LIVE

Meie Las Vegas. Osa 1
  • Imre Leibold
  • 06.05.2016
  • 1

Meie Las Vegas. Osa 1

triobet.jpg
„Triobetiga Las Vegases“ on pokkeri- ja reisiblogi, kus kajastame oma käesoleva aasta reisi pokkeri maailmameistrivõistlustele ning samas meenutame kõigi kümne varasema Las Vegase reisi eredamaid hetki. Meil endal on päris põnev kõik need aastad mõtetes uuesti läbi elada, kirja panna ning loodetavasti pakub see huvi ja inspiratsiooni ka teistele.  Mängime, matkame, pildistame, kirjutame ning teeme natuke ka heategevust.

Meie Las Vegase ajaloo meenutamise abivahenditena leidsid peamiselt kasutust TheHendonMobi databaas, Kairiti pildimaterjal ja meie mõlema poolt sinna-tänna kirjutatud blogipostitused. 

2005 - Tournament of Champions
Esimene kord Las Vegases on väga selgelt meeles ka ilma virtuaalpaberites tuhnimata. Tegemist oli preemiareisiga New Orleansi WSOP Circuit põhiturniiril 18 parima hulka  jõudmise eest, millega kaasnes õigus osaleda Tournament of Champions 2 miljonilise auhinnafondiga freerollil. Kui Orleansis jõudsime kahe viimase lauani, siis käis mängijate hulgastl rõõmukahin läbi, mõned lausa kallistasid või lennutasid “kõrgeid viisi”. Mina vahtisin juhmi põhjamaalasena ringi ja mõtlesin, et kas kõik allesjäänud mängijad saavad tasuta puhvetikülastuse kahele, aga siis teatas turniiridirektor läbi mikrofoni, et oleme võitnud lausa $15 000 väärtusega turniiripileti 2005. aasta novembrikuuks Las Vegasesse! Mul polnud selle hetkeni õrna aimugi, et selline boonus turniirile üldse lisatud oli!

Novembris on Vegas kliima mõttes juunist palju mõnusam, temperatuurilt enam-vähem Eesti suvi ning õhtuti tuli tahtmine isegi kerge jakk õlgadele võtta. Inimesi on ka vähem ning Stripil (Las Vegase turistide peatänav) ei ole vajadust külg ees teed rajada, vaid võib lausa käsikäes jalutada. Tegemist on senini ainsa Vegase reisiga, mille oleme teinud väljaspool WSOP toimumisaega ja kui pokkeri MM ei ole kinnisideeks, siis pigem ongi mõistlik Vegast külastada hiliskevadel või varasügisel. 

blob
“Nice bet, Doyle…”
Tšempionide turniiril tegin päris sügava jooksu ja lõpetasin 15. kohaga, raha said paraku ainult 9 parimat. Üks käsi legendaarse Doyle Brunsoni vastu jäi turniirilt eriti selgelt meelde.
Hiline faas, 2 lauda järgi. Mul ca 20 blindi ning leian keskpositsioonilt . Teen 2005. aastale  iseloomuliku 3x tõste ja saan calli buttonil istuvalt Brunsonilt. Hirmutav olukord, millest pääsemiseks koostan kiire plaani, et panen 4bb jätkupanuse sisse ilma floppi vaatamata, sest siis ei saa poolesajandise live-pokkeri karjääriga vanameister minult mingeid “kehavihjeid” kätte. Tehtud-mõeldud, vaatan vapralt flopist mööda ja panen ebaledes 4bb-d sisse. Doyle vajub mõttesse ja teatab lõpuks: “All-in!” Tõstan vaikselt pilgu flopile, selge teadmisega, et näen seal  tüüpi lauda, ja siunan ennast, et miks ei võinud elu lihtsaks teha ja enne floppi nuppe panna! 
Laud on . Ehmatuses hinge hakkab segunema omajagu elevust ning mõistagi vajutan “Call” nupule. Doyle ei kiirusta kaartide avamisega, lõpuks pöörab siiski ringi , pretty much drawing dead. Sel ajal, kui ma värisevate kätega võidetud varandust kokku kuhjan, pobiseb Texas Dolly pooleldi pahuralt ja pooleldi pilkavalt: “Nice bet, Doyle, niiiiice bet…”
Hiljem panin puzzle kokku - üritades Brunsonile “telle” mitte anda sain kogemata hakkama suurepärase “tagurpiditelliga” ehk siis nägin oma teadmatuses sedavõrd sapsus välja, et kogenud vastane tõlgendas mu olekut väga õigesti - viimase vindini pinge all. Ju need värinavõnked olid nii tugevad, et ta ei suutnud lihtsalt muuvi tegemata jätta. So it was a nice bet after all, Mr. Brunson! Just unlucky! 

