Lühijutustus Plekkhobused

„Aitab! Viige see kasiino ees kakelnud pätt kambrisse. Las istub kuniks nimi meelde tuleb,“ kärkis Tünder ning mind talutati ühte mitmest trellidega ruumist, kus ootas juba ees keegi tuttava näoga heledapäine kaak.  

Kurat, see on ju Päti-Ants! Sõbra vanema venna endine klassivend erikoolist. Me kohtusime umbes kaks aastat tagasi pärast seda, kui olin järjekordse õppelaenu kahe õhtuga maha mänginud ning ostnud Priisle mängusaalis Prillilt 1024-kroonise löömise. 

See paistis kohutavalt magusa duublina. Viimasel kolmel korral oli kas poiss või mutt ees ning tüüp lõi kõik matsud pihta. Ilmselgelt peaks nüüd järgnema väike kaart. Raha mul küll ei olnud, kuid Prill leppis viimaks sellega, et võimaliku allalöömise järel maksan järgmise kuu alguses 1200 tagasi. Nii ma siis „double up“ nupule laksasingi. Türastunud poti äss oli ees ning rohkem kommentaare pole vist vaja. Ahjaa, loomulikult sai aparaat jalaga ning juhtumisi tagaruumis viibinud Akropoli ekipaaž viskas nii minu kui ka Prilli mänguurkast välja.  

Kalkuleerisin, et Prillil pole tõenäoliselt rahaga kiiret, mistõttu võin võlaga paar kuud venitada, kuniks lähen tööle või näkkab midagi muud. Paraku loovutas Prill tähtaja aegumisel võla oma õe kutile, kes sõitis ringi musta viiesega ning käis endiste linnuka tüüpidega läbi. Eks siis määraski see kuradi baksjor uued tingimused – 1500 krooni kümne päeva pärast ning sealt edasi intress 50 kulli päevas. Molli sõita lubati nagunii.  

Nii ma siis olude sunnil päti-Antsuga kokku trehvasingi. Tüüp otsis nimelt "partnerit", kellega koos kahest Statoili tanklast küttepuid varastada ning need hiljem bensukaid varustavale firmale tagasi müüa. Pakkus, et teenistus peaks olema umbes nelja tonni tuuris ning ainsaks kuluks viis sotti Statika turvadele. Kaubiku lubas Ants oma onupojalt laenata, minu täita jäänuks eelkõige autojuhi roll. 

Mõelda vaid, kuhu olin oma aastaid kestnud mängusõltuvusega jõudnud! Öösel bensukasse puid varastama! Paraku sekkus mängu Juhus. Päev enne planeeritud kuritegu sain ühelt vanalt tuttavalt tagasi 50-kroonise võla ning viieste panustega Eldorados pokkerit tagudes viskas neljandal katsel risti Royali ette. Ulme! Ma ei mõelnudki duubeldamisele, sest see oli täpselt piisav, et juba samal õhtul Prilli võlg kinni maksta. Antsuga me enam ei kohtunud, küll aga kuulsin hiljem, et küttepuud pani ta ikkagi rotti ning vahele igatahes ei jäänud. 

Tavalises olukorras poleks ma muidugi midagi vastanud või siis hakanud keerutama, et käisin sõpradega paintballi mängimas ning unustasin hiljem riided ära vahetada. Aga hetkel olin parajas pasas ning Päti-Ants võis olla minu ainus abimees. 

„Ah, tekkisid probleemid. Ja sõjaväe riided on mul seljas põhjusel, et olen viimaseid päevi ajateenija!“ 

Ants kergitas kulme ning käskis edasi rääkida. Alustasingi siis kohe algusest. Tõepoolest – juba ülehomme peaks aastane teenistus kaitseväes viimaks läbi saama. Viimased sada päeva olid möödunud meeletu laisklemise ning igaõhtuse demblikalendri sodimise tähe all. Õnneks aitas aega sisustada kaardimäng, mida organiseeris hea semu, nooremseersant Tamm. Kaarte tagusid ka mitmed teised, reeglina mitte kuigi taiplikud ning vähese tähelepanuvõimega võitlejad. Enamasti mängisime tonni, viis senti punkt. 

