Lühijutustus Koška

Kermo oli Mängur suure algustähega. Oma tõelise kutsumuse avastas ta 80-ndate lõpus vaid 10-aastase tatikana. Siis kui Tallinna suurimas, Tipa-Tapa nime kandvas mänguasjade poes elektrooniline ruletiautomaat üles pandi.

Kujutage ette, mänguasjade poes! Panus oli 15 kopsi ning korraga keerles kaks ratast – ühel selgus number ühest kaheteistkümneni, teisel aga võidusumma, mis võis olla sitemal juhul kaks, paremal aga koguni 33 korda algpanusest suurem. 

Ruleti röövellikust marginaalist hoolimata kaotasid lapsed oma seniste lemmikmängude „Magistral“, „Morskoi Boi“ või „Avtoralli-M“ vastu igasuguse huvi ning kogu linna noorsugu keerles sõltumata vanusest ning rahvusest ainult selle masina ümber. Käis tõeline olelusvõitlus. Piimahabemed karjusid nagu segased, hasart oli meeletu, taskurahast ilma jäänud poisikesed töinasid, õnnelikumad aga kühveldasid münte taskusse ning uhkustasid, kuidas nad peagi 09-tega ringi kimavad. Loomulikult ei puudunud ka „tõstmine“ - väiksematelt ja nõrgematelt võeti julmalt raha ära või ei lastud neid aparaatide ligigi. Sellest hoolimata leidis iga taiplik Nõukogude laps ikkagi mänguvõimaluse, toppides vanematelt saadud kopikad automaati näiteks siis, kui suuremad poisid olid läinud üle tee asuvasse Kiievi kauplusesse saia või Pepsit ostma.

Minu klassivend Kermo oli üks nutikamaid tatikaid, keda ma tol ajal tundsin. Kui me näiteks neljakesi potikat mängisime, võitis ta keskmiselt neljast mängust kolm. Hui teab, kas see sündis tänu sobile, sest kindlasti oli ta ka selleks võimeline. Ruletis hakkas Kermo koheselt oma süsteemi välja töötama - pani päevade kaupa tulemusi kirja ning leidis peatselt Nõukogude tehnika kitsaskohad üles: näiteks numbreid 4, 7 ja 11 tuli sagedamini kui ülejäänud üheksat numbrit kokku. Samuti avastas mu mängurist semu, et juhul kui keegi polnud masinat pikka aega tühjendanud, piisas ühest korralikust litakast, et paarkümmend 15-kopikalist täiesti niisama kätte saada. 

Kuigi igaüks, kellega Kermo on teadmisi jagas, andis „eestika“ või „kiku“, läksid jutud aja jooksul ikkagi liikvele. Kogu kooli- ning koolivälise aja Tipa-Tapas veetnud Kermole sai lõpuks saatuslikuks ilmne ahnus – ta suurendas pidevalt käivet, palgates ka abiväge. Esimeseks probleemiks sai muidugi teenistusega koju jõudmine, sest juba Gogoli tänaval olid plekihaid koheselt jaol. „Davai prõgai,“ nõudis suuremad vene poisid ning Kermo hüppas. Kui kostus müntide kõlinat, oli ilmne, et poisil on taskutes raha ning mõistagi järgnes sellele surmkindel tõstmine. Taiplik Kermo leidis ka sellele probleemile lahenduse - lasi pärast järjekordset edukat „sessiooni“ mõnel oma jüngril kuskilt takso võtta ja sellega kaupluse ette sõita. Nii siis vuras napilt 10-aastane tattnokk kollase Volgaga mänguasjade poe ja kodu vahet ning Tipa-Tapa personal ei saanud mitte aru, kuidas see võimalik on. Või siis ühel hetkel ikkagi sai, sest Kermo peadpööritav "karjäär" lõppes miilitsa lastetoas ning peagi kadus mänguasjade poest jäädavalt ka rulett.

Hiljem, 90-ndate aastate keskel oli Kermo juba tõeline Tallinna mängusaalide legend ning jutud tema vägitegudest ulatusid enamike kesklinna koolide suitsunurkadesse. Üks leebemaid trikke oli Kentmannis purjus soomlastele deuces wild  mängus löömiste müümine - seda olukorras, kus "wild" oli ees. Nii mõnigi põhjanaaber pidas wildi kaheks ning maksis näiteks 64-le löömise eest kohe 50 krooni välja. Selleks ajaks, mil poro litaka kirja pani ning selgus karm tõde, et mutt polegi "kahest" suurem, oli Kermo juba kaugel. 

