Lühijutustus Palgapäev

Pilk peatus trammipeatuse lähedal laiuval postril, millelt vahtis vastu prillide ning kurja näoga mees. „Vali kord! Juhan Parts. Res Publica“ registreeris aju. Arusaadav. Valimised on lähenemas. A mne pohui. Poliitika mind ei huvita. Prillidega mees samuti mitte. Peas vasardas vaid üks küsimus – kas võtta takso või minna tagasi kasiinosse? Mõistagi selle ainsa sajalise eest, mille olin kojusõiduks taskusse torganud. 

Väljas sadas lörtsi ning kell võis olla umbes pool kolm öösel. Kui nüüd koju sõita ning õigel ajal tööle minna, saaks tervelt viis tundi magada. Endist muret, et hommikul tuleb tõenäoliselt korralike jääknähtudega rooli istuda, mul enam polnud, sest autoloks tuli detsembris võlgade katteks maha müüa. 

Jah, ma võisin ju teenida kaks Eesti keskmist, kuid mis sellest. Alates eelmise aasta juunist olin kõik palgad kasiinos juba samal õhtul pea viimse sendini maha mänginud. Sealt edasi oli tõeline katsumus järgmise palgapäevani ellu jääda. Oma elamist mul polnud, Eva-sugusest tüdrukust rääkimata. Viimased kaks aastat olin elanud, kus juhtus. Söögiraha tuli laenata, äärmisel juhul aitasid lähisugulased. Suurema osa sellest ajast olin veetnud ühe boheemlasest sõbra kommuunikorteris. 

Kuid enam polnud mul ka Petka juurde asja. Kommuunika omanik vahetas juba kolm kuud tagasi lukud ära, sest palgad või õppelaenud olid sealsetel asukatel kas maha joodud või siis ühe erandiga maha mängitud. Üüriraha tasumine ei kottinud kedagi. Lõpuks kolis iga mats kas ema, õe või mõne plika juurde, mind aga "päästis" vanaema 2-toaline korter Lasnamäel. Vähemalt voodi ja toit olid olemas kui mujale minna ei olnud. Juba enam kui kolm kuu ei olnud. Ning tõenäoliselt ei ole ka homme, ülehomme, järgmisel nädalal ega kuul... 

Lasnamäele oli kaheksa kilomeetrit. Viimasel kolmel kuul oli alati kordunud sama stsenaarium – palgapäevale järgnenud öösel kella kahe ja nelja vahel olin pennitu ning lonkisin kasiinost jala koju. Kaks tundi kõndimist! Selle asemel, et vaid pool protsenti oma palgast tagataskusse panna ning inimese moodi taksosse istuda. 

No täna ma tõesti jala minna ei viitsi! Avasin juba neljanda paki sinist LM-i ning sirutasin käe välja. Peagi pidas üks valge Vectra kinni ning kiilakas nahktagis jõmm keris akna alla.      

- Kuda nado?

- Na Priisle. Skolko? 

- Sto pjatdesjat.

Mida!? Tavaline taks peaks olema umbes 60 krooni. Kuradi ahne türapea! Kas sotiga ei saa? „Net,“ vastas kiilakas kategooriliselt. Mingu siis vittu koos oma opelirondiga. Takso kaduski hollika suunas ning ma haarasin oma viimase allesjäänud moodsa eseme - klapiga T-29 mobiiltelefoni - et tuttavat Viking takso numbrit otsima hakata. Aga poole valimise pealt käis mingi klõpsatus. Kasiino tuled läksid ühtäkki palju kirkamaks. Tundsin, kuidas adrenaliin vaikselt voolama hakkab. Mingi seletamatu magnet pööras mind 180 kraadi ringi. Otsus oli tehtud. Jalad lihtsalt kandsid mind kasiinosse tagasi. Kui trumm on läinud, siis milleks pulki säästa? 

Olles 15 tonni maha mänginud, pole väikeste panustega slottide togimine just kuigi ahvatlev. Isegi mitte viimase sotiga. Niisiis tammusin ruletilauda ning pressisin end kahe välismaalase vahele. „How do you do?“ päris üks neist viisakalt. Tahtsin talle juba vastata, et mingu ja keppigu oma..., kuid pidasin seekord suu kinni. Vahetasin raha ning päris viimasel minutil viskasin žetooni mustale. Ma ei jälginud pöörlevat ratast. Nagunii öeldakse ju kohe midagi sellist, et „seitse ja punane“ ning mind ootab ees kaks tundi kestev rännakmarss läbi lörtsise pealinna.      

