Titanicu pardal "töötas" vähemalt neli elukutselist kaardimängijat

Oma esimesel reisil uppunud White Star Line'i luksusauriku Titanic hukust on möödas juba pea 105 aastat, kuid toimunu köidab endiselt miljoneid inimesi. Laevahukust on kirjutatud raamatuid, vändatud filme ning internetist võib leida hulgaliselt infot ka kõige tähtsusetuma kolmanda klassi reisija päritolu ja peresidemete kohta.

 

Kuid kas teadsite ka seda, et lisaks rikastele seiklejatele ning puruvaestele immigrantidele võttis Titanicu esimesest (ning viimasest) reisist osa vähemalt neli elukutselist kaardimängijat?

Iseenesest ei olnud selles midagi eriskummalist, sest profimängijatest kubisesid juba 19. sajandi jõelaevad. Mõistagi ei harrastanud liinilaevadel reisivad kaardimängijad turismi, vaid tegid täpselt samasugust tööd nagu tänased pokkeriprofid, kes suurfestivalide ajal nii joobes turistidel kui kohalikel rahabossidel "silma peal hoiavad". 

Milleks aga üldse sellised "töökohad" valiti? Esiteks ei olnud pikad laevareisid (eriti ligikaudu nädal aega väldanud ookeaniületused) kaugeltki romantilised seiklused nagu filmides, vaid kaunis pikad ning tüütud loksumised, mille sisustamiseks sobis kaardimäng ideaalselt. Teisalt tähendas luksuslik laev ka rikkaid reisijaid, kellest Titanicul juba puudust ei olnud - esimeses klassis reisinud 325 inimesest oli miljonär iga kuues ning tol ajal tähendas miljonäriks olemine hoopis midagi enamat kui tänapäeval. Tõsi, daamid osalesid kaardimängudes haruharva, kuid "õnneks" olid mehed esimeses klassis arvulises ülekaalus.

Kuulsas James Cameroni filmis Titanicu kaardimängudele eraldi tähelepanu ei pööratud, mõnevõrra maskuliinsemas 1958. aasta linateoses A Night To Remember aga küll. Samuti on mängijatest juttu Daniel Allen Butleri 2012. aasta raamatus Unsinkable: The Full Story of the RMS Titanic.

"Kaardiprofid reisisid valenimede all, kuid olid sellest hoolimata meeskonnale tuttavad. Teisi reisijaid võidi küll hoiatada, kuid kuniks panused ei läinud liiga kõrgeks ning keegi ei esitanud otsest kaebust, laevapere mängudesse ei sekkunud," kirjutas Butler. 

Sageli elatusid härrasmeestest kaardihaid täiesti ausast oskusmängust (eelmistel sajanditel peeti häid mängijaid petturiteks suuresti just põhjusel, et ei suudetud lihtsalt kaardimängude oskusfaktorist täpselt aru saada), kuigi vahel tuli ka tüssamisi ette. Näiteks läbi kokkumängu või siis lihtsalt "amatööride" joovet ja tähelepanematust ära kasutades - just nagu tänagi! Pole küll teada, kas ning kuivõrd profid omavahel Titanicu pardal koostööd tegid, kuid kindlasti tundsid nad üksteist väga hästi.  

Samuti pole mingi saladus, et profimängijate peamiseks ülesandeks oli Titanicu esimese klassi suitsetamissalongis kaardid liikuma panna ning ahvatleda rikkaid reisijaid mänguga liituma. Kuna tollal olid erinevates klassides reisivad inimesed üksteisest rangelt eraldatud, pidi väärikasse seltskonda pääsemiseks soetama ilmtingimata ka esimese klassi pileti, mis maksis vähemalt 25 naela (tänases vääringus 3000-4000 eurot). Et reis kokkuvõttes kasumisse jääks, tuli ka kõvasti mängida ning panused pidid olema piisavalt kõrged. 

