Lühijutustus Staadionil

"Võitle, Eesti, võitle," rõkkas tribüünitäis rahvast pärast Terehhovi 64. minuti väravat ning mina karjusin koos nendega. Kuid minu hääl oli harjumatult vaikne ning kogu kaasaelamine puhas teesklus. Tegelikult mõjus 1:1 viigivärv mulle külma dušina. 

Mitte, et ma oleksin grammivõrdki Venemaa koondise tuline poolehoidja, vaid põhjusel, et koefitsient oli lihtsalt niivõrd magus, et tänane MM-valikmäng tundus kaljukindla võimalusena raha teenida. Olin teinud seda, millele ükski vähegi eetiline vutifänn ei tohiks isegi mitte mõelda  - panustanud puhtast ahnusest 50 000 krooni vihatud vaenlase võidule. 

Nii ma siis karjusin koos oma kümnekonna vutifännist sõbraga. Lõugasin läbi pisarate. Natuke meenutas see olukord 20 aasta tagust maiparaadi ning fanaatilisi "Uraa" hõikeid, kui isaga tribüüni eest mööda marssisime (pole vist tarvis lisada, et ma olin siis ka ainus karjuja terves meie kolonnis). Ainult, et toona meeldis mulle lisaks õhupallidele eelkõige hurraatamine kui selline ning loomulikult ei saanud ma ruuporist kõlanud venekeelsetest üleskutsetest ennastohverdavalt kommunismi ehitada ning kuue kuuga viisaastaku plaani täita mõhkugi aru.   

Hetkel teadsin aga kahjuks vägagi hästi, millele ma "elagu" hüüan. Sellele, et kaotada kogu oma käibekapital ehk pokkerimängijate keeli bankroll üliolulises kodumängus, Eesti koondise särk seljas, fännisall kaelas ning Jalgpallihaigla liikmekaart taskus Venemaa võidule panustades.  

Idioot!

Ja miks ma seda üldse tegin? Iseenesest oli viimasel ajal ju päris hästi läinud. Kermo soovitus elukutseliseks netimängijaks hakata osutus heaks. Ma talitasin täpselt tema juhtnööride järgi - avasin kontod nii endale, Annikale kui ka vanaemale, hoorasin usinalt boonuseid, otsisin lisaväärtusega turniire ning erakordselt lolle vastaseid.

Mida ühel endisel aparaadiorjal veel tahta? Saatsin oma debiilse õhumüügi töökoha kus see ja teine ning jõudsin poole aastaga niikaugele, et vanaema korteripugerikust välja kolida, mõned võlad ära maksta ning - kujutage pilti - endale isegi enam-vähem stabiilse tüdruku leida. Paraku oli aga just tema kaudseks põhjuseks, miks ma hetkel staadionil hambaid krigistasin.  

- Kuule sa ei pea iga reede ja laupäeva õhtul seal arvuti taga passima, lähme kuskile välja!  

- Dianal on täna sünnipäev, me oleme koos kutsutud. Kas sa päeval ei saaks oma pokkerit mängida, kui ma koolis olen?

- Üldse, miks sa pead just öösiti seda pokkerit mängima? Sa arvad, et ainult õhtusest seksist piisab? Aga ma tahaks ju ka öösel kaisus magada...Jne. Jne. 

Loomulikult ei saanud Annika aru, et just öösel, eriti reedel ja laupäeval olid lauad purjus ameeriklasi täis, kes oma raha lausa rõõmuga ära andsid. Ega naised saagi üldiselt midagi aru, kui jutt pokkerile või kasiinomängudele läheb. Välja arvatud muidugi need, kes ise mängivad. Ja gämblerist naine on küll viimane, kes mind erutaks.

Aga noh - tavapärasest leplikum nagu ma pärast mõningast kuivalolekut juba olin - eks alguses proovisingi nädala keskel mängida. Täielik debiilsus, sest lollpäid ja üldse mängijaid oli laudades märksa vähem. Järgmisena võtsin Annika üritustele läpaka kaasa ning plikade üldise kihistamise taustal hoidsin oma nelja lauda terve olengu vältel tegevuses, mõne eriti hea käe järel mõnuga klaasist kapten morganit rüübates. Annika sõbrannad olid muidugi totaalselt sillas. "Oo, kas sa mängid pokkerit? Pokker on ju nii äge! Nagu seal filmis! Kas sa võidad ka?" Putsi, laske mul kurat rahus tööd teha. Ju mul siis läheb piisavalt hästi...ega muidu Annika teile nii neetult kalleid kingitusi ei teeks! 

