Lühijutustus Klassikokkutulek

Tegelikkuses olin ma olnud viimased viis aastat tavaline elukutseline pokkerimängija ehk siis kindla ametliku töökohata tegelane, keda ühed inimesed pidasid paadunud mängusõltlaseks, teised laiskvorstist arvutinohikuks ning kolmandad ehk suurem enamus ei saanud üldse aru, millega ma täpselt tegelen. Reaalsuses tähendas pokkeriprofi elukutse harilikku liinitöölist, tiheda ning valdavalt öise graafikuga. Glamuur, fancydes kostüümides turniiridel käimine, teravmeelsed intervjuud ning kaamerate ees säramine ei käinud minu ega tegelikult ka ühegi teise minusuguse kohta. Eestis pole ju ühtegi tõelist pokkeristaari ning võrreldes maailmakuulsate ässadega  teenisid siinsed "tšempionid" kopikaid.

 

Pigem oleks aga oluline rõhutada, et vähemalt pole elukutseline pokkerimängija mingi hasartmängur ning see teadmine tegi mind uhkeks. Ajal, mil olin mängur, vältisin igasugust tähelepanu, seevastu pokkerimängijana hakkasin selle vastu juba ise huvi tunda. Puhtalt oma üldise maine parandamiseks. Las ikka kõik teavad, et ma pole enam endine tont, kes oli alalõpmata kõigile võlgu ning veetis aega kasiinos jalaga aparaate pekstes või turvadega jageledes.

Pokkeriproffi  huvitas raha teenimine, mitte lihtsalt mängimine. Viimased viis aastat olin lugenud igat neetud senti, loobunud täielikult gämblemisest, bettimisest ning muudest kahjulikest või kõrge riskiga otsustest. Ja ma võisin täiesti ausalt öelda, et veel kümme aastat tagasi poleks ma end äragi tundnud. See oli tõesti 180-kraadine muutus. Muutus igal rindel. Ma ei elanud enam vanaema juures, üürikorteris või mingi suvalise tuttava tšiki vanemate pinnal. Mul polnud ühtegi laenu, olin ostnud kõik eluks vajaliku ning mul oli ka teatav rahaline varu. Sellele lisandus mängimiseks vajalik käibekapital ehk pokkerimängijate keeli bankroll. 

Mis aga kõige nutusem - ma ei teadnud täna, mis minu bankrollist üldse saab. Lemmiktuba Full Tilt pandi kaks nädalat tagasi kinni ning tulevik paistis tume. Mustad reeded, mustad teisipäevad jne - ikka sama pask, mis mõned aastad tagasi börsil. Lisaks oli mängude tase viimastel aastatel kohutavalt tõusnud. Selleks, et üldse mingit pappi teenida, tuli looma moodi mängida, pidevalt õppida ning eelkõige teistest proffidest sammu võrra ees olla. 

Sammusin enesekindlal sammul klassikaaslaste sekka. Kõik jälgisid mind. Ma olin nagu külaline teiselt planeedilt, keda keegi polnud tervelt 14 aastat näinud. Eelmistel üritustel ma käia ei viitsinud. Mida kuradit ma nende karjeristide, noorpoliitikute, ärikate või tehnokraatidega ikka räägin? Või õigemini - millest nemad minuga räägivad? Uurivad, kas lüüa mutile teist või kolmandat, kui palju mängureid on hullaris arvel või siis seda, miks on kasiinodes alkohol nii odav? 

Võtsin istet. Minu vastas lällasid kaks endist eespingi nohikut, kiideldes valjuhäälselt  oma väidetavate ning äärmiselt kaheldavate ööklubi vallutustega. Nemadki märkasid mind ning kohe läks teema pokkerile. "Kuule, kas sa käid ikka kasiinos? Müürsepp käib ka, mängib pokkerit, võitis mingi suure turniiri ära," märkis üks. "Ma lugesin ka, et pokkerit mängib. Nagu James Bondis. Varem mängis kossu, nüüd on mingi hull pokkeriäss. Kas sa Mürka vastu oled poker feissi teinud?" uuris teine ja paljastas oma hamstrikihvad. Ma ei viitsinud neile midagi vastata. Tüüpilised massimeediat tarbivad 30-aastased pintsaklipslased. Ainus kokkupuude mängimisega piirdub nagunii mõne kasiinos toimunud glamuuriüritusega, kus käidi kiimaste nägudega diilerite ja baaridaamide sukapitse piilumas. "Kuulge, kas te õlid seda ka teate, et Mati Kaal on Tallinna Loomaaia direktor," nähvasin vastu ning kolisin teise lauda. 

Juhtumisi oli koht Ingridi kõrval vaba ning ma võtsin seal välkkiirelt istet. Ingrid polnud kaugeltki suvaline klassiõde. Ma olin temast kümnendas kõrvuni sisse võetud, kuid meie esimene ning ka viimane deit lõppes krahhiga. Tund enne kokkusaamist otsustasin emalt saadud 50 krooniga kiirelt Eldoradost läbi põigata. Noh, eks ikka selleks, et 50-st oskuslikult duubeldades sott teha ning pärast kino ka piljardisse minna. Arvake nüüd kolm korda, kas see ka õnnestus? Ning arvake veel kolm korda, kas ma üldse kino ette jõudsingi... 