Loomulikult polnud tegemist ausa mänguga. Kaarte „hooletult segades“ ning vahel ka pakke vahetades ilmusid meie kätte otsekui nõiaväel risti ning poti trumbid. Omavahelises jutus kasutasime hulgaliselt koodsõnu, andes nii paarilisele kõikidest oma kaartidest teada. Teatud märgid nagu vastu lauda koputamine või silma sügamine näitasid, millist masti kaarte tuleks käia või millest hoopis loobuda. Jne. Jne. Ajateenija näruse 150-kroonise toetuse tõttu polnud panused küll suured, kuid niipalju suutsime teenida küll, et suitsupakk oleks alati taskus ning linnalubadel viibimise ajal ei peaks kogu aeg vanemate juures telkut passima. Südametunnistus meid ei piinanud, sest nagu Tamm ütleski – maakatest tahmadelt tulebki raha ära võtta, sest nagunii joovad nad end selle eest linnaloa ajal esimesel võimalusel mällerisse ja kukuvad laudas raudlattidega lehmi peksma.       

Vahel seltsis meiega kapral Kaseorg. Kaitseväes med-vend, tsiviilis paadunud gämbler. Olime ka enne ajateenistust põgusalt tuttavad ning ma teadsin, et ta sai ehitusel kümpi kätte. Kohe kui ümbrik pihku pisteti, läks esimesse baari ning tegi kõigile uhkelt välja. Siis kutsus mõne sõbra kaasa ning vuras taksoga litsimajja. Alguses käis „kolmesotises“, siis „tonnises“ ning viimaks taas „kolmesotises“, sest sai aru, et prostid on nagunii ühed ja samad. Pärast torude tühjendamist uhas Kaseorg kasiinosse, jätkates laiamist kuniks raha läbi. Reeglina juhtus see juba samal öösel, kuid vahel harva õnnestus temalgi läbi ussimunni mingi suurem võit saada. Siis ostis tüüp mingit kasutut träni, käis taas litsimajas ning mängis ülejäägi järgmistel päevadel ikkagi maha. Naistega suhelda ta ei osanud, ütles ainult „Delo jest delo" või "Rebi lutti, lits!“ Eks see oli tõenäoliselt ka peamine põhjus, miks Kaseorg pidi piirduma vaid ühel korral kuus räpase Melleksi saunaga... 

Paraku oli just Kaseorg eile see mees, kes hakkas ajama, et täna on pohuistist pataljoni korrapidaja ning võiks jooma hakata. Ma olin esiteks küll vastu, et nahui vaja - ülehomme saame nagunii välja - kuid siis arvas ka Tamm, et paar õlle võiks ju teha ning saatis oma rühmast kaks nooremkukke poodi. Kuue pudeli järel oli kõigil hammas verel ning duhhid pidid taas poodi litsuma, seekord juba viina järele.  

Pärast öörahu algust tuli sel kolmekordselt neetud lutirebijast medvennal uus ja veelgi lollim idee – lähme kasintsi hüppesse. Tamm oli samuti silmini täis ning soovis lihtsalt actionit, lõpuks ei sobinud minulgi keelduda. Kolme peale oli meil umbes sada krooni. Kuigi tsiviilriided olid kõigil kojuminekuks patti toodud, et viitsinud me vormi vahetama hakata, liiati olid ju kõik eraldusmärgid nädala alguses maha kistud. Viskasime joped peale, tegime pääslas viimased suitsud ning Tamm võttis üles järjekordse Lahingukoolis õpitud ropu jooksulaulu, mille saatel hakkasime kolmekesi linna suunas traavima. 

   

- Eile õhtul linna lasti,

  kümme tuhat pederasti.

- Tänaseks on pooled neist,

   leidnud juba teineteist! 

Umbes kesköö paiku vajusime Sõpruse kino kasiino uksest sisse. „Mis patist te olete,“ päris turva, kes mõikas tõenäoliselt kohe, et oleme jooksus ajateenijad. Saanud rahuldava vastuse, tõmbus mehe nägu muigele.

“Demblid jah? Las ma pakun - korrapidaja on kas Neša või Keša. Meie ajal olid siis vähemalt pooled vanema õppe meestest hüppes ning need vähesed, kes patti jäid, enamasti juua täis,“ irvitas üle-eelmisel aastal reservi läinud turva. 

