Triobetiga Las Vegases - Leiboldite reisi- ja pokkeriblogi
  • Imre Leibold
  • 18.05.2016
  • 0

Triobetiga Las Vegases - Leiboldite reisi- ja pokkeriblogi


„Triobetiga Las Vegases“ on pokkeri- ja reisiblogi, kus kajastame oma käesoleva aasta reisi pokkeri maailmameistrivõistlustele ning samas meenutame kõigi kümne varasema Las Vegase reisi eredamaid hetki.   Mängime, matkame, pildistame, kirjutame ning teeme natuke ka heategevust.
Pilte saab vaadata Kairiti Facebookist. 

Heategevuslik programm...
1. juuli

...ei ole sugugi meelest lipsanud, lihtsalt Triobetil on jalgpalli EM-iga sedavõrd palju tegemist, et tõmbame projekti kokku pärast jalgpallilahingute lõppemist. 

Maailma tipus ja riietega jões
22. juuni

Üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna. Päris alla ma sellele kirjutama ei hakka ja mõnikord võib olla ka vastupidi, aga külastatud kanjonite kirjeldamisel jääb minul küll sõnadest selgelt puudu, seepärast mängib selles postituses põhirolli pildimaterjal. Kairit klõpsutas kolmepäevase kanjonituuri jooksul paartuhat pilti, seega on valiku tegemine üsna keeruline, aga proovime välja tuua erinevate kanjonite kõige iseloomulikumad küljed.

Valley of Fire 
Valley of Fire asub Las Vegasest napi tunniajase autosõidu kaugusel ning sobib suurepäraselt (poole)päevaseks linnamelust põgenemiseks. Kuumusenupp on suvel põhja keeratud, aga õnneks on Tuleorg väga turistisõbralik paik, paljud põnevad vaatamisväärsused asuvad autotee vahetus läheduses ning pargist saab suurepärase ettekujutuse ka pikemaid jalgsimatku ette võtmata. Meie külastushetkel oli Nevadas kuumalaine ning matkamine ei olnud soovitatav, seega piirdusimegi ainult teeäärsete objektidega. Suure elamuse saime sellegipoolest. Tuul, vesi ja taimestik on vorminud liivakivist uhkete võlvkaarte, käikude ja kambritega losse, uuristanud seintesse aknad ja uksed...

valley of fire-3899.jpg
Kass vaatab aknast välja

...ning tegelenud ka sisekujundusega:
valley of fire-3914.jpg
Puhkehetk looduslikus tugitoolis

Majesteetlikku ilu pakuvad kivist loomad...
elevant-4296.jpg
Kuulsa Elevandikivi juures saime naudelda täielikku privaatolemist

...ning poseerida oskab ka elusloodus:
sisalik-4103.jpg
Ülilaiskadel rändajatel pole elamuse saamiseks vaja nina autost välja pistagi, piisab ka lihtsalt mööda käänulislooklevat teed sõitmisest:


  
Rahvuspark Zion 
Zion asub Las Vegasest 2,5 sõidutunni kaugusel ja sinna tasub minna vähemalt paariks päevaks. Tegevust jätkub igale maitsele. Kõrguskartmatutele on Zionil pakkuda maiuspala Angels Landing matkaraja näol, mille esimene pool kulgeb suhteliselt laugelt mööda mäekülge, aga tõusu viimane etapp on järsk ning piirded puuduvad, ainsaks kaitseks vasakul ja paremal haigutava kanjoni ees on mäeseljale paigaldatud turvakett. Kui mäkketõus liiga palju ei meki, aga postkaardilikku panoraamvaadet sooviks sellegipoolest naudelda, siis tasub ette võtta ühemiiline Canyon Overlook rada. Vähene vaev saab kuhjaga korvatud:

Zion-4719.jpg
Maailma tipus on mõnus päikese käes pikutada

Võimsate vaadete kõrval on Zioni pärliks Narrows jõgimatkarada. Kõrgete ja kitsaste kaljuseinte vahel vuliseb madal jõgi, mõnes kohas rahulikult, teises jälle tormakalt ning inimesed pladistavad seal sees endal suu hämmeldusest ammuli. 
narrows-5271.jpg
Zion Narrows jõgimatkarada muudab täiskasvanud lasteks

Zion on fantastiline aktiivse puhkuse koht ning meelitab ligi massiliselt turiste. Keskpäeval ongi pargi keskmes üsna kitsas ning vaba parkimiskoha leidmine äärmiselt keeruline. Seepärast tasub päevaga alustada varakult ehk nagu rahvatarkus ütleb: „Varajane lind leiab ussikese“.  Kui uni maitseb hommikul liiga hea ja tulekuga jääb hilja peale, siis on mõistlik suunduda pargi äärealadele. Meie leidsime laupäevasel tipptunnil pargi idaservas sajameetrise lauge mäkketõusu kaugusel täiesti inimtühja kauniskoha:   
zion-4591.jpg
   
Zionis looklev autotee oli samuti sedavõrd muljetavaldav, et tegime sõidust videosalvestise, taustaks mõistagi raadios ragisev kantrilugu.  