Erilise respekti omavanuste poiste seas teenis see nolk aga sellega, et müüs ühele litsile TOP-i kasiinos 192-le löömise.  oli ees ning tunnistajate juuresolekul sõlmiti järgmine kokkuleppe: juhul kui lits lööb üle, tehakse võit pooleks, igal vastasel juhul võtab aga sealsamas aparaadi taga Kermol suhu. Hoor laksaski kohe kolmandat, mis oli . See põhjustas lühikese hämmingu, kuid Kermo vajutas koheselt "No" nupule ning nõudis blowjobi, sest ta ju EI LÖÖNUD üle. Noh lits teinudki lõpuks "töö" ära - tõsi, vaid 48 krooni eest, mis oli pool nagunii olemas olnud võidust. Turvamees olla veel kõrvalt piilunud ning vaikselt taskupiljardit klõbistanud... 

Vot selline mees oli Kermo. 

Sel ajal, mil ma keska lõpetasin, köeti viimaks ka temal põrgu palavaks ning kamraad kadus kuskile välismaale redusse. Seda enam olin ma üllatunud, kui nüüd ühel sopasel sügisõhtul temaga tänaval kokku jooksin. Mõistagi läks jutt koheselt pokkerile, kasiinodele ja mängimisele. Kermo oli väidetavalt osalenud äsja Tallinnas toimunud kiirpokkeri MM-il ning seal ka mingi väikese võidu saanud. 

"Jah, tean et see Astorias toimus. Minagi käin nüüd kasiinos ainult pokkeriturniiridel," kiitsin omalt poolt. Mõneti oli see väide ka õige. Kuni selle suveni mängisin tõepoolest päris mitu kuud jutti vähemalt ühel turniiril nädalas. Lootus, et minust saab pokkeristaar, küll paraku ei täitnud. Rahadesse tulin harva ning kindlasti olin kokkuvõttes miinustes, kuigi mängurõõmu jagus palju kauemaks, kui endistel aegadel aparaatidel või laudades tinistades. Siis läks aga suurem tuhin üle ning aina enam leidsin taas tee ruletilauda või Kariibi pokkerisse. 

Viimasel palgapäeval mul lõpuks vedas. Käisime sõpradega Lätis, kus lubati pokkerilauas piiramatult möliseda, üksteisele kaarte näidata, osta ka seitsmendat kaarti ning seejuures veel tasuta juua. Istusin lauda 200 latiga, lahkusin aga täpselt kahe tuhandega. See oli minu jaoks tõeline hiigelvarandus ning võimaldas hunniku kriitilisi laene kinni maksta. Tõsi - järelejäänud 6000 krooni mängisin juba mõned päevad hiljem kohusetundlikult Pargi rullidel maha ning seetõttu polnud mul ka kiirpokkeri MM-iks kasiinosse asja. Poleks vist nagunii olnud, sest turniirid olid suht kallid. Nüüd aga ootasin juba kannatamatult järgmist palgapäeva. Kavas olid mõned turniirid kasiinos, mõned joomingud/pokkeriturniirid sõpradega ning tõenäoliselt ka elektrooniline rulett.  

"Kuule unusta see kasiinos pokkeri mängimine kohe ära," suskas Kermo vahele. "Sul ei ole seal vastaste ees mingit eelist, kõik oskavad enam-vähem mängida ning kokkuvõttes teenib pappi ainult kasiino. Huiata ju ka ei saa ning mäng on aeglane!"

Noh aga mida siis teha?

"Mängi internetis! Lolle ameeriklasi on kõik kohad täis, raha tuleb ainult üles korjata. Boonused on meeletud, pappi ainult pritsib peale. Ma võin sulle igast trikke õpetada - kuidas erinevaid kontosid teha ja mitte vahele jääda, kuidas SNG-del omavahel kokku mängida või kuidas halvas olukorras juhe seinast välja tõmmata. Sul tuleb selleks vaid läbi ühe lingi konto avada, mille ma võin sulle juba homseks saata," vuristas Kermo.  