 „Neša jah, türa. Väga lahe muidu oma pati mehi näha. Lase meid nüüd sisse,“ nõudis Tamm. 

„Te saate vist aru, et mul tuleb ilge jama, kui kontroll peaks teid siin nägema. Aga okei, teil pole vähemalt ühtegi eraldusmärki. Olge ainult rahulikud ja ärge rohkem jooge,“ manitses mustas vormis mees. 

„Loomulikult. Ära põe nahui - me oleme jumala vaiksed!“ 

Marssisime otseteed „plekkhobustesse“. Selline naljakas mäng, kus tehakse panuseid nagu päris hipodroomil ning hiljem jooksevad miniatuursed, kasiino poolt jumal teab milliste hoobadega juhitavad mänguhobused panustajate vahel klaasiga kaetud ringil. Loogika peaks olema üldjoontes sama, mis päris hipodroomil – mida madalam on koefitsient, seda suuremad ka valitud ratsu edulootused. 

Paraku taipas Tamm aga pärast kahte-kolme jooksu, et tegelikult pole mingit vahet, millistele hobustele panustada. Kasiino tahtis lihtsalt iga jooksu pealt kasumit teenida ning oluline oli vaid see, et ühe jooksu panused ületaksid väljamakseid.  

„Näe, see habemega munn seal laua otsas paneb suurte panustega. Sa vaata, millele ta betib ning ma laksin väiksemate panustega teistele hobustele,“ õpetas Tamm. 

Nii me tegimegi ning uskumatu, kuid tõsi – süsteem töötas! Viie järgmise jooksuga olime oma soti kolmekordistanud, habemik aga kandnud korralikke kaotusi. Tema soosikud otsekui surid lõpusirgel ära ning mööda kappasid meie poolt finantseeritud autsaiderid. 

Paraku ei nõustunud Habe ühel hetkel enam panustama. „Ma võitsin kogu aeg enne teie tulekut. See on minu raha, mida te võidate. Laske leebet või tehke nüüd ainult teie panuseid ja vaadake siis, kas suudate ikka võita,“ torises karvanägu. 

„Kuule vana, ära hüppa! Nahui sa siis valid nii sitad hobused,“ vastas Kaseorg kuraasikalt. Aga Habe ei andnud naljalt alla ning vandus vihaselt: „Iga kuradi naga mind ei õpeta! Ma mängisin hipodroomil juba siis, kui sinusugune krants polnud veel sündinudki!“

„Mida vittu? Davai tont, lähme välja!“

Mõni minut hiljem olime kogu kambaga kasiino ees ning kuna Habe osutus üllatavalt vintskeks tegelaseks, pidime Kaseorule appi minema. Üldises mürglis ei pannud ma tähelegi, kui siniste vilkuritega väikebuss ette vuras ning mind valuvõttesse väänati. Tamm ja Kaseorg suutsid kiirelt Hollika ees pidutsevasse rahvamassi kaduda. Kuna mente oli kõigest kaks, siis taga ajama neid ei hakatud. 

„Selgitage, mis toimus! Mis te rüselete siin? Näidake dokumente!“ 

Mul polnud mõistagi midagi öelda ega ka midagi näidata. Habe sikutas taskust passi välja ning selgitas, et töötab mingis linnavarade müügiga tegelevas ametis. Väitis, et meil olid väikesed erimeelsused, kuid minu peale kaevata ta ei soovi. Ma sain kohe aru, et pigem polnud mees ise huvitatud mentidega suhtlemisest.  

„Hea küll, teie võite koju minna,“ ütles pikem võmm habemikule, kes kodu asemel mõistagi kiirmarsil kasiino poole suundus. „Nojah, sinna see meie linnavara siis läheb – mingitele kuradi debiilsetele plekkhobustele,“ mõtlen endamisi. „Kui dokumente pole, siis tuled jaoskonda kaasa,“ paukus lühem politseinik ning mind tõugati umbes sajameetriseks sõiduks räpasesse bussi. 

...