Päikseloojangu nautlemiseks sobib suurepäraselt Kolob kanjoni vaateplatvorm:

Päikseloojang kümnesse sekundisse kontsentreerituna

Bryce
Bryce kanjon on muinasjutuline paik. Liivakivisambad ehk hoodoo`d meenutavad lossitorne ja kanjoni amfiteatrit on äärmiselt raske pidada looduslikuks paigaks, mida pole kujundanud inimkäsi või lausa ebamaine tsivilisatsioon.  
bryce-4887.jpg
Bryce kanjoni amfiteatrit võib tundide kaupa lummatult imetleda 

Liivakivi on mänguline materjal, mida aastatega vormivad vihm ja tuul, tundidega valgus ja varjud.
bryce-4815.jpgKõige kaunim on Bryce päikeseloojangul

bryce-5079.jpg
Liivakivi on päeva värvi

Rohkem pilte leiate Kairiti Facebookist.

Kiirpost enne kojulendu
14. juuni

Täna õhtul asume koduteele. Reis oli üsna intensiivne ja äge, tundus natuke lühike, aga samas on tore ka Eesti suvesse sukelduda. Võtsin paari sõnaga viimaste päevade tegemised kokku.

Tiirutasime kanjonites ühe päeva kauem, kui algselt planeeritud. Mis siin imestada, sedavõrd lummavast keskkonnast on keeruline tulema saada. Marsruut oli Valley of Fire - Zion - Bryce - Kolob Canyon - Zion, aga pikemalt kirjutan tripist alles Eestis. Teel olles on küll hing emotsioonidest tulvil, aga keha õhtuks sedavõrd väsinud, et motelli jõudes vajud lihtsalt voodisse ja jääd poole õlle pealt magama. Kirjutamiseks energiat ja jaksu ei jagu. 
Täna omakorda on kuklas tunda kella halastamatut survet. Kumbki meist ei salli šoppamist ja seekord olemegi selle lükanud absoluutselt viimase vindi peale - lennuni aega mõned tunnid, aga kohvrist vaatab vastu ainult must pesu. Garderoobi värskendus, kingitused-maiustused lebavad alles poelettidel, peab minema ja otsima nad üles. 

Eile tõmbasime Raigo, Ainika ja Liinaga "Naked Fish"-is otsad kokku. Sushi on seal tõesti imehea ja söödud sai absoluutselt liiga palju. Kaine juhina vaatasin kadedalt, kuidas Coca külma õlut kulistas, aga vähemasti suutsin pikaks reisiks pohmelli hankimist vältida. Great success.

Siinkohal lõikangi jutu katki. Kass sai pakkimisega ühele poole ja on suunduda ostukeskuse kaudu lennujaama.

Pöörane PLO flipament, Kairiti edukas kõrvalturniir
10. juuni

Käesolev nädal on kulgenud söömine-pokker-magamine rütmis. Lisaks WSOP PLO turniirile olen mina istunud peamiselt rahalauas ja Kairit on teinud RIO igapäevaseid $235/$185 diipstäkke. 

WSOP $565 PLO heategevusturniir
Mäletetavasti lisasime WSOP $565 pot limit omaha pärast Colossuselt kukkumist plaaniväliselt heategevusliku programmi hulka ja pingutus oli kõva, aga tulemuseni see kahjuks ei viinud. Blogi avapostituses lubasime, et turniiril ebaõnnestumise korral annetame siiski heategevuseks €250 ja Triobet lisab teist samapalju juurde, seega €500 läheb ikkagi teele. Pole küll loodetud pool miljonit, aga midagi ikka. Annetuse saaja on veel lahtine, tegeleme sellega reisilt naastes.
    
