Imre Leiboldi pokkeriblogi

No vot siis, tehtud. Alkovaba aasta purgis, läks nagu lennates. Dokumenteerimise pool jäi küll üsna hõredaks, õieti polnudki teist, aga proovin nüüd vähemasti lõpusõnad ja -mõtted kirja panna, enda jaoks ja teile.

Mis siis üldmulje on? Võib öelda, et alkovabalt võib elada küll, ja isegi sellest rõõmu tunda :) Algus oli suhteliselt raske, sa ikkagi oled sedavõrd kinni harjumustes, joomine on niivõrd loomulik osa seltskondlikust suhtlemisest ja kui oled 30 aastat koosviibimistel ainult tiksunud või kaaninud, siis natuke on tunne, nagu oleks käed koju jäänud või unustanud püksid jalga panna vms. Ebamugav ja ebakindel ja imelik ja kogu aeg tahaks koju minna. Proovid seda muidugi mitte välja näidata ja valetad endale ja teistele, et täitsa ok on. Õnneks see läheb üle suhteliselt ruttu või no vähemasti lahjeneb silmnähtavalt mõne kuu möödudes. Uutes olukordades kipub siiski veel mõnda aega välja lööma.

Siis algab tasapaks faas. Umbes poole aasta peal, novembris või nii, ilmnesid teatavad depressiivsed tunnused. Joomisest tingitud madalhetked olid juba suuresti meelest läinud, aga kõrghetked olid puudu. Kulged ühtlast keskmist teed, nagu sööks iga hommik veega keedetud putru ja jooks liiga lahjat morssi kõrvale. Ja mõtled, et kas nüüd nii ongi ja lähebki lõpuni. Vaatad filmis inimesi kõlksutamas päikselisel pärastlõunal Vahemere ääres Spritzi-klaase kokku ja ohkad ja oled nagu elamisest eemal. Jah, aasta lõpus oli vaim kuidagi väsinud ja tuju tusane.

Aga uue aasta alguses läks paremaks. Selleks ajaks oled juba enamuse erinevat tüüpi kainuse katsed läbi teinud - igasugused koosviibimised, kontserdid, reisid jms - ning saanud aru, et tegelikult saab kõigega hakkama, isegi kui vahepeal on tüütu, igav või hirmutav. Ja praeguseks ongi umbes selline seis, et otsest vajadust alkoholi tarbida nagu polegi. Soov tähistada alkovaba aasta täitumist alkoga on üsna olematu. Ega ma ei oska öelda, kuidas edasi, ilmselt nulltolerantsi võtan maha ja vaatan, kuidas kulgema hakkab. Kindlasti ei taha tagasi minna eelneva alkotarbimise harjumuse juurde, see ikka sakkis kahesajaga. Võib-olla oleks mõistlik kohe mingit kaitserajatised ja taktikad paika panna, aga vist katsetan alguses niisama. Teatavat mõttemuutust tunnen küll väga selgelt. Näiteks täna läheme Chesterfieldi Vegase turnale nuppe kütma ja kui aasta tagasi oleksin esitanud küsimuse, kas on mingi imelik põhjus, miks mitte jooma hakata, siis praegu on hoopis küsimus, miks krdi pärast ma peaksin seal jooma hakkama?