Aga elukogenud Ants arvas, et minu olukord pole hull ühti. Sind peeti ju kinni kasiino ees, mitte sees? Väga hea. Teised tüübid said jooksu? Kah hea. Noh turvamees sind nagunii sisse ei räägi, sest vastasel juhul on tal endal sitt majas. Vaevalt see zoofiilist habemik ka süüdistust esitab. Keegi ei tea, kes sa oled, sest eraldusmärke su vormil ju pole. Nahui põdeda, valeta lihtsalt, et oled keegi teine. 

Mul hakkas vaikselt tuju tõusma. Öelge veel, et tänavatel midagi ei õpita. Maksimaalselt kaheksa klassi haridusega Päti-Ants tundis igatahes elu ning inimesi paremini, kui enamus minu tuttavatest noortest bakadest. 

„Davai, teeme nii. Mul on nimelt üks tuttav, kes näeb üsna sinu moodi välja ning tal ei tohiks erilisi jamasid ka kaelas olla. Sa esitle ennast temana. Millennium on küll äsja vahetunud ning tehnika omajagu arenenud, kuid ega mendid siis sellise väikese asja pärast mingit põhjalikumat uurimist korralda,“ õpetas Ants ning lisas, et jään talle teene võlgu. 

Davai. Ants andis andis mulle mehe andmed ning käskis need kohe pähe õppida. Tuttav olevat niigi kõrini võlgades ning trahvi (mis mind tõenäoliselt ees ootab) ta nagunii ära ei maksaks. Ants lubab tüübile asja ära põhjendada ning käskis mul talle hiljem paar sotti vaevatasuks anda. Raha pidin ma juba ülehomme saama – demblisse mineku puhul ootas ajateenijaid kahe nädala Eesti keskmine palk. 

Edasi rääkisime juba maast ja ilmast. Päti-Ants oli kukkunud hilisõhtul sisse katsega mingilt Volkarilt esitulesid maha keerata. Arvas, et tõenäoliselt lastakse hommikuks välja, sest auto omanik on pohuistist parm, kes asja nagunii juba unustanud ega hakka süüdistust esitama.   

Möödus päris mitu tundi, kuni mind viimaks kambrist välja lasti ning Tünder mu uuesti ette võttis.   

 „Küsin viimast korda. Nimi? Elukoht? Kus te töötate?“ 

„Reigo...,“ pomisesin Antsu väidetava tuttava nime. „Sõpruse puiestee...Ei tööta...“ 

Paks kontrollis midagi arvutist ning tundus, et andmed klappisid.   

„Mul oli häbi, palun vabandust.“ 

„Noor mees, juua täis, arvab et meri on põlvini. Me võime teid vabalt siia pikaks ajaks sitsima panna, pidage seda meeles! Ja miks on teil Eesti kaitseväe vorm seljas? Kust te selle saite.“

„Kroonuaidast ostsin. Mulle lihtsalt meeldib sõjaasjandus.“

„Või nii. Te näete välja nagu jooksus ajateenija!?“

„Eee....Ei. Ma pole ajateenija. Pole kunagi teeninudki. Ma sellepärast kartsingi alguses oma nime öelda, ei jääb mingi märk külge. Et muidu ei lasta äkki Kuppi teenima minna. Ma tahan nimelt sõjaväelaseks saada,“ luiskasin nii, et suu suitses. 

Õnneks Tünder seepeale leebus ning rääkis uhkelt, kuidas ta omal ajal Komis vange valvas. Tüüpiline. Iga 30+ mees kiitles alati oma vägitegudega Vene sõjaväes. Võimalik, et tegelikkuses sai see paksmagu hoopis nendeltsamadelt vangidelt peeru vahele, kuid mis mul sellest. Manasin ette oma parima imetlusest pakatava ning tunnustava võltsnaeratuse. „Hea küll, jääb huligaansus. Halduskorras trahv 300 krooni. Kirjutage lühike seletus ja kahetsus, siia allkiri ning olete vaba.“ 

 

Kui ma Pärnu maanteele astusin, näitas kell 5:13. Kui nüüd joostes minna, peaks enne äratust kohale jõudma küll. Andsin jalgadele valu ja lugesin vaikselt rütmi.

 

Vasak-parem-vasak-parem-üks-kaks-kolm.

- Oh Mann sa oled kõbus eit,

  kui seljas sul on minikleit.

- Su kikkis tissist unistan,

  kui automaadist tulistan.

Vasak-parem-vasak...