PLO turniiri esimesed paar tundi oli eepiline andmine, mina pole sellist täiskütet näinud isegi $5r netiturniiridel. Arusaamatu, kust nii palju võrujahtijaid ja lihtsalt adrenaliinigämblereid välja võeti, aga pimedalt või  pre-flopis nuppude kütmine oli standard. Vaevalt jõudis üks tormata re-entry luugi suunas, kui lauda toodi uus ja hullem. Ilma liialdamata, esimestel tasemetel langes meie lauast mängija umbes iga kahe käe tagant. Madistamine kulmineerus "table out" olukorraga, kui viiendal tasemel köeti kuuekesi nuppe ja suurim stäkk võitis, ühe laksuga viis mängijat väljas! Reporter käis võidumeest pärast seda jaotust patsutamas ja  ütles, et ta on turniiril massiivne chipliider.
Mina üritasin selles pommitamises kuidagi ellu jääda ja otsisin oma võimalusi. Pausiks saingi 5000 algstäki 11700 peale, töö käigus õnnestus muuhulgas Jevgeni Timošenko uuestilaadimispunkti saata. Pärast re-entry lõppu algas alamägi, flopid läksid mööda ja häid blufispotte samuti ei tekkinud. Viimases käes limpasin 250/500 tasemel väikselt blindilt chipliideri vastu  sisse,   flopist check-raisesin tema 500 panuse peale 4000 all-in, aga ta oli muidugi rea flopanud ja ma ei suutnud rida ega masti kokku sumistada.

PLO rahalaudades väärtust leidub
1-2 PLO rahalaud on RIOs huvitava struktuuriga, sisuliselt on tegemist 2-5 mänguga. Blindid on küll $1/$2, aga poti arvutamisel on nad $5 väärtusega ning maksimaalne avatõste võib olla kuni $15. Reeglite järgi on lubatud $2 eest limpida, aga üldjuhul lepitakse lauas kokku, et minimaalne sisenemine on $5. Pealegi enamus mängijaid teevad nagunii $5 button straddle ning kahe dollari eest nägi floppi võib-olla korra päevas. Nittidele (loe: Imrele) selline struktuur sobib, kaartide ootamise eest tuleb 2/5-ga võrreldes ringi kohta maksta $4 vähem, aga mäng on ikkagi sisuliselt sama suur. Liiga tihkeks ei saa siiski tõmmata, sest a) reik on tunnis mahlane $14 per mängija (kogutakse $7 iga poole tunni tagant) ning b) igav hakkab. 

Kui turniiril käis pöörane prõmmimine, siis rahalauad olid üllatavalt rahulikud ning läbivaks jooneks oli loose preflop / tight postflop. Lootusrikkalt vaadati prahiga floppi, aga kui tugevalt pihta ei saadud, siis anti üsna kergesti alla. Otsekohene ja kergesti loetav mäng, tundus päris hästi biiditav. Praegu ongi natuke kahju, et grindimine seekord nii üürikeseks jääb, mindset oli kenasti paigas ja mängud maitsesid hääd. Kui järgmine aasta tuleme, siis varun mängimiseks kindlasti palju rohkem aega.

Kairit $185 Daily Deepstack finaallauas
Paar aastat tagasi RIO diipstäkkidel tegi Kairit mõrumagusa mincashide seeria, jõudis rahadesse igal teisel turniiril, aga sügavale mitte kordagi. Nüüd oli vastupidi, ühel turniiril tuli tubli neljas koht ja $2809, ülejäänud neli leidsid üsna kiire lõpu. Majanduslikus ja ajakulutuslikus mõttes oli tänavune lähenemine mõistlikum, tubli kiisu! 
Mängida on siin mõnus, aga Kairiti finaallaua kõrval oli taas kord küllaga aega USAs turniiride mängimise ratsionaalsuse üle mõtiskleda. Seekord oleks Kairit näiteks maksude tõttu teise koha eest saanud vähem raha, kui kolmanda eest! Optimaalseim olekski olnud rihtida kolmandat kohta, aga kuidas sa nii mängid, et üritad maksimaliseerida kolmandaks tulemise võimalust?!

Pärast turniiri tekkis veel probleem, et kas üldse õnnestub võiduraha kätte saada. Nimelt nõuti seekord väljamakse vormistamise juures elukohaadressi tuvastamist. Gaasiarve, panga väljavõte jms, millel sinu nimi ja aadress peal. Paraku kommunaalarved tulevad meil minu nimele, panga pin-kalkulaator jäi koju ning esimese ehmatusega tundus, et ei leiagi midagi. Kaasasolevates paberites tuhnides avastasime õnneks reisikindlustuse pealt aadress-nimi kombo ja  see sobis. 

