Triobetiga Las Vegases - Leiboldite reisi- ja pokkeriblogi (arhiiv)
  • Imre Leibold
  • 01.05.2016
  • 0

Triobetiga Las Vegases - Leiboldite reisi- ja pokkeriblogi (arhiiv)

„Triobetiga Las Vegases“ on pokkeri- ja reisiblogi, kus kajastame oma käesoleva aasta reisi pokkeri maailmameistrivõistlustele ning samas meenutame kõigi kümne varasema Las Vegase reisi eredamaid hetki.   Mängime, matkame, pildistame, kirjutame ning teeme natuke ka heategevust.
Pilte saab vaadata Kairiti Facebookist. 


Meie Las Vegas. Osa 3 - reisid 
23. mai

Seekord pokkerist ei räägi, vaid võtan vaatluse alla meie matkad aastatel 2010-2014.

2010 Yosemite, Kings Canyon & Sequoia National Forest
2010. aastal lendasime Las Vegase asemel kõigepealt San Franciscosse, rentisime auto ja põrutasime patupealinna poole. On the road, yeah! Tuhat kilomeetrit pole Ameerikas mingi vahemaa, eriti kui teele jäävad Yosemite rahvuspark, Kings Canyon ja Sequoia National Forest!

yosemite-0226-2.JPG
Yosemite joa tipus

Rahvusparkide hingematvat ilu võiks kiita ja kirjeldada lehekülgede kaupa, aga ikka jääks väheks. Seetõttu panin lühijutustuse vormis kirja kõige suurema elamuse, mille pakkus meile kohalik elusloodus:

"Kolm karu (+1)"
“Kaunis õhtupoolik Sequioa rahvuspargis, varjud olid pikaks veninud ja looduse värvid võimendunud, nautisime pargi südames jalutuskäiku hiidpuude poolt palistatud jalgrajal. Käänaku tagant välja astudes tardusime soolasambaiks - meist umbes 25 meetri kaugusel, otse raja kõrval, askeldasid kaks karupoega, pisut eemal pikutas uhke emakaru! Kuigi mõistus käskis käratult tuldud teed mööda tagasi hiilida, oli lummatuse aste sedavõrd suur, et jalad ei kuulanud sõna ja silmad olid karupere külge naelutatud. Lisaks meenus, et 50 meetrit meist tagapool jalutas väike grupp saksa keelt kõnelevaid pensionäre. Ah et kuidas oleksid pensionärid meile raevunud emakaru vastu kaitset pakkunud? Ei kuidagi, aga mind rahustas teadmine, et jooksukiiruselt oleksid nad meile selgelt alla jäänud… Nali naljaks, vaatlesime mesikäpakutsikate askeldamist, Kairit haaras kaamera ja proovis erakordset hetke purki püüda, kui emakaru tõstis valvsalt pea. Instinktiivselt suunasime meiegi pilgu samasse ilmakaarde ning nägime, et paarisaja meetri kaugusel astus meie poole veel üks karu ja päris pirakas selline! Nüüd haaras alalhoiuinstinkt ohjad otsustavalt enda kätte ja ettevaatlikult taandusime emotsioonilaksust joobnuna rendiauto kaitsva katuse alla.” 


"Lähme siis nüüd ära...suur karu tuleb siiapoole..."

2011 Spring Mountains & Mount Charleston
Kui kuumusest kõrini, siis Las Vegasest napi tunniajase autosõidu kaugusel on mõnusalt jahe Spring Mountains / Mount Charleston. Hea rahulik paik, kus hingata värsket õhku ja veeta päev looduses. See on ka piirkond, kus esmakordselt kohtusime koolibridega, keda jälgisime mägedes, matkarajal ja hotelliaias kokku mitu tundi. Mesilase mõõtu (nii töökuse, kui suuruse poolest) linnud võitsid Kevadmägedes meie südame. Kairiti pikema kokkuvõtte tripist leiate siit.

blog Mount Charleston-146.jpgMount Charleston resort

2012 Los Angeles
Priit Pullerits kirjutab raamatus “Ameerika: Idaranniku pilvelõhkujatest Metsiku Lääne kanjoniteni”, et LA-s on vaja autosse vähemalt kolme sõitjat: “Kui käes on pimedus, jälgib juhi kõrval sõitja teede kaarti ja möödavilksatavaid silte, tagaistmel olija kontrollib üle õla vaadates, kas raja vahetamine kujuneb ohutuks, ning juht püüab tihedas liiklusmöllus, kus kiirus küündib 100 kilomeetrini tunnis ja tempo aeglustamine tekitaks vaid uusi ohte, reisiseltskonda turvaliselt sihtpunkti viia”. Tänapäeva GPS-i ajastul on pisut lihtsam, orienteerumismasin teeb ühe reisija töö ise ära ja piirduda saab kahe sõitjaga. Paraku võtab minul juba Ülemiste ristmik peopesad higiseks ning LA viietasandilised teed on korralikuks katsumuseks. 
Ükskord üritasin siiski meest mängida ning hommikul hotellist väljudes ütlesin Kassile, et kepsu pole vaja kuumaks ajada, mis ta tühi targutab. MEES vaatas kodus kaarti ja plaan on peas - suurele teele, siis kilomeeter sõitu, mugav parempööre ja olemegi kohal. Nooh...ütleme nii, et ringi pikkuseks tuli allapoole ümardades kümmekond kilomeetrit ja ilma GPS-ita oleksime tõenäoliselt ekselnud mööda slumme kuni bensiin otsas.