Ingrid oli omajagu purjus ning kallistas mind kõvasti. - Oo, keda lõpuks üle aastate näha on. Loomulikult takseerisin ma oma endise silmarõõmu üle. Tissid hulga suuremad kui kooli ajal. Tagumik muidugi ka. Jalgadel juba näha mõned voldid ja veresooned. Ok, enam-vähem ronitav redel sellest hoolimata. Kuigi - 15 aastat tagasi olid tal ikka hoopis ilusamad jalad... 

Ingrid märkas seda pilku ning puistas mu küsimustega üle. "Misasja te mehed kogu aeg passite? Kuidas sul muidu endal läinud on? Lugesin, et oled pokkeris kõva tegija? Pokker on hästi pop, eks? Miks sa varasematel aastatel kokkutulekul käinud pole?"  

Jälle seesama loll küsimus. Olnuks küsija keegi teine, saatnuks ma ta lihtsalt persse. Aga Ingrid oli mõistagi erikeiss. Keerasin viskipudeli lahti ning mõne aja pärast läksid mul viimaks keelepaelad valla. 

- No miks ma ei käinud? Tead, mul oli lihtsalt häbi!

"Sa olid jah kohutav mängur ja läbustaja, ega keegi julenudki sinuga suhelda. Muudkui küsisid laenu ning suhtlesid mingite pättidega. Ma ei saa aru, miks sa üldse omal ajal mängima hakkasid?"

Nojah, sedagi on minult oi-oi-kui-palju küsitud. 

 - Tead, alguses oli lihtsalt igav, seejärel tekkis mingi üldine kambavaim, et kõik nagunii mängivad ning mina mängin siis ka. Hiljem järgnes juba krooniline adrenaliinivajadus. Sa lihtsalt jahid neid meeletuid emotsioonilaenguid - näiteks panustad oma nädala sissetuleku ruletis ühte sektorisse ning kui juhtumisi pihta saad, tekib illusioon, et oled teeninud mõne minutiga rohkem kasumit kui kuu ajaga tööl käies. Nende üksikute laksude taustal unustad sa ära kõik kaotused. See on esimene staadium.

"Ja teine?" päris Ingrid. 

- Ühel hetkel hakkad sa teadvustama, et oled juba palju maha mänginud ning tahad kõike ühekorraga tagasi saada. Siis hakkad sa otsima lahendusi, kuidas biitida kasiinot, huiata vastaseid, teisi mängijaid või hoopis kolmandaid inimesi. Lootus, et ühel päeval kukub Jackpot, on siiski olemas. Kuni kolmanda staadiumini, milleks on lootusetus. Sa lihtsalt pead mängima, kuigi tead, et kõik tõenäosused on sinu vastu. Sa tead, et jääd varem või hiljem oma rahast ilma. SInu eesmärk on lihtsalt kasiinos võimalikult kaua vastu pidada, seejuures endale selgelt teadvustades, et oled mängur.  Kolmas staadium lõppeb sellega, et tõmbad endale niivõrd suure koguse probleeme kaela, et ühel hetkel polegi sul enam millegi eest ega kuskil mängida. Siis jääb sisuliselt vaid kolm varianti - kas suudad imekombel lõa otsast pääseda, harrad nööri järele või lõpetad sõna otseses mõttes rentslis. 

"Aga sina? Sa oled nüüd ju edukas. Kas mängid ikka kasiinodes aparaatidel ja laudades?" uuris Ingrid edasi. 

- Ei, sest ma leidsin teise mängu, mis pakkus samuti hasarti, kuid kus oli reaalselt ka võimalik võita - veelgi enam, stabiilselt raha teenida. Kuna omal ajal oli netipokkeris tõesti väga lihtne pappi kokku kühveldada, siis kadus teiste mängude võlu kiirelt. Kui sul on piltlikult öeldes võimalik mängida automaadil, kus on duubeldamistel ainult kahed, kolmed ja neljad ees, siis miks peaksid üldse mõnel muul masinal mängima? Hiljem unustadki need teised mängud lihtsalt ära. Ma käin praegugi kasiinodes turniiridel, kuid pole juba neli aastat ühtegi aparaati puutunud ega lauda istunud. Mind lihtsalt ei huvita see. 

Huvitav on see, et üsna kiirelt õpid sa eristama pokkerimängijaid ning mängureid. Viimastel on üsna pohui, mida mängida. Nad võivad osaleda turniiridel, pärast väljalangemist aga taovad cashi, siis peksavad aparaate või laiavad laudades. Enamasti on neil ka piisavalt raha, et kogu aeg kasiinodes jõlkuda. Seltsi pakuvad neile kõikvõimalikud satelliidid, sageli juba vananevad tibid, kes meeste rahakoti najal samuti gämblevad ning vahel ka mõne turna ära kobistavad. Kogu selle kamba kasiinoskäike rikastab mõistagi suur kogus alkoholi ning enamus nendest pole kuigivõrd head mängijad.  