Loodusesse!
Reisiplaani koostades varusin 10. juuni PLO turniiri teiseks mängupäevaks ja kanjonituur pidi algama homme, aga kuna langesin turniirilt välja, siis lükkan juba täna jala sirgu ja kihutame loodusimesid kaema. Tavaliselt oleme USAs kasutanud Liina GPS-i, aga seekord jäi see maha ning hakkama tuleb saada vähesemate vahenditega ehk siis mälupiltide,  läpakasse salvestatud kaartide ja märkmikusse kirjutatud juhiste abil. Paberil tundub tee igatahes lihtne...
Päris täpset kulgemist pole veel paika pannud, võtame päev korraga. Täna kimame läbi Tuleoru pargi Zioni suunas, nautleme kanjoni servas päikseloojangut ja ööbime St. Georges linnakes. Homme ilmselt Zioni jõgimatk ja pärast sõit Bryce kanjonisse.

8-9 juuni-3761.jpg

Colossus läbi, kavasse lisandus uus heategevusturniir
6. juuni

WSOP Colossus II jäi osalemisaktiivsuselt napilt eelmise aasta turniirile alla, kuid 21 613 sisseostu ja 11 miljoni dollari suuruse auhinnafondiga turniir oli nime vääriline sellegipoolest. Kahjuks meil avapäevast edasi pääseda ei õnnestunud. 

Minu teine katse jäi esimesest veelgi lühemaks, seekord ei õnnestunud vastu pidada isegi esimese pausini. Kohe mängu alguses sain nupud laua keskele. Avan UTG  125, üks-ühele Sulliwani välimusega mängija (äkki oligi!) viskab surnupealuusõrmustega ehitud näppudega lauale 300. Teen 1125, maksab. Flop , checkin, surub all-in, ohkan ja maksan. Tal ka , freerollin backdoormasti peale, mida siiski ei tule.

Teisel tasemel hittisin jälle seti, kui UTG+1 tegi naismängija 225, 1 call, ma buttonilt call , BB tuleb samuti kaasa. , woohoo. Checkivad, panen 400, naine maksab. Turn , check-check. Oleks võinud muidugi panna, väärtust ja kaitset ju vaja, aga võtsin vaikselt. River , check-check. Avab . Päris huvitav flopi float.
Korra sain flopist veel rojalitõmbe, üritasin kõvasti, aga missasin. Siis olingi juba 16BB peal, üks avas, ma  all-in, call . Flopis  ja olingi väljas.

Kairit võitles kauem, 9. tasemel hakkas rahakoha lõhn vaikselt õhku tõusma (eelmisel päeval oli Liina jõudnud rahadesse 11. tasemel), aga napikaks see jäigi, kui Kass surus 10bb-d cutoffilt  sisse, aga button leidis  ja suur blind

Main Street hotell-3399.jpg
Minu mängud said absoluutselt liiga kiire lõpu ning rahulolematus närib hinge. Seetõttu otsustasime, et teen 9. juuni $565 PLO ka heategevusliku turniirina ehk siis pool potentsiaalsest võidurahast annetame heategevusse. Loodetavasti õnnestub enda formaadis sügavale minna, kuigi eks see üks flipament ole.

Red Rock kanjon
Täna hommikul saime lõpuks esimest korda loodusesse, võtsime Raigo ja Ainika ka kaasa ning käisime Red Rock kanjonis ära. Vegases on hetkel kuumalaine, mitmendat päeva juba temperatuur 40 kraadi kopikatega ning isegi öösel ei lange alla 30. Seepärast mingit pikemat matka tegema ei hakanud, turnisime lihtsalt mööda punaseid kaljusid, uudistasime sisalikke, linde ja oravaid, nautisime vaadet.  

red rock  me kaks-3466.jpg
Homme kolime aastate jooksul meie koduhotelliks kujunenud GoldCoasti. Hotell asub Rio kõrval ja järgmised päevad kavatsengi sisustada rahalaudade grindimisega, töö vajab ju tegemist. Eile lühikese sessi tegin, mäng oli üsna hea, jooks kahjuks mitte. Suurimas pangas sain turnil rahad sisse top setiga 9-kaardi wrapi vastu, aga imes kokku. Live puhul on jama see, et isegi Sklansky buckse ei saa koguda ja ennast EV-joonega lohutada. Seega mõistlik on võita ja üritan sellega juba homme hoogsalt tegelema hakata. 