Erilist väljapääsu tupikseisust ma aga jätkuvalt ei leidnud, kuni jooksin ühel heal päeval Villuga kokku. Ühe vähese ajudega gämbleriga, keda tundsin juba vanadest headest Vikingi aegadest. Kuidagi tulid jutuks minu netis mängimine ning probleemid Annikaga, mille peale viskas Villu esimese killu: "Kuule mees, kui on valida mängimise ja naiste vahel, siis see peaks ometi ju lihtne valik olema?" Eks ma irvitasingi siis vastu, et viis aastat tagasi meil mõlemal ju oligi täpselt see valik ning kui parajasti raha oli, valisime loomulikult mängimise. Ning kui raha polnud, olime igas mõttes kuses, sest aparaat krediiti ei andnud, lohakaid poleks sebida saanud ning Mahtra litsimajas võlgu ei kepitud.   

Villu aga naeris ja ütles, et saab väga hästi ka nii raha teenida, et poleks tingimata vaja reede ja laupäeva öösel arvuti taga passida. "Sa ju vana gämbler  - eks proovi parem spordiennustusega." 

Aga Villu ei jätnud järele. "Sa ei pea ju mingile Reali - Barca mängule panustama. Otsi nihkes olevaid koefitsiente. Otsi mänge, mille kohta sul on erilist infot. Või kui oled tõesti liiga laisk, tee kindlaid suuri panuseid. Noh, selliseid, kus üks on ikka väga ilmne soosik. Selline soosik, et ta lihtsalt ei saa kaotada. Eesti ju ei saa kossus jagu Hispaaniast ega hokis Kanadast, see on surmkindel. Olgu koef kasvõi 1.05 - beti sellele. Teedki päeval sellistele asjadele suured panused ära ning võid seejärel vabalt oma naise või sõpradega öösel joomas käia.  

---

Noh ja siin ma nüüd siis selle tarkusega olen. Tegingi kohe oma pokkerikontod tühjaks ning hakkasin kapitali kasvatama. Kõik selleks, et Annikale meele järgi olla ning tema totrate sõbrannadega nädalavahetusel rummi tinistada. Loomulikult oli Venemaa Eesti vastu ilmselge favoriit. Eelmise kohtumise võitsid venkud 4:0. Mõistagi oli tegemist ülikindla panusega, mille pealt võiks hoobilt korraliku puhaskasu teenida. Kõik minu senised "kindlad betid" olid ju pihta läinud. Ok, koefid olid tõesti väiksemad - pigem 1.05 kuni 1.15 - aga miks ei peaks ka see bet õnnestuma? 

"Eesti suru, Vene vastu muru," võeti uus kisa üles. 15 minutit oli mängida ning adrekas juba korralikult üleval. "Miks sa ei joo?" müksas Mell ning pakkus mulle Fanta pudelis kaasa võetud viinakoksi. Tõmbasingi korraliku lonksu. Nahui te sellise kruvari kokku segasite, mahlast oli kahju või? Terviseks, kogu te ülemakstud Venemaa vutimeeste kamp. Mis toimub? Ei saa nüüd Eestile seda ühte väravat löödud!

Sõbrad, kellega aastaid staadionitel käisime, tegid samuti panuseid. Loomulikult Eesti koondise võidule või ka viigile, kui oli tõesti tugev vastane. Mind ajas see alati irvitama. Patriotismist pole spordiennustuses mingit kasu. Just seepärast, et alati leidub fännidest idioote, kes ka lootusetutes mängudes omasid bäkivad, ongi minusugustel võimalus favoriitide peale suuri kindlaid bette teha. Aga täna tundus, et läheb totaalselt vastupidi. Need vennad saavad hommikuni baaris õlut ja viina juua, hea tulemuse peale klaase kokku lüüa ning raha veel pealekauba, mina aga olen kõigest ilma. 

10 minutit lõpuni.

Venelane pressib, kuid Eesti peab visalt vastu. Kurat, mida ma koju jõudes Annikale ütlen? Et see nädalavahetus passime kodus? Et ei sõida maale tema väikest õde vaatama? Et jääme jälle üüriraha võlgu? Et võiks üldse mõnda aega minu vanaema juures söömas käia? Kumbki me ju tööl ei käinud ning kogu olemasoleva raha olen toppinud selle idiootse vutimatši peale. 