Turniiri esiviisteist oli selle aja kohta küll uskumatult nimekas:

 
Surmahirm Suure kanjoni kohal
Esimese korra loodustripiks oli ühepäevane paketireis Suurde kanjonisse. Lennukiga sinna, helikopteriga kanjoni põhja, paadiga väike tiir jõel, indiaanlaste juures barbeque ja õhtuks tagasi. Paadininas tegime laheda pildi, mis näeb välja üsna feik, aga on tegelikult täitsa fotošopivaba ning selle võtsime ka praegu blogi “kaanepildiks”. 
Kanjonisse lendasime väikse logiseva lennumasinaga ning Kass halises kõik kuuskümmend minutit üsna meeleheitlikult, mistõttu kartsin, et tagasitulekuks peame kuskilt bussi otsima hakkama. Aga helikoperdajas sai ta lennuhirmust võitu ja tagasitee läks juba kenasti. Või oli ta rahul, et Suur kanjon nähtud, nüüd võib rahus surra. Mine tea. Ise ma küll mõnikord lennates, kui rappumine liiga ägedaks läheb, tõstan pilgu taevasse ja pakun jumalale diili, et kui ta on otsustanud meid alla kukutada, siis tehku seda pigem tagasiteel, et üks mõnus puhkus kuluks veel enne ära.

blob
Stripi optiline illusioon
Vegasega esimesel kohtingul olevatel turistidel on kalduvus vahemaid tegelikust märgatavalt lühemaks hinnata. Ka meie vaatasime kaardilt, et Las Vegas Boulevard ehk Strip on ühe päevaga läbijalutamiseks päris paraja pikkusega. Wrong! Hotelle võib küll ühes suunas olla ainult kümme, kuid kui üritad neist mööda kõndida, siis astuksid justnagu mööda trenažöörilinti. Sammud ja sammud, tõstad sõdurina jalga jala ette, aga taust ei muutu absoluutselt, sa lihtsalt tammud paigal! Ilmselt aju on harjunud, et majad on teatud kindla mõõduga ning Vegase massiivsete komplekside suurus lihtsalt ei mahu pähe! Kui jõudsime Stratosfäärini, siis oli selge, et Downtowniga tutvumine jääb mõneks teiseks korraks ning isegi poolel teel tagasipöördunutena jõudsime koju alles hilisõhtul. Mõned aastad hiljem tegid Runnar ja Sander juulikuises leitsakus Leibolditele küll silmad ette ning kõndisid vapralt Downtowni ja tagasigi, aga meie seda siiski ühepäevase meelelahutusena soovitada ei riski.


Pilt: www.fabulous-vegas.de

Sanderiga tuleb meelde üks vahva anekdootlik lugu. Viimasel päeval enne kojulendu oli meestel läinud paar napsu ülearu ja hommikul oli Sass ärganud sellise tuumapohmelliga, et otsustas tagasilennust loobuda. Nagu ta ise hiljem värvikalt kirjeldas: „Ok, oleks mingi mõistlik lend, ühe peatusega üle Londoni näiteks, siis võib-olla oleksin suutnud ennast kokku võtta. Aga dämit, Houston-Frankfurt-Varssavi-Tallinn... Varssavi! Vot Varssavi ots oli minu pohmelli jaoks juba selgelt liiast!“ Lõpuks läks tal siiski mäletamist mööda hästi, sest pokkerituba, mille kaudu mees pileti oli võitnud, kompenseeris lennu osaliselt või täitsa täismahus. Sel ajal pokkeritubades raha eriti ei loetud.

Seotud mängud

Kommentaarid

Kasiino
Spordiennustus
Pokker