Colossus avalöök: kolm setti, KK, QQ, AKs...player out!
5. juuni

Kolm setti, millest üks läks üle nelikuks; KK, QQ, AK, AKs, AQ...ja väljas esimese pausijärgse käega.
--
2+2 foorumist loetu põhjal ootasin, et Colossus on rahvamasside osas midagi enneolematut, kus liikuda saab ainult külg ees ning WC-sabad on kilomeetrised. Tegelikult oli lihtsalt tavapärane päev kontoris, loomulikult väga palju rahvast, aga see on WSOP-l nagunii standardiks. 

Startisime hommikul varakult, kuna olin mures, kas vabasid parkimiskohtasid üldse leidub. 9.30 (Colossus algab kell 10.00!) oli parkla pooltühi, no problem at all. Parkimise ümber käib hetkel Vegases suur kära, MGM-kasiinod muudavad selle käesolevast kuust tasuliseks ja rahvas pole üldse rahul. Mulle ka ei meeldi, et vana aja Vegase ärimudel, kus mängija meelitati odava eluoluga kohale ning  raha teeniti mängulauas, on kadumas ning Vegas muutub tavapärseks "iga asi maksab ja mitte vähe" turismikeskuseks.

imrecolossus.jpg

Colossus Day 1C
Turniiri avas TJ Cloutier, "Shuffle up and deal!" tuli ilma pikema jututa. Esimese käe foldisin, teises leidsin buttonilt kahtede paari. Kolm mängijat oli juba limpinud, järgisin nende eeskuju. Flop ! Kaks checki, 50-aastane vuntside ja Woody Allen prillidega (veider kooslus indeed) mängija paneb 200, mina maksan, ülejäänud foldivad. Turn , bet 600, maksan. River ! Tuleb blokipanus 650, ma nutsuga kütan 2k, foldib lahtiselt 89c. Nelik kulus marjaks ära!

25/50, panen utg  punuma, saan viis calli. Laud jookseb maha , keegi ühtegi panust ei tee ja mina võtan äss kõrgega panga maha! 
50/100. MP avab 300, ma  cutoffil maksan, BB maksab. Flop , checkivad, ma panen 400 ja vastased foldivad. Teine set!

50/100, päeva veidraim käsi. Utg , panen 225, saan 3 calli.  flopi checkime läbi. Turn , panen 450, laua noor aktivist callib, tunnen ennast väga turvaliselt. River . Ei usu, et tüüp kuigi palju blufiks selles seisus, seega panen 700, lootuses saada nutva calli äss kõrgelt. Tüüp instamuckib lahtiselt ! Nice bluff, Imre, lol!

75/150, ante 25 (mhmh, Colossusel tulevad anted sisse kolmandal tasemel!), MP avab 350, BU call, ma BB-l  call. Flop , MP bet 500, mina maksan. Turn , check-check.River , check-check. Avab . Odavalt pääsesin!

75/150, CO avab mürakas mehhiklane 2500 stäkiga paneb 350, ma väikselt blindilt  panen 850, maksab, jättes seljataha alla panga. Flop , meh, loll laud aga ei hakka ju check-foldima ka, panen 1000, äsab 1650 sisse, callin 650 juurde.  peab.

100/200, SB raise 400, ma BB . Flop , paneb 500, võiks ju foldida, aga floadin hoopis. Turn , checkib, panen 1000 (laisk panus, ei viitsinud hakata verbaliseerima, 700 oleks vast piisanud), maksab. River check-check, tal . Ilmselt riveril oleksin betiga kätte saanud.

100/200, avan 10bb stäkiga utg  400, MP maksab. Flop . Kolmas set! Panen 500, call. Turn , lükkan 1100 nupud, maksab . River , tean küll, et mul mustad emandad, aga ikkagi kohe ei märka, et sahistasin ise masti kokku...pääsen ehmatusega. Paus.

150/300, utg +1 avab 800, ma panen väikselt blindilt  4500 nupud, saan calli  käest ja kuigi saan floppi veel mastitõmbe, siis kokku sumistada ei õnnestu. 
Uskumatult palju häid käsi ja hitte, aga tulemus sedavõrd närb. Meh.

Ülejäänud päeva lihtsalt molutasin maha, mingi hiline jetlag või miski, nii paganama väsinud olemine oli, et ei jaksanud kätt ega jalga tõsta. Kass oli see-eest tubli ja tegi oma pooleliolevad koolitööd lõpuni.

Täna Colossuse viimane avapäev, läheme mõlemad lahingusse. 

