PAPC läbi kõrvaltvaataja silmade: vaalad ja vodkapokker pooltühjas saalis

Tõenäoliselt ei olnud ma ainus inimene, kes eeldas, et möödunud nädalal Tallinnas toimunud Patrik Antonius Poker Challenge’ist (PAPC) saab midagi enneolematut Eesti pokkeri ajaloos.

Patrik on maailma üks populaarsemaid ning parimaid pokkerimängijaid. Ainuüksi see, et mees Tallinnas üldse omanimelise pokkerifestivali korraldas, oli juba väga suur asi. See tähendas tunnustust Eestile kui suurepärasele pokkeri sihtkohale. Kindlasti nägi Patrik asjaga kõvasti vaeva, meelitades Tallinnasse mitmeid high-rolleritest sõpru ja muidu põnevaid tegelasi.

Tagantjärgi ei saagi eitada, et Eesti pokkeri ajaloos püstitati mitmed uued verstapostid: viidi läbi rekordilise 25 000-eurose sisseostuga High-Roller, liigutati rahamängus kuuekohalisi summasid ning laudades võis näha mehi, kes löönud kaasa maailma kõrgeimates online-rahamängudes. Kuuldavasti ei jäänud palju puudu ka sellest, et isegi “Durrrr” oleks Tallinnas lauda istunud.

Tervikuna jäi aga festival (kõrgeks puhutud) ootustele alla. Hiiglaslikud sinivaalad olid end küll ookeanist kaldale vinnanud, kuid tavamängijateni asi nii hästi ei jõudnud. Hiltoni konverentsisaal oli kogu nädala pooltühi ning proffide kõrge rahamäng meenutas High Stakes Poker’i asemel pigem kunagist skandaalset tõsielusarja Jürgensonid.

PAPC turniiride valik oli vastavalt lubatule erakordselt lai, kuid tõeliselt hästi õnnestus neist tegelikult vaid üks: OlyBet Special Deepstack, millest võttis osa 127 unikaalset mängijat. Põhiturniiril võistles alla saja pokerdaja, mis pole OlyBet Kings of Tallinn 1100 € põhiturniiri 268 ja viimase Coolbet Open 550 € põhiturniiri 466 osaleja kõrval mingi number. Isegi arvestades PAPC kallimat sisseostu…

Kõrvalturniiridel osales keskmiselt 20-30 mängijat, mida oli samuti vähevõitu. Tosin mängijat 25K € high-rolleril vastas küll enam-vähem oodatule, kuid näiteks naisteturniiri potentsiaal võinuks olla 16 osalejast ikka märksa kõrgem. Küllap eeldanuks see aga nii sobivat sisseostu ja struktuuri, kui ka naistes selle tunde tekitamist, et tegemist on millegi erakordsega, kuhu igaüks neist siiralt oodatud on.

Eestlaste aktiivsust vähendas kindlasti peatselt algav EMV 2019. Öeldagu mis tahes, kuid Eesti pokkerimängijale on EMV püha asi ning harrastajate enamusele nii aeg kui raha piiratud ressursid. Paljud pingutavad märtsis-aprillis tõsiselt püksinööpi ja/või üritavad aega säästa, et aga EMV-l võimalikult aktiivselt kaasa lüüa. Selles ettevalmistustuhinas jõudsid küll paljud PAPC-le, kuid piirdusid seal enamasti ühe šotiga. 

Halb üllatus oli aga soomlaste ja üldse välismaalaste suhteline vähesus. Kasutan sõna „suhteline“ just põhjusel, et enamasti on neid ikka rohkem olnud, näiteks Kings of Tallinnal lausa kolm korda enam! Eelkõige oleks see üritus pidanud rabama just põhjanaabreid, kuid võib-olla osutus 1500-eurone põhiturniiri sisseost ka “tavasommile” liiga kalliks. Samuti puudus tavapäraselt aktiivne pikaajaline sihtturundus, sest niisama ei jookse mängijad kuskile kohale ning see on fakt! Nagu seegi, et erinevaid üritusi on maailmas väga palju ning omavahel ei konkureeri mitte ainuüksi Eesti või lähiregiooni, vaid põhimõtteliselt kogu Euroopa suurturniirid. 

Eesti mängijatele PAPC ühtegi kustumatut mälestust ei jätnud. Turniirivõidud ei jäänud mõistagi tulemata, kuid põhiturniiril jõudis finaallauda vaid Markku Koplimaa ning high-rolleril või ülikõrges rahamängus ükski meie mängija kaasa ei löönud.  

Seda ei saa aga välistada, et just PAPC jääb selleaastastest Eestis toimuvatest arvukatest festivalidest (nii meile kui pokkerimaailmale) enim meelde. Seda põhjust tasub otsida Pot Limit Omaha rahamängust, mille kõrvale high-rollerid usinalt pitsidest viina kummutasid. Kellel läks kergelt alla, kellel mitte...Sellest mängust puudus küll igasugune kvaliteet, kuid “meelelahutus” oli kahtlemata olemas. Jutumärke kasutan põhjusel, et nalja võis ju tõepoolest saada, kuid niivõrd nimekad mehed oleks pidanud oma fännidele hoopis teistsugust show'd pakkuma.