Hoopis teine seltskond on elukutselised. Jah, nemadki panevad vahel tina ja käivad turniiridel meelt lahutamas, kuid üldine suhtumine on hoopis teine. Esiteks oluliste turnade ajal ei jooda. Teiseks ei käida ka aparaatidel gämblemas ega tehta muid lollusi. Mina võin uhkusega tõdeda, et kuulun seltskonda nr. 2. Praegu. Kuid kahjuks vaid viimased aastad. 

Valasin järgmised joogid, kuid Ingrid ei andnud mulle endiselt rahu. "No aga kas sa tagantjärgi üldse kahetsed, et kunagi mängima hakkasid?"

- Loomulikult, kuigi minu lugu on pigem õnneliku lõpuga. Kogu kasiinos maha mängitud raha olen pokkerist tagasi saanud, ka inflatsiooni arvestades. Samas on üks asi, mida ma kunagi tagasi ei saa. See on aeg. Sisuliselt läksid elu parimad aastad mingi jama peale. Mänguurgastes vedelemine, raha hankimise võimaluste otsimine, pidev negatiivne stress, hulk lõhutud suhteid. Kui ma oleksin teadnud, mis mind ees ootab, poleks ma never-ever kasiino poole vaadanudki. Mitte sellepärast, et mängimine kui meelelahutus oleks kohutavalt halb. Vaid põhjusel, et mul lihtsalt puudus piisav enesekontroll ning minust sai seetõttu kiirelt patoloogiline mängusõltlane. 

- Noh, filmides kindlasti...aga tegelikult on pokkerimängija ju tavaline liinitööline. Nädalavahetused ja ööd on enamasti kinni, sest siis on parim aeg mängimiseks. Seejuures pead arvestama ka sellega, et mõnikord rabad tööd nagu ori ning ei lõpeta sessiooni ainuüksi palgata, vaid maksad töötamise eest peale. Huvitav on veel see, et kui ma veel gämbler olin, käis ohjeldamatu pidutsemine reedest pühapäevani, enamasti ka kolmapäeviti ja neljapäeviti. Noh eeldusel muidugi, et keegi välja käristas või oli endal kuskilt mingit raha järgi jäänud. Pokkeriprofiks hakates sain hämmastaval kombel ülikiirelt lahti juba väljakujunevast alkoholismist, sest nädalavahetustel tuli tööd teha ja argipäevadel polnud lihtsalt kellegagi koos pidu panna. Isegi suitsetamise jätsin maha, sest pidevad suitsupausid mängimise ajal ajavad rütmi kohutavalt sassi. 

Ingrid vaatas mulle tunnustavalt otsa ning kiitis, et olen väga tubli olnud. Aga ma rääkisin talle ka pokkeri pahupoolest. 

- Näiteks sotsiaalsus kannatab kohutavalt - istud kogu aeg üksi arvuti taga, suhtled peamiselt vaid omasugustega erialastes foorumites. Sul pole eriti sõpru, pigem on lihtsalt tuttavad. Kui varem olid su "kolleegid" teised mängurid, siis nüüd pokkerimängijad. Teiseks võid sa ju ajutiselt hästi teenida, kuid see on siiski must raha ning näiteks pank kohtleb sind kui prükkarit. 

Ma ei hakanud Ingridile ütlema, et tegelikult on mul üsna suur hirm tuleviku ees. Enamuse elust olin lihtsalt kuskil midagi mänginud, kuigi pikaajalist töökogemust mul polnud, ka haridustee oli jätkuvalt pooleli. Ja vaevalt keegi mulle mingit tööd pakuks. Kui ma nüüd Full Tildist raha kätte ei saa, olen üsna kiirelt käpuli, sest varus oli vaid umbes 10 tuhande euro eest Olympicu aktsiaid ning pisut sularaha sahtlis. Kaugele sellega just ei jõua, eriti kui kuskil normaalses kohas varsti enam mängida ei saa. Aga ma ei hakanud oma pead ka ülearu vaevama. Täna on ikkagi klassikokkutulek, küll jõuab probleemidele hiljemgi mõelda.

Minu pilk jooksis üle ridade:

...pokkeri mäng ju midagi ei maksa,

sest võlgasid kinni maksta ei jaksa.

Sa ükskord endale selgeks tee, 

kust algab duubeldamine see.

Kas üheksale tuleb esimest lüüa,

või see vantidele maha müüa... 

Et siis selline oli mu elu 16-aastaselt...Mul hakkas päris piinlik, kuid Ingrid sosistas mulle vaikselt kõrva, et majas oleks palju rahulikum olla. Võtsingi tema käest kinni ning kõndisime veranda suunas. Väljas oli hakanud hämaraks minema, kuid õhk oli endiselt soe. Minu pilk saatis ainiti kaaslannat - kurat pole neil jalgadel ja tagumikul tegelikult häda midagi!