„15, must,“ teadustas krupjee ning andis mulle ühe sajalise žetooni juurde. Vahet pole, see lihtsalt pikendas agooniat. Jätsin žetoonid paigale, teised tegid aga uued panused ning kuulike läks taas pöörlema. Ma ei vaadanud ka nüüd, kuhu see kukub, vaid põrnitsesin tuimalt enda ette. 28, must. No tore. Krupjee lükkas minuni 400 krooni ning jäin hetkeks isegi mõtlema. Paneks soti kõrvale ning läheks kolmesajaga pokkerit mängima? Või siis paneks kõik taskusse, sõidaks koju ning reedeks jääks vähemalt 300 krooni mõnes odavas Lasna diskoteegis lohakate sebimiseks. Kolmas variant -  sõidaks koju, ostaks reedeks kilose viina ning annaks ülejäänud raha vanaemale, sest temalgi pole ju finantsidega kiita. Aga kurat minu sees otsekui kisendas – pane kõik mängu! Mängi! See on sinu võimalus! Tuleb! Pane see raha otsekohe lauale tagasi!

Lükkasin 400 krooni ükskõiksel ilmel kolmandasse sektorisse ning rehkendasin, et vähemalt kahel juhul kolmest olen kõigest ilma. Kuid joppas jällegi. Number 31 venitas mu näo üle pika aja taas naerule. 1200-ga on juba pisut mänguruumi. Tellisin õlle, vahetasin raha väiksemaks ning sirutasin käe välismaalasele, kelle tahtsin veel kümmekond minutit tagasi persse saata. „I’m sorry. How do you do?“ Endiselt sõbralik vana selgitas, et on Uppsala ülikooli dotsent ning loeb hetkel Pedas mingit Euroopa Liidu paska. Nojah, cool. Gämbleri muljet ta just ei jätnud, sest panused olid võrdlemisi ratsionaalsed ja väikesed. Küllap jäi lihtsalt igavusest kasiinosse tiksuma.

Asusime vestlusesse. Ega minagi saanud end esitleda lugupeetud dotsendile kui lihtlabast alkohoolikust ja mängusõltlasest müügimeest. Mõtlesin välja järjekordse muinasjutu, et olen Estonian Airi Boeing 737-500 esimene ohvitser ning hetkel duty-free. „Wow,“ venis härral nägu naerule. Lennundusest ta õnneks midagi ei jaganud, küll tellis aga lauda viskit ning palus end kokpiti kutsuda, kui peaksime mõnel lennul trehvama. „Of course!“ Uskuge mind – kui oled ikka paadunud mängur, siis pole valetamine ning ümberkehastumine mingi probleem. Ma võisin vajadusel mängida üsna loomutruult nii sõjaväelast, muusikut kui ka 7-klassi haridusega abitöölist. 

Kasiino kohta võrdlemisi heas seltskonnas läks mäng hästi ning tunniga on mul 4400 krooni koos. Pole ju paha! Uppsala ülikooli au ning uhkus tuikus seejärel kassa suunas. Ta oli kaotanud umbes tuhat krooni ning vaevalt see tema heaolu kuigivõrd mõjutas. Minul oli aga palju rohkem kaalul, sest kuupalk tuli ju veel täna öösel tagasi teenida, soovitavalt natuke peale ka. Selle olin juba ammu unustanud, et mõni aeg tagasi oli mul vaid sada krooni taskus.  

Suundusin Blackjacki lauda, kus jagas kaarte lühike ja üleoleva mordaga diiler. Koos teiste mänguritega kutsusime teda Napoleoniks. Kui meil läks hästi, siis õrritasime tüüpi, muidu aga sõimasime. Napoleon käitus muidugi risti vastupidiselt - kui meil läks sitasti, siis jagas hambad ristis kaarte edasi, vastasel juhul aga pirtsutas nagu teismeline koolitüdruk või kutsus turvad välja.

 

Viskasin tondile kulpi – muidugi tundis ta mu ära - ning soovisin lauda istuda. Sorry, kohti pole. Aga need kaks siin? Kinni. Kuidas? Peagi saabus selgus, kui lauda tuigerdasid kaks vahepeal kusel käinud põtra. Ok, kurat teiega. Ega ma viitsigi selle sitapeast diileri lolli lõusta vahtida.   

„Musta Jaagu“ taga asus pokkerilaud, kus jagas kaarte keegi lühike ja matsakas Svetlana. Vist uus töötaja. Vahetasin kaks tonni lahti ning hakkasin sajastega tööle. Sain kolmiku, siis kaks paari ja kuningate paari, viimaks ka rea. Diiler ei võtnud aga kunagi mängu ning see ajas mind kohutavalt närvi. Lisaks sai vasakul käel istuv venku äkitselt boonusega kaheksast mutini mastirea. Olin kadedusest roheline. Küll mõnel tüübil ikka veab! Miks see ainult kunagi mina ei ole?       