Märtsis tegin juttu Eesti ühe parima pokkerimängija Aleksei Smirnoviga, kes rääkis põhjalikult sellest, kuivõrd oluline on pokkeriprofi jaoks hea füüsiline vorm, puhkus, õige toitumine ning alkoholi vältimine mängimise ajal. Sedasama on tõdenud ka Patrik ise, sest temagi näol on ju tegemist endise sportlasega, kes siiani heas vormis. 

 

On see jutt siis jama? Selgelt võis ju näha, et Alekseist veelgi kuulsamad mehed lasid telekaamerate ees ühe šoti teise järel, käitusid nagu teismelised põhikooli lõpupeol ning lükkasid nuppe sama agaralt nagu mina omal ajal koos sõpradega Nõmme garaažis 25-kroonist re-buy turniiri mängides. 

Kuna tegemist oli edukate pokkerimiljonäridega, võib nii mõnigi keskmisest teemakaugem inimene nüüd mõelda, et küllap seal suures mängus just nii asjad käivadki. Unustage kogemused, töö ja oskused, sest vaja on ju ainult õnne ja julgust! Mõni agaram tõmbabki julgustuseks kilose viina sisse, teeb lauad lahti ja asub julma nuppude lükkamisega miljoneid teenima. Kuniks avastab järgmisel hommikul ahastusega, et äsja arvele laekunud kuupalk läks kaduma vaid mõne jaotusega...

Me kõik teame, et suurfestivalidel ei käida ainult raha teenimas ja tiitleid jahtimas, vaid paljud otsivadki eelkõige meelelahutust ning peod on pokkeriturismi loomulik osa. Kui sa oled tavaline pokkerisõber, siis polegi sel mingit vahet, sest vaevalt kedagi väga huvitab, mida Ants, Dima või Kati ise või koos oma pundiga mõnel festivalil teevad. Pole ka meie mingid kuivikud ning mõistame hästi, et mõned absurdsed naljad võivad olla kohati väga naljakad. Ka klassikalisest suvepäevade stiilis läbupokkerist võib midagi üsna humoorikat välja vormida, kui vaid õiged inimesed “näitlejateks” valida.   

Kui sa oled aga maailmakuulus pokkerimängija, kes on paljudele eeskujuks ning kelle tegemisi jälgivad tuhanded silmapaarid, siis tasuks vähemalt telekaamerate ees hoolitseda selle eest, et asi ülearu lappama ei läheks. Pokkerisõbrad tahavad näha eelkõige sinu strateegilisi ja mängulisi oskusi, võimet vastaseid üle kavaldada ja säilitada alati täielik enesekontroll…mitte seda, kuidas sind ühel hetkel lauast minema talutatakse. Paraku olid aga just klipid mänguvälistest tempudest kaugelt populaarsemad kui mäng ise (kogu tsirkust saab soovi korral üle vaadata siit). 

Sama põhimõte kehtib minu arust igal alal, kasvõi näiteks jalgpallis. Kui ma lähen vaatama staadionile teletähtede või muusikute omavahelist vutilahingut, siis ma arvestangi juba ette  sellega, et keegi neist pole proff ning tegemist on puhta meelelahutusega. Minu pärast libistagu mängu ajal kasvõi õlli ja tehku suitsu. Kuid vaadates Meistrite Liigat, soovin ma näha ikkagi tipptasemel vutti, mitte klounaadi. Niisamuti peaks maailma parimaid pokkerimängijad hoidma avalikkuse eest just sellist joont nagu Aleksei, et järjekordne asjaga mitte kursis olev riigiametnik ei saaks hiljem irvitada, et pole see "sportlik pokker" midagi muud, kui suvaline jommis peaga harrastatav hasartmäng.   

Aga juhuks kui keegi peaks tõesti nii arvama, siis mainin, et tavaelus ei mängi neist keegi sel viisil pokkerit, sest vastasel juhul poleks maailma tippu jõudmine ega seal püsimine lihtsalt mitte kuidagi võimalik. Näiteks "vodkapokkeri" üks peakangelasi Sampo (kellest sai muuseas aprilli alguses Hendoni andmebaasi üks enimotsituimatest mängijatest, isegi Patrikust endast eespool) on kirglik spordimees ning väga kõva pokkerimängija. Ta on teeninud ainuüksi live-pokkeriga ligikaudu miljon eurot, tulnud WSOP-l teiseks ning võitnud nii Sunday Millioni kui ka teisi turniire. Peamiselt tuntaksegi teda just High-Stakes PLO rahalaudade eksperdina, kus mees pidevalt väga tõhusat tööd teeb. 

Lõpetuseks ma usun, et soovi korral võiks Patrik asja korrata ja teha Eestis festivali, mis ka reaalselt teistele siinsetele suurüritustele silmad ette annaks. Täpne ajastus, hoolikalt läbimõeldud turundus, aktiivne online-partnerite kaasamine, lähedasem kontakt kohalike mängijatega, võib-olla ka tõhusam meediatugi. Häid sõpru ning mõjuvõimu on mehel ju piisavalt ning kokkuvõttes saaks kõigest omajagu kasu nii Eestil kui ka meie mängijad!