Lauda pole jõudnud, aga kaart ei jookse!
2. juuni

wsopimre.jpg
Laev ja lend
Läbi Stockholmi otselennuga minek tundus paberil mugav ja seda see tõepoolest oli ka. Laevasõit ei ole üldse kannatus, kui sul on kolm vahvat reisikaaslast, kellega hiina pokkerit mängida ja õhtust süüa. Ah et mis sai plaanist Cocale hiinakas kott pähe tõmmata? Ütleme nii, et pole vaja olla resultaadile orienteeritud, tähtis on nautida mängu ilu. Vähemasti seekord. Seda tuleb küll öelda, et Raigo on väga GTO (mängukaugetele inimestele täpsustuseks - game theory optimal ehk lihtsalt optimaalselt oskuslik) reisija. Ei hakka pikalt seletama, loetlen lihtsalt üles, mis tal oli ja minul polnud - aknaga kajut ja kaheinimesevoodi (ilmselt veel soodsamalt ka!), pre check-in, extra jalaruumiga istekoht, mugavad lennudressid, kõrvaklapid, "Head und" reisikapslid jne.

ARN-LAS lennu juurde naastes, USAsse minnes peab pagasi esimeses peatuskohas alati füüsiliselt välja võtma ning järgmisele lennule ümber registreerima, seetõttu on otselend USA sihtkohtadel üsna tähtis. Las Vegase puhul on otselennu mugavusfaktor omakorda võimendatud. Nimelt, McCarran lennujaama siselendude terminal on rahvarohke, mis mõistagi tekitab pikki järjekordi ja ebamugavust. Rahvusvahelisse terminali tuleb seevastu väga vähe lende, Euroopast minu teada ainult Londonist, Frankfurtist ja sellest aastast alates ka Stockholmist ning sedagi vaid kord päevas, ja passikontrollist pääseb seetõttu suurlinna kohta väga kiiresti läbi. Meie pidime passisabas ootama maksimaalselt kümme minutit, kuigi kõigilt riiki sisenejatelt võetakse näpujäljed ja tehakse foto. 

Kaardid ei jookse
Lennujaamast rentisime auto, see läks ilma eriliste sekeldusteta. Müüja natuke üritas mulle üht-teist juurde müüa, hoiatas autosõidu ohtude eest, näiteks rehv võib puruneda või bensiin otsa saada, et kangesti oleks kõike kindlustada vaja. Pareerisin rünnakuid nagu Pareiko inglaste vastu, ühe lasin siiski ära lüüa ning nüüd võin triiki täis paagiga renditud autio tagastada tühja paagiga. Pidi hästi soodne olema. Tea, kas päriselt ka, aga nats mugavam on kindlasti.
Seevastu hotellis ei läinud asjad enam sugugi õlitatult. Soojenduseks tegime küll sisseregamisel õnnestunud "20 dollari triki", mis seisneb selles, et paned krediitkaardi ja dokumendi vahele $20 rahatähe ning küsid, kas tasuta upgrade oleks võimalik. Meie $20 triki eripära seisnes selles, et jätsime rahatähe sokutmise etapi vahele ja küsisime lihtsalt head tuba. Toimis kenasti, saime 32. korrusele osalise Stripi vaatega toa. "Ainus asi on, et tuba asub liftist väga kaugel," hoiatas sümpaatne retseptsionist. Meie ütlesime, et see pole küll nüüd mingi probleem...wrong!

Kui oli aeg maksma hakata, siis selgus, et mu kaart ei lähe läbi. Maksime Kairiti kaardiga ning toas telefoni vaadates avastasin, et Swedpangast on tulnud kiri: "Turvalisuse kaalutulustel sulgesime ajutiselt teie krediitkaardi XXXX-1234. Palume kontakteeruda klienditeenindusega." Kontrollisin netipangast järgi, mingeid võõraid kulutusi näha ei olnud. Kahtlustasin, et probleem võib seisneda selles, et maksin Rootsi lennujaama kõrtsis ja vähem kui 12h pärast Las Vegases sama kaardiga ning ilmselt hakkavad panga turvasüsteemi häirekellad lööma, sest senini polnud Rootsist Las Vegasesse nii lühikese ajaga kuidagi jõuda võimalik. Kuna Eestis oli hilisöö, siis pidin teooria kontrollimise hommikusse lükkama.

jokrid.jpgKui jokkerit näen, siis pilti teen!