Et negatiivse poole võiks kokku võtta sellega, et natuke tasapaks on ja natuke tüütu. No natuke. Ja võib olla see ka, et minu eeldus "kui alko elust välja jätta, siis loksub kõik ülejäänu iseenesest paika" päris tõsi ikka ei ole. Kaal on natuke langenud, aga automaatselt kõhnaks küll ei saanud. Trenniharjumust ja rutiini pole ikka veel tekkinud. Une kvaliteet kõigub jätkuvalt. Enesetunde osas ei ole toimunud ilmselget 180-kraadilist pööret, ei ärka iga hommik üles värske, teotahtelise ja rõõmsameelsena. Et võiks ju küsida, et kui kõik on suhteliselt sama, et milleks siis üldse punnida ja pusida? Ma vastaks sellele nii, et kui ma poleks muutusi teinud, siis võib-olla oleksin praegu 130kg, maksakahjustusega ja sööksin antidepressante. Mida vanemaks saad, seda rohkem mõistad, et status quo säilitamine on sageli väga hea ja kindlasti mitte iseenesestmõistetavus. Vaatame teise nurga alt, kui 30 aasta pärast oleks su tervislik seisukord sama mis täna, kas oleksid rahul? Hell yeah! Asi ongi selles, et me saame oma elus läbi mängida ainult ühe stsenaariumi ja olukorra õiglaseks hindamiseks võiksmine peas simuleerida teisi võimalikke stsenaariume; mis oleks saanud siis, kui oleksime teinud teise valiku. Ja selles olen ma küll üsna kindel, et minu puhul on vähene/olematu alko tarbimine pikas perspektiivis elukvaliteedile palju parema mõjuga, kui ohjeldamatu joomine, isegi kui seda igapäevaselt nii väga ei märkagi...duh!

Ja no tegelikult ikkagi märkab. Panen mõned kõige selgemad punktid kirja ka.

*Ärevusnivoo pole vähemalt 10 aastat nii madal olnud. Kui oled ärevushäirega, siis ilmselt sellest päriselt lahti ei saa kunagi, aga viimase aasta jooksul on kriitilisena tundunud situatsioone olnud ainult mõned üksikud. Üldine olemine on suures osas sisuliselt ärevusvaba. Ja kõik ärevad teavad, kui megasuur asi see tegelikult on.

*Hommikute kvaliteet ja stabiilsus. Kuigi enne mainisin, et ei ärka hommikuti üles nagu särasilmne kutsikas ja ei torma küünte krabinal maailmale vastu, aga no pohmellihommikute puudumine mõjub enesetundele ja produktiivsusele ikka krdima hästi. Minu puhul kestis pohmakas sageli mitu päeva ja vaimne pohmell (võimetus efektiivselt ja mõistlikult tegutseda või lihtsalt depressiivne olek) võis mõjuda vabalt terve nädala. Päris jube, nüüd kui seda kirjutan ja loen ja mõistan. Pohmell ei röövi ainult enesetunnet, ta röövib ka aega.

*Üldine enesetunne. Kui ma üritan enesetunnet numbritesse panna ja võtan keskmise hommiku, siis aasta enne alkovabadust oli skoor äkki...3,5? Praegu on...vbl 6? Krt, see on ju üüratu samm paremuse suunas, mismoodi "olemine on suht sama"! Loomulikult on tegemist subjektiivse hinnanguga ja äärmiselt keeruline on kõrvutada tänast kaheaastatagusega, sest mälu on ju üürike. Iga päev oled peeglis sama näoga ja on täiesti arusaamatu, kuhu osad juuksed on kadunud ja mis kortsud need on ja...enne ju ei olnud, eksole. 

*Enesekindluse kasv. Kui märkad, et saad igasuguste olukordadega hakkama, siis muutud selgelt enesekindlamaks. Usaldad ennast rohkem, põed ette ja järgi vähem.

Vot nii ja nii on. Julgen kindlasti soovitada neile, kes kalduvad liigtarbimisse ja mõtlevad igal pühapäeval, et peaks maha jätma. Ja pigem pikemalt, kui nädal või kuu, nii hirmutav kui see ka pole, siis aasta tundubki paras. Minu jaoks saabus "murrang" alles aasta teises pooles. Ja vaatamata sellele, et ma ei tunne ennast hoopis teise inimesena, on mul megahea meel, et ma selle ette võtsin! Kindlasti üks parimaid otsuseid mu elus. Ja no värk on ju selles, et ega ma ei ole kuhugi kohale jõudnud, nagu kõik muugi on läbisaamine alkoholiga elukestev protsess, kuniks õhk kopsudes pahiseb ja süda tuksub ei ole sa kohal, vaid teel. Ja tee on muutlik, kunagi ei tea, kas mäed või orud ja kuidas endal jaks ja jõud ja tuju.

Eks ma aasta pärast muljetan siin uuesti, stey tuned!