Viimaks jagati mullegi kahe kaardi vahetuse järel ning diileril oli paljutõotav  ees. Panin rahulolevalt suitsu põlema ning lükkasin lauda 200 krooni. Call. Täiesti emotsioonitu diiler korjas  kõrvale . Persse! Ostan! Kuigi lauas oli lisaks ka mastivõimalus, kahmas tüse tädi pakist täiesti kasutu . Fuck! Saad neliku ja ikka hävid selle käega kaks sotti!   

„Mjangu ei ole ja mjangu ei tjule,“ venitas diiler võidurõõmsalt. „Türa käi putsi kuradi paksperse,“ lendas spontaanselt suust aastatepikkune viha hasartmängude, diilerite ja kasiinode vastu. Diiler kahvatas ja kutsus ülemuse. Nojah selge - tõenäoliselt nüüd visatakse välja. See poleks kaugeltki esimene kord. Viimase aasta jooksul olin mänguurgastest vähemalt viiel korral tänavale lennanud. Põhjus ikka sama – lääpas olek ja/või diilerite sõimamine. Aga permanentset bänni ei järgnenud kunagi, sest ju oli kasiinodel minusugust klienti ikkagi vaja.   

Pitboss tuligi ning diiler krõbises, et minusugusele vulgaarsele värdjale ta enam kaarte ei jaga. Ma muidugi vastasin ülbelt, et sinusugune inetu kõõm ei tohikski üldse peenes kasiinos töötada. Hämmastaval kombel ei tehtud minuga aga midagi, vaid toodi lauda hoopis teine diiler. Mäng läks edasi, kolm kätt hiljem sain (nüüd juba 200-kroonise panusega) maja . Uus diiler oli märksa arusaajam inimene ning avas kaks paari – . Maksa välja raisk!

Kui ruletilaua juurde tagasi jõudsin, oli mul umbes kaheksa tonni väärtuses žetoone. Iga täie mõistusega olend oleks taksoraha 80-kordistamise eest Fortuunat tänanud ning rahaga kibekiirelt kasiinost lahkunud, kuid teatavasti ei kuulu patoloogiline mängur nende hulka. Viimasel kuuel korral on tulnud must ning uurisin pitbossilt, kas tohin kogu oma raha punasele panustada. Jah, palun. Olge lahked. Duubeldage! Teil on vahepeal lihtsalt roppu moodi vedanud. Raha peab kokkuvõttes aga ikkagi meile jääma. Istuge lauda. Panustage kohe!

Panin käe südamele ning tõotasin endale  - kui nüüd kaotan, siis ei lähe ma enam mitte kunagi elus kasiinosse mängima. Mõistagi olin selliseid lubadusi ennegi jaganud ning ainult lubadusteks olid need paraku ka jäänud.  

Ratas läks pöörlema. Krupjeeks oli mõistagi seesama paks tädi, keda ma äsja pokkerilauas sõimasin. Oh sa kuradima läbikepitud elevant! Kohe meenus Oltsi väide, et diiler saab tulemust ruletis mingil määral mõjutada ning see tabas mind külma dušina. Selge see, et Sveta teeb nüüd kõik endast oleneva, et minu panus ei võidaks. Tundsin, kuidas süda peksles vähemalt 150 pauku minutis ning adrenaliin oli täiega üleval. Minu teoreetilised võiduvõimalused olid napilt alla 50%. Sulgesin silmad ning pöörasin pea kõrvale, kuniks kuul oli pesasse vajunud. Alles siis, kui lauast pisut kahinat kostus, tegin uuesti luugid lahti.  

9, punane! 

Saatsin jahmunud Svetale õhusuudluse, korjasin žetoonid kokku ning tormasin kassasse oma tagasivõidetud palka rahaks tegema. Kõik klappis, 16 300 krooni. Jeeesss! Poolteist tonni algsest kuupalgast enam. Loetud minutite jooksul olin tänaval ning peatasin esimese ettejuhtuva takso. Alles nüüd märkasin, et autoks oli juba tuttav Vectra ning taksojuht seesama ahnurist kiilaspea. Enne kui ma jõudsin ümber mõelda, keeras tüüp akna alla, irvitas „vana sõpra“ nähes ning lubas sotiga ära visata.

Sobib, sõidame. Dinamit FM-is mürtsus ammune Viruse hitt Rutški ning ma tabasin end ootamatult mõttelt. Kuradima vedamine ikka, et seesama taksistimunn polnud nõus mind kolm tundi tagasi sotiga ära viima! Kas saatus? Patsutasin kiilaspead rahuolevalt õlale ning uurisin, kuidas eilne jalka lõppes? „Ah nihhuja interesnova. Real võigral. Zidan zabil, patom Raul zabil...“

Oli see alles öö!