Seadsime ennast hotellis sisse ja otsustasime enne magamaminekut midagi süüa ja poes ka ära käia.  Naastes olime rampväsinud, vaevaliselt lohistasin jalad lõputuna tunduva koridori viimase ukseni ja olin valmis voodisse varisema. Paraku vilgutas ukselukk rohelist tuld ainult veerandsekundi vältel, siis kiunatas korra ja kustus. Vehkisin mõlema kaardiga minuti või paar, palusin, vandusin ja anusin, aga suhtlus oli täiesti ühepoolne. Nojah, tuli tagasi fuajeesse lohiseda, kus saime uued kaardid. Lohva-lohva, jälle vehin kaartidega luku ees, tulemus sama. Oleks ma väike laps, siis oleksin raudselt tönnima hakanud, täitsa tusaseks tõmbas, aga mehena tuli jälle alla lohiseda. "Minge ukse taha, saadame teile kohe turvatöötaja asja uurima," ütles retseptsionist. Lohva-lohva. Felipe tuligi üsna kiiresti, vehkis paar korda vedrunööri otsas rippuva "masterkey`ga", aga lukk oli vait kui sukk. Oli aeg kutsuda abivägesid. 
Felipe oli 61-aastane ja pärit Filipiinidelt. Sealt kolis ta Austraaliasse ning 18 aastat tagasi Las Vegasesse. Kuu aja pärast pidi ta sõitma koos oma 60-aastase abikaasaga kuuenädalasele Euroopa-reislie, et väisata Prantsusmaad, Saksamaad, Itaaliat.  Felipe ei olnud senini Euroopas käinud ja ootas reisi suure põnevusega. Ühtlasi saime teada,et Ameerikas minnakse pensionile üldjuhul 62-aastaselt, aga kui töötad 67-nda eluastaani, siis saad natuke raha juurde. Felipe sellel erilist mõtet siiski ei näinud, liiga väike lisaraha liiga pika pingutuse peale. Felipe oli väga sümpaatne härra. Kõike seda rääkis ta meile, kuni ootasime Stephanied.

astume sisse.jpgAstume areenile!

Steffi tuli ja vehkis samuti "meistrivõtmega" ning aste kõrgema spetsialistina koputas korra vastu lukku. "It`s broken," oli asjatundlik järeldus. Felipe noogutas, ma ei hakanud ka vaidlema. Uus raadioside, nüüd pidi tulema appi tõeline tegija, Mandalay Bay lukuhierarhia absoluutne tipp. Ma küll küsisin, et äkki kasutaks tipu asemel hoopis vana head kirvest, toimib kindlasti, aga see jäi esialgu varuplaaniks. Steffi oli muideks pärit Detroitist, tema sõnul üsna mõttetu linn, aga Michigan ise olevat kena osariik, kus talvel saab suusatada ning suvel on lihtsalt ilus värviline olemine.

Endboss saabus kahe müraka mehe kujul. Aimasin ette, mis tulema hakkab, vehib üks ja vehib teine, raadioside, Michael & Sean, Wisconsis ja Connecticut, ilus kant, soovitame...aga selle asemel võttis üks hoopis välja tahvelarvuti, teine eemaldas luku katte, sutsti juhe sisse ja klõpsti, uks lahti. Head und!
Hommikul saaga jätkus, seekord küll sedapsi, et enam ei läinud uks lukku! Kuhjasime väärtuslikuma stuffi seifi, Kass helistas fuajeesse ja teatas kompromissitult, et "meie lähme linna, uks jääb lahti, palun tehke see korda ja loodetavasti midagi halba ei jõua juhtuda". Retseptsionist läks kergesse paanikasse, ilmselt virvendas silme ees juba seitsmekohaline kahjunõue kohtus ning ütles, et saadab turvamehe ust valvama, kuniks see korda saab. Ei tea, kas saatis, meie lasime varvast ja koju jõudes oli lukk korras.
Helistasin ka Swedi, verifitseeriti, et ostud olid minu poolt tehtud ning tehti kaart lahti. Mingit otsest põhjendust, miks sulgemiseni jõuti, mulle siiski ei antud. Loomulikult on turvalisus meie enda huvides, aga kui juba välismaal õlle ostmise või auto rentimise pärast kaart kinni pannakse, siis läheb see minu jaoks ülekaitsmise valdkonda.  
Loodetavasti on sellega pandud kehvale kaardijooksule punkt ning tähtsatel hetkedel jookseme seda paremini!                

Colossus update
Üks plaanimuutus ka, alustan Colossusega alles 3. juunil, homme veel puhkan ja akumuleerun.  

Hey! Ho! Let`s go! 
30. mai

Viimastel nädalatel linna peal tuttavaid kohates küsiti meilt päris sageli: “Te pidite ju Vegases olema?” Ega ma ise pole ka sellest patust puhas, et loen pealkirju ja mõtlen ülejäänud jutu juurde. Niimoodi saab kiiremini ja mõnikord on huvitavamgi, aga nüüd on meie minevikuheietused lõppenud ja täna õhtul põrutame tõepoolest teele!  