Jah, ma olin netipokkerist kuulnud küll. Raul ja Ints mängisid pidevalt. Ma küll alguses ei uskunud, et sealt on võimalik üldse mingit raha kätte saada, kuniks kuller ühel õhtul Raulile 2300-dollarilise tšeki ukse taha tõi ning pank selle kuu aja pärast tõepoolest ka välja maksis.

Ainult, kas see on ikka aus mäng?

Kermo väitis, et süsteem on täpselt sama, mis live-pokkeris. "Lihtsalt mängud käivad kiiremini, mistõttu on reik madalam, mängijaid rohkem ning saitidel paremad võimalused mängijatele boonuseid ning muid tasusid maksta. Konkurents tubade vahel on väga tugev, sest kõik saidid tahavad uusi mängijaid. Seepärast neid boonuseid ka üsna arutult tambitakse. Veel. Tõenäoliselt on buumi kõrgaeg veel ees, kuid need ajad ei kesta igavesti," ennustas Kermo. 

Jutul tundus jumet olema. "Aga sa mees pead tõsiselt mängima, türa. Öösiti. Kui peaksid päeval mingit jura tööd tegema, siis saada see kohe persse. Ka algaja pokkeriproff teenib vähemal tonn taala kuus kätte. Kui mängida oskad, saad juba palju rohkem. Näed," lisas Kermo ning keerutas oma klotsereid täis sõrmede vahel bemari võtmeid. "Arvad, et ma selle kasiinost sain või?"

Ma ei hakanud juurdlema, kas klotserid olid ehtsad või millise aasta ja millise mudeliga bemmiga tegemist on. Selles ma aga enam ei kahelnud, et netipokker võib vägagi teema olla. Kõigest ühest asjast ei saanud ma aru. Miks Kermo seda infot minule nii avameelselt jagas? Omal ajal Tipa-Tapas oli tegemist lihtsalt poisikese kelkimisega. Aga praegu? Kui nüüd mina hakkan netis mängima ja teised samuti, peaks see varsti ka Kermo enda tulemusi mõjutama?

Seepärast uurisingi, mida ta ise teha plaanib? „Mõte oli korjata natuke kapitali ja minna Venemaale kõrgemat laivi mängima," rääkis Kermo edasi. „Ainuke jama on selles, et kahjuks ei oska ma vene keeles rohkem sõnu kui sabaka ja koška,“ irvitas ta otsa. Sellega meie vestlus ka lõppes, sest just samal hetkel loivasid meist mööda kaks dressides venelast. „Tševo bljääd! Koška!? Kto koška? Ja koška, što li?“ hakkas üks neist kohe norima. 

„Net...koška...tam,“ kogeles Kermo, näidates näpuga üle tänava, kus õnnestuseks ühtegi kassiniru ei luusinud. „Tõ skazal što ja koška. Nu petuh...“ kõlas vastuseks ning läkski kakluseks. Kui hoobid olid jagatud, lahtusid pinged ning selgus ühtlasi ka põhjus, miks dressinimesed nii agressiivsed ning vihased olid – „Koška“ oli just kogu oma tehases saadud kuupalga vähem kui kahe tunniga kasintsis laiaks löönud, päris lõpus ka ülisuurel duubeldamisel kolmele kahte äsanud. Kurat, kui palju on ikka sarnaste probleemide ja saatustega inimesi! Veel samal ööl läksime neljakesi mingisse neetud Kopli liinide diskoteeki Aleksandr Rubeli kodu lähedal ja jõime seal hommikuni, arutades läbi viimase kümne aasta mängud ning löömised. Kindel pauk, et Kermo omandas öö jooksul kogu vajaliku venekeelse tänavaslängi, mis võimaldaks Lenska underground-mänguurgastes edaspidi probleemideta hakkama saada. 

Kui mõistus viimaks tagasi tuli ning minu makku olid leidnud tee kaks rohelist aspiriinitabletti koos hiigelannuse Red Bulliga, avasin oma hot.ee meilboksi ning leidsingi Kermo kirja. Seal oli mingi link ning kood, mida peaks arve tegemisel kasutama. Klikkasin sellele ning asusingi Empire Poker'isse andmeid sisestama.

Your Poker Alias? Arvake ära, mis kasutajanime ma valisin? Loomulikult "Koshka"!