugugi õlitatult. Soojenduseks tegime küll sisseregamisel õnnestunud "20 dollari triki", mis seisneb selles, et paned krediitkaardi ja dokumendi vahele $20 rahatähe ning küsid, kas tasuta upgrade oleks võimalik. Meie $20 triki eripära seisnes selles, et jätsime rahatähe sokutmise etapi vahele ja küsisime lihtsalt head tuba. Toimis kenasti, saime 32. korrusele osalise Stripi vaatega toa. "Ainus asi on, et tuba asub liftist väga kaugel," hoiatas sümpaatne retseptsionist. Meie ütlesime, et see pole küll nüüd mingi probleem...wrong!

Kui oli aeg maksma hakata, siis selgus, et mu kaart ei lähe läbi. Maksime Kairiti kaardiga ning toas telefoni vaadates avastasin, et Swedpangast on tulnud kiri: "Turvalisuse kaalutulustel sulgesime ajutiselt teie krediitkaardi XXXX-1234. Palume kontakteeruda klienditeenindusega." Kontrollisin netipangast järgi, mingeid võõraid kulutusi näha ei olnud. Kahtlustasin, et probleem võib seisneda selles, et maksin Rootsi lennujaama kõrtsis ja vähem kui 12h pärast Las Vegases sama kaardiga ning ilmselt hakkavad panga turvasüsteemi häirekellad lööma, sest senini polnud Rootsist Las Vegasesse nii lühikese ajaga kuidagi jõuda võimalik. Kuna Eestis oli hilisöö, siis pidin teooria kontrollimise hommikusse lükkama.

jokrid.jpgKui jokkerit näen, siis pilti teen!

Seadsime ennast hotellis sisse ja otsustasime enne magamaminekut midagi süüa ja poes ka ära käia.  Naastes olime rampväsinud, vaevaliselt lohistasin jalad lõputuna tunduva koridori viimase ukseni ja olin valmis voodisse varisema. Paraku vilgutas ukselukk rohelist tuld ainult veerandsekundi vältel, siis kiunatas korra ja kustus. Vehkisin mõlema kaardiga minuti või paar, palusin, vandusin ja anusin, aga suhtlus oli täiesti ühepoolne. Nojah, tuli tagasi fuajeesse lohiseda, kus saime uued kaardid. Lohva-lohva, jälle vehin kaartidega luku ees, tulemus sama. Oleks ma väike laps, siis oleksin raudselt tönnima hakanud, täitsa tusaseks tõmbas, aga mehena tuli jälle alla lohiseda. "Minge ukse taha, saadame teile kohe turvatöötaja asja uurima," ütles retseptsionist. Lohva-lohva. Felipe tuligi üsna kiiresti, vehkis paar korda vedrunööri otsas rippuva "masterkey`ga", aga lukk oli vait kui sukk. Oli aeg kutsuda abivägesid. 
Felipe oli 61-aastane ja pärit Filipiinidelt. Sealt kolis ta Austraaliasse ning 18 aastat tagasi Las Vegasesse. Kuu aja pärast pidi ta sõitma koos oma 60-aastase abikaasaga kuuenädalasele Euroopa-reislie, et väisata Prantsusmaad, Saksamaad, Itaaliat.  Felipe ei olnud senini Euroopas käinud ja ootas reisi suure põnevusega. Ühtlasi saime teada,et Ameerikas minnakse pensionile üldjuhul 62-aastaselt, aga kui töötad 67-nda eluastaani, siis saad natuke raha juurde. Felipe sellel erilist mõtet siiski ei näinud, liiga väike lisaraha liiga pika pingutuse peale. Felipe oli väga sümpaatne härra. Kõike seda rääkis ta meile, kuni ootasime Stephanie.

astume sisse.jpgAstume areenile!

Steffi tuli ja vehkis samuti "meistrivõtmega" ning aste kõrgema spetsialistina koputas korra vastu lukku. "It`s broken," oli asjatundlik järeldus. Felipe noogutas, ma ei hakanud ka vaidlema. Uus raadioside, nüüd pidi tulema appi tõeline tegija, Mandalay Bay lukuhierarhia absoluutne tipp. Ma küll küsisin, et äkki kasutaks tipu asemel hoopis vana head kirvest, toimib kindlasti, aga see jäi esialgu varuplaaniks. Steffi oli muideks pärit Detroitist, tema sõnul üsna mõttetu linn, aga Michigan ise olevat kena osariik, kus talvel saab suusatada ning suvel on lihtsalt ilus värviline olemine.

Endboss saabus kahe müraka mehe kujul. Aimasin ette, mis tulema hakkab, vehib üks ja vehib teine, raadioside, Michael & Sean, Wisconsis ja Connecticut, ilus kant, soovitame...aga selle asemel võttis üks hoopis välja tahvelarvuti, teine eemaldas luku katte, sutsti juhe sisse ja klõpsti, uks lahti. Head und!
Hommikul saaga jätkus, seekord küll sedapsi, et enam ei läinud uks lukku! Kuhjasime väärtuslikuma stuffi seifi, Kass helistas fuajeesse ja teatas kompromissitult, et "meie lähme linna, uks jääb lahti, palun tehke see lukk korda ja loodetavasti midagi halba ei jõua juhtuda". Retseptsionist läks kergesse paanikasse, ilmselt virvendas silme ees juba seitsmekohaline kahjunõue kohtus ning ütles, et saadab turvamehe ust valvama, kuniks see korda saab. Ei tea, kas saatis, meie lasime varvast ja koju jõudes oli lukk korras.
Helistasin ka Swedi, verifitseeriti, et ostud olid minu poolt tehtud ning tehti kaart lahti. Mingit otsest põhjendust, miks sulgemiseni jõuti, mulle siiski ei antud. Loomulikult on turvalisus meie enda huvides, aga kui juba välismaal õlle ostmise või auto rentimise pärast kaart kinni pannakse, siis läheb see minu jaoks ülekaitsmise valdkonda.  
Loodetavasti on sellega pandud kehvale kaardijooksule punkt ning tähtsatel hetkedel jookseme seda paremini! 

Colossus update
Üks plaanimuutus ka, alustan Colossusega alles 3. juunil, homme veel puhkan ja akumuleerun.  

trio.jpg

Kommentaarid

Kasiino
Spordiennustus
Pokker