Kirjutamisega reaalaega siirdumine toob kaasa mõningase formaadi muutmise. Kui siiamaani tegime viisakalt viimistletud materjali, siis nüüd vajutame nuppu "blog mode", mis tähendab, et liigselt sõnu siluma ei hakka, genereerime kergekoelist blogiteksti, teeme sotsiaalmeediasse meeleolu- ja toidupostitusi, ujutame Instagrami "kassikese_pildid" üle Las Vegase linna ja USA loodusvaadetega. 

Mis me seal Vegases täpsemalt teeme? Enne sellele vastamist annan teada, et homme, 31. mail kell 20.00, toimub Triobetis ainult eestlastele mõeldud freeroll “Leibolditega Las Vegasesse”. Turniiri auhinnafond on €100, aga veelgi ägedam on see, et võitja saab rahale lisaks adrenaliinipaketi “Elamussõit Lamborghini Gallardoga!” Wruum-wruum! Ise istud roolis, täpselt nagu arvutimängus, aga päriselt! Paketi väärtus poest ostes €119. 


Turniiri leiab Triobeti lobbyst Satellites>Triobet Events>Leibolditega Las Vegases. Regamiseks on vaja teada salasõna ning selleks on: Lasvegas

--

Kuna meil on terve reisi ajaks renditud auto (mitte küll Lamborghini), siis plaan on juba Vegase linnaperioodil mitmeid kordi loodusesse sõita. Red Rock kanjon, Tuleoru park, Spring Mountains - need on tegelikult lühikese autosõidu kaugusel. Plaan on selline, et varahommikuti kaeme kive ja müttame metsas ning pärastlõunal sahistame kaarte.

Pokkeri osas on otsad väga lahtised. Kindlalt on paigas ainult WSOP Colossus ja WSOP PLO. Teiste mängude osas näen kolme potentsiaalset stsenaariumi: 
1) PLO/BigO rahalaudade grindimine Rio/Venetian/Aria. Tõenäoliselt rahaliselt mõistlikuim, aga kas saab mindseti paika? Sageli on plaanid kõvad, aga reaalsuses passin hoopis Budweiser peos hotellitoa telekast pesapalli ja muid murumänge. 
2) PLO/PLO8/BigO turnade grindimine üle terve linna. Võrreldes cashiga läheb pigem meelelahutuse poolele, kuigi väärtust neis ju mõistagi on ja väiksemate turnadega pole üldjuhul ka maksude muret (esikoht alla $5000).
3) WSOP satikad, mille hittimise korral teeks veel mõned WSOP turkad. Rahaliselt ilmselt kõige rumalam variant, aga gloryhunterit kisub kangesti käevõru suunas ju. NLH-d peale Colossust ei viitsi, aga mingeid miksamente ja veidrat stuffi võiks ju teha küll.
Eks enesetunde pealt peab vaatama, et kuhupoole kisub ja mida teha tahab. 
  
Jämeda pintsliga joonistatult on kava järgmine:
30. mai E - Laevaga Rootsi. Õhtu põhitegevus on Coca põrmustamine hiina pokkeris
31. mai T – Saabumine Las Vegasesse kell 16. Puhkus!
1. juuni K – Chillimine hotellis ja basseini ääres , õhtul ehk ka mingi show
2. juuni N – Colossus 1 (Imre)
3. juuni R – Fire State valley / Downtown
4. juuni L – Colossus 2. (Kairit, Imre) 
5. juuni P - Colossus (loodetavasti ikka sees) / cashi grind
6. juuni E – Colossus (big moniez!) / cashi grind
7. juuni T - Red Rock / Grind / $250 PLO @ Binions
8. juuni K – Grind / PLO $240 @ Nugget / $250 HORSE @ Binions 
9. juuni N - WSOP PLO $565 
10. juuni R – WSOP PLO / PLO $450 @ Aria? $250 2/7 triple draw (nami!) / $250 razz @ Binions?
11. juuni L – Zion rahvuspark 
12. juuni P – Zion / Bryce kanjon
13. juuni E – Bryce kanjon
14. juuni T – Kojusõitu alga
15. juuni K - Laevaga Tallinnasse
16. juuni N - Home sweet home!

Praeguseks kõik, ärge siis freerolli unustage! 


Kommentaarid

Pokker
Spordiennustus
Kasiino