Internetist võib leida mitmeid viiteid, mille kohaselt mängiti peamiselt pokkerit ning seetõttu võib ka nelja laeval viibinud kaardihaid vabalt pokkeriproffideks nimetada. Väidetavalt algasid panused ühest dollarist.

 

1930-ndatel aastatel ajakirjale Liberty Magazine oma elamustest rääkinud Irene Harris mäletas, et sattus pokkerilauda n.ö. "kohatäitena" ning tal läks seal päris hästi. "Kasutasime $1 žetoone ning kui ma mängust lahkusin, olin umbes 90 dollariga kasumis," kirjeldas laevahukust pääsenud Harris kaardilauas toimunut. Ühe tollase dollari väärtus võib olla umbes 30 tänapäevast eurot.   

  

Pühapäeva, 14. aprilli hilisõhtul kell 23:40 põrkas Titanic kokku jäämäega. Kas sel hetkel käis laeval ka pokkerimäng, võime täna vaid oletada. Sellele viitavad küll filmid ja mõnede pääsenute meenutused, teisalt on aga teada, et tollane elu käis siiski pisut teiste põhimõtete järgi kui praegune: keskööks oli "seltsielu" ammu lõppenud ning inimesed sättisid end magama või olidki juba magama läinud. Ühtegi ööklubi Titanicul polnud ning sihitut ringilällamist peeti lihtsalt ebakultuurseks.   

Kuigi inimeste evakueerimiseks oli iseenesest piisavalt aega, sai saatuslikuks päästepaatide vähesus ning laeva asukoht, mistõttu pääses katastroofist eluga vaid umbes iga kolmas Titanicu pardal viibinud reisija või meeskonnaliige. Täpselt kaks tundi ja 40 minutit pärast kokkupõrget vajus laev jäise Atlandi voogudesse. 

Kui esimeses klassis reisinud meestest pääses eluga samuti vaid iga kolmas, käis pokkeriproffide käsi hoopis paremini - koguni kolm neljast said uppuvalt laevalt minema. Väidetavalt kasutati selleks aga üsna riukalikku ning alatut võtet. 

The Witney Gazette kirjutas 1912. aasta mais, et kolm kaardimängijat, kellest kahte tunti hüüdnimega "Doc Owen" ja "Kid Homer", said üsna kiirelt aru, et laev läheb põhja ning nuputasid välja skeemi, kuidas eluga pääseda. Nad hankisid ühelt stjuaardilt naisteriided ning põgenesid laevalt naisteks maskeerununa. 

Miks? Nimelt peeti tol ajal üsna rangelt kinni reeglist, mille järgi aidati esmalt päästepaatidesse naised ja lapsed ning olukorras, kus paatides ruumi nappis, polnud ka meeste võimalused laevahukust pääseda just kuigi suured. Kui esimeses klassis reisinud meestest pääses vaid iga kolmas, siis naistest koguni 97% ning lapsi oli ohvrite seas vaid üks.    

Kuna kaardihaide peamiseks eesmärgiks oli vaid uppuvalt laevalt minema pääseda, heideti naisteriided koheselt pärast veepiirile jõudmist seljast. Kuna paadis viibisid peamiselt sisserändajatest naised ja lapsed ning aerude taha ei jätkunud piisavalt mehi, oli häbitult põgenenud pokkeriproffidest paradoksaalsel kombel isegi kasu.  

Hoopis teistmoodi käitus aga neljas pokkerimängija Jay Yates, kes aitas naisi/lapsi päästepaatidesse ning läks auga koos laevaga põhja. Surm võimaldas muidu seadustega pahuksis olnud mehel vähemalt oma nimi puhtaks pesta ning postuumselt üheks Titanicu kangelaseks saata. 

Ülejäänud mehed jätkasid aga esimesel võimalusel oma tavapärast "tööd", millega tehti algust juba merehädalistele appi tulnud auriku Carpathia pardal. Nimelt olla keegi pokkeriproffidest ahvatlenud ühte teist katastroofist eluga pääsenud esimese klassi reisijat mingis kahtlases kihlveopettuses osalema.