"Kohtunik on pede!" kuuldus kisa ning venelased said heast kohast vabalöögi. Raisk, lööge see pall sisse! Ei, ei lähe. Kohe mitte sinnapoolegi. Vittu, kuradi amatöörid. Mul polnud mingit huvi maksta 50 tuhat krooni rõõmu eest, et Eesti valikmängus Venemaalt punkte võtab. Minge kõik putsi – Villu, kohtunik, mängijad, vutihullud ning üleüldse kõik inimesed siin maa peal!

Veel 5 minutit.

"Türa mees, sa oled ikka eriti tujust ära vajunud, mingi tibla oled või," müksas Madis ja ulatas mulle Jägermeistri pudeli. Hui teab, kuidas tal õnnestus see staadionile sebida. Ma ei öelnud ära, niigi oli masendus peal ning rüüpasin kiiruga punnsuutäie. "Säh, võta üks kõhv suitsu ka," pakkus Madis lahkelt. Ei noh, ikka eriline pohuist! Vend oli suutnud kuidagi tribüünil pool pakki ära tõmmata.     

Imesingi kopsud täis, mis oli aga totaalne viga, sest äkitselt koputas keegi mustas pusas tont õlale. "Turvateenistus, tulge palun kaasa!" 

"Kuule, mine vittu kuradi kükloop, mul on praegu sinu poole aasta palk mängus! Ma ei tule kuskile!" Lükkasin turvajuraka eemale ning keskendusin viimaste minutite jälgimisele. Tundus, et kõik jääbki nii, kuniks ühtäkki oli mul kolm tšorti ümber. "Teatage politseile, viige see huligaan bussi," kähises üks nendest ning tüübid haarasid mul jopest kinni. 

Edasi kõik käis väga kiiresti. Ka sõbrad ei jõudnud midagi teha, liiati oli nende tähelepanu suunatud vutimurule. Madisega ei tehtud muidugi munnigi. No on kuradima lucky boy! Vend sebib staadionile hunniku jooke, ronib ise ilma piletita tribüünile, teeb seal rahumeeli suitsu ja passib nüüd külgtribüüni parimal kohal edasi nagu mees muiste. Nagunii panustas veel viigile ka ning saab hiljem jälle Tommi Grilli tagaruumis baaridaami rautada...  

Kui ma juba ei-tea-mitmendat-korda selles elus kitsebussi jõudsin, oli lõpuvile juba kõlanud. Jäigi 1:1. Nagu halb unenägu. Võmmid ei pööranud mulle esiotsa mingit tähelepanu. Eks kardeti märulit nagu mõned aastad tagasi. Seekord ei juhtunud aga midagi, publik hakkas vaikselt staadionilt alla voolama ning mulle lükati alkomeeter nina alla. Kirjutasin ka mingi selgituse, mentide omavaheline jutt läks üsna kõrvust mööda. 

Üks koma seitse...varasemaid rikkumisi...maksmata trahvid... halduskorras...rahaline trahv...krooni...staadionikeeld järgmisel korral...arestimajja praegu ei vii...siia allkiri...ja siia ka. 

"Lähme Tommi tähistama," laekus Mellilt sõnum, kui bussist väljusin. Mida vittu ma seal veel tähistan? Kurat, kuidas tahaks siinsamas sellele Ducatole jalaga äsada. Viidaks otseteed kambrisse ega peaks vähemalt täna Annika ees keerutama hakkama. 

Lõpuks tuikusin ikkagi vana hea Tommi Grilli suunas. Nagu arvata oli - Mell, Madis, Raits, Kaups, Ints ja kõik teised juba istusid, õlled kõigil ees, viinapitsid ka laual ning möll käis. „Täna on joogid Matu kulul, ta tegi ainult ühe beti - kolm tonni 1:1 viigile,“ hüüdis Ints juba kaugelt. 

Raisk, seda oligi arvata. Ma kohe teadsin, et sel õnneseenel jälle joppab. Olin kadedusest roheline nagu Unibeti logo.  Kuidas saab ühel mehel alati iga asjaga ainult hästi minna? Panin suitsu põlema ning heitsin momentaalselt pilgu leti suunas. Korraga hakkasin vaikselt turtsuma. Esimest korda viimase tunni jooksul. Vähemalt pole tänane baaridaam vähimalgi määral pandav...