Reisiblogi: pöörane PLO flipament, Kairit kõrvalturniiril finaalauas

Mäletetavasti lisasime WSOP $565 pot limit omaha pärast Colossuselt kukkumist plaaniväliselt heategevusliku programmi hulka ja pingutus oli kõva, aga tulemuseni see kahjuks ei viinud. Blogi avapostituses lubasime, et turniiril ebaõnnestumise korral annetame siiski heategevuseks €250 ja Triobet lisab teist samapalju juurde, seega €500 läheb ikkagi teele. Pole küll loodetud pool miljonit, aga midagi ikka. Annetuse saaja on veel lahtine, tegeleme sellega reisilt naastes.

    

PLO turniiri esimesed paar tundi oli eepiline andmine, mina pole sellist täiskütet näinud isegi $5r netiturniiridel. Arusaamatu, kust nii palju võrujahtijaid ja lihtsalt adrenaliinigämblereid välja võeti, aga pimedalt või  pre-flopis nuppude kütmine oli standard. Vaevalt jõudis üks tormata re-entry luugi suunas, kui lauda toodi uus ja hullem. Ilma liialdamata, esimestel tasemetel langes meie lauast mängija umbes iga kahe käe tagant. Madistamine kulmineerus "table out" olukorraga, kui viiendal tasemel köeti kuuekesi nuppe ja suurim stäkk võitis, ühe laksuga viis mängijat väljas! Reporter käis võidumeest pärast seda jaotust patsutamas ja  ütles, et ta on turniiril massiivne chipliider.

1-2 PLO rahalaud on RIOs huvitava struktuuriga, sisuliselt on tegemist 2-5 mänguga. Blindid on küll $1/$2, aga poti arvutamisel on nad $5 väärtusega ning maksimaalne avatõste võib olla kuni $15. Reeglite järgi on lubatud $2 eest limpida, aga üldjuhul lepitakse lauas kokku, et minimaalne sisenemine on $5. Pealegi enamus mängijaid teevad nagunii $5 button straddle ning kahe dollari eest nägi floppi võib-olla korra päevas. Nittidele (loe: Imrele) selline struktuur sobib, kaartide ootamise eest tuleb 2/5-ga võrreldes ringi kohta maksta $4 vähem, aga mäng on ikkagi sisuliselt sama suur. Liiga tihkeks ei saa siiski tõmmata, sest a) reik on tunnis mahlane $14 per mängija (kogutakse $7 iga poole tunni tagant) ning b) igav hakkab. 

Kui turniiril käis pöörane prõmmimine, siis rahalauad olid üllatavalt rahulikud ning läbivaks jooneks oli loose preflop / tight postflop. Lootusrikkalt vaadati prahiga floppi, aga kui tugevalt pihta ei saadud, siis anti üsna kergesti alla. Otsekohene ja kergesti loetav mäng, tundus päris hästi biiditav. Praegu ongi natuke kahju, et grindimine seekord nii üürikeseks jääb, mindset oli kenasti paigas ja mängud maitsesid hääd. Kui järgmine aasta tuleme, siis varun mängimiseks kindlasti palju rohkem aega.

Paar aastat tagasi RIO diipstäkkidel tegi Kairit mõrumagusa mincashide seeria, jõudis rahadesse igal teisel turniiril, aga sügavale mitte kordagi. Nüüd oli vastupidi, ühel turniiril tuli tubli neljas koht ja $2809, ülejäänud neli leidsid üsna kiire lõpu. Majanduslikus ja ajakulutuslikus mõttes oli tänavune lähenemine mõistlikum, tubli kiisu! 

Mängida on siin mõnus, aga Kairiti finaallaua kõrval oli taas kord küllaga aega USAs turniiride mängimise ratsionaalsuse üle mõtiskleda. Seekord oleks Kairit näiteks teise koha eest saanud vähem raha, kui kolmanda eest! Optimaalseim olekski olnud rihtida kolmandat kohta, aga kuidas sa nii mängid, et üritad maksimaliseerida kolmandaks tulemise võimalust?!

Pärast turniiri tekkis veel probleem, et kas üldse õnnestub võiduraha kätte saada. Nimelt nõuti seekord väljamakse vormistamise juures elukohaadressi tuvastamist. Gaasiarve, panga väljavõte jms, millel sinu nimi ja aadress peal. Paraku kommunaalarved tulevad meil minu nimele, panga pin-kalkulaator jäi koju ning esimese ehmatusega tundus, et ei leiagi midagi. Kaasasolevates paberites tuhnides avastasime õnneks reisikindlustuse pealt aadress-nimi kombo ja  see sobis. 

Reisiplaani koostades varusin 10. juuni PLO turniiri teiseks mängupäevaks ja kanjonituur pidi algama homme, aga kuna langesin turniirilt välja, siis lükkan juba täna jala sirgu ja kihutame loodusimesid kaema. Tavaliselt oleme USAs kasutanud Liina GPS-i, aga seekord jäi see maha ning hakkama tuleb saada vähesemate vahenditega ehk siis mälupiltide,  läpakasse salvestatud kaartide ja märkmikusse kirjutatud juhiste abil. Paberil tundub tee igatahes lihtne...

Päris täpset kulgemist pole veel paika pannud, võtame päev korraga. Täna kimame läbi Tuleoru pargi Zioni suunas, nautleme kanjoni servas päikseloojangut ja ööbime St. Georges linnakes. Homme ilmselt Zioni jõgimatk ja pärast sõit Bryce kanjonisse.