Blogi avapostituses kirjutasin, et “LA pole kõige sümpaatsem linn”, aga reisipilte vaadates hakkasin selles väites kahtlema. Palju sümpaatseid kohti ja häid mälestusi, näiteks:
Getty kunstimuuseum, mille rajamine maksis üle miljardi dollari, kuid külastajatele on sissepääs tasuta, pakub lisaks muljetavaldavale kunstikollektsioonile  majesteetlikku panoraamvaadet LA pilvelõhkujatele. 
Universal Studios veetsime väga vahva päeva, kuigi üldiselt kumbki meist lõbustusparkidest vaimustatud pole. Ainuüksi stuudiotuur, mis viib filmimaailma võtteplatsidele ja mille käigus tuleb üle elada maavärin, üleujutus, “Lõugadest” tuttava hai rünnak jpm, on visiiti väärt. 
Venice Beach on suurepärane inimvaatluspaik, mis kubiseb boheemlastest, atleetidest, veidrikest ja friikidest. Mõistagi saab ka päevitada, ujuda või siis hoopis meditsiinilist kanepit kimuda (kimutakse seda üldse või hoopis näritakse?), kui pilvedest taevas väheks jääb. 
Hollywood Boulevard & Walk of Fame, no kuidas siis muidu. Omaette põnev on tuhandete tähtede seast isiklikke lemmikuid otsida. Kel friikidest ikka veel vähe, võib väisata Ripley`s muuseumi ja võrrelda ennast maailma pikima või kõhnima mehega.
Hollywood Bowl, Griffith Park, Malibu rannad, Beverly Hills jpm. jäi meil veel nägemata. Et mis ma virisen, täitsa äge linn! 2-3 päevaks jagub programmi igale maitsele.
 
2013 Kanjonituur (Zion, Bryce, Antelope, Grand)
blob
Zion Narrows matkarada

“Oled sa ikka täie mõistuse juures,” küsis Kairit, kui tutvustasin talle mõtet minna ranniku asemel kõrbetuurile. Probleemiks oli muidugi kuumus. Vegases on päeval ühest hotellist teise kõndimine paras katsumus ning kanjonites on vahemaad kordades pikemad ning päästvaid konditsioneere pole ka kuskilt võtta! Õnneks ikkagi läksime ja emotsioon oli võimas!
Pikemalt Utah kanjonitest siinkohal rääkima ei hakka. Zion-Bryce on meil seekord ka plaanis, värskendame mälu, nopime uusi elamusi ning teeme siis värske kokkuvõtte. 

2014 San Francisco ja Coastal Scenic Drive
Maandusime SF-s, Liina oli lennujaamas vastas ning sõidutas meid järgmise paari päeva jooksul kõigi tähtsamate vaatamisväärsuste juurde. Golden Gate, Alcatraz, Fine Arts muuseum, Lombard Street, merilõvide poolt vallutatud Pier 39 (kesklinnas!), mägitänavatel vuravad trammid. Vägev linn, kus vaatamist jagub päevadeks!

sftrio.jpgGolden Gate, Fine Arts, Seitse õde (kellest kodus oli viis)

Sarnaselt 2010. aastale kihutasime Vegasesse jälle autoga. Rahvusparkidest võtsime lähema vaatluse alla Yosemite, kus veetsime öö kohalikus püsitelkide linnakus. Retseptsioonis jooksis lakkamatult videopilt, kuidas karud autosid rüüstavad ning korduvalt pöörati tähelepanu sellele, et sööki, hügieenitarbeid, sääsemürki, küünlaid ja muid lõhnavaid tooteid ei tohi kunagi järelvalveta jätta ning need tuleb hoiustada telgi kõrval olevates karukindlates kappides. Korralikult ajupestuna veetsin ma öö riidest telgis väherdes ning väljas kolinat kuuldes mõtisklesin, kas kõrvaltelgi Jaapani turistid soojendavad misosuppi või ongi karud kohal. Seekord jäid mõmmikud meil siiski näost-näkku kohtamata.

karukindel.jpg
Karukindel telk, kapp ja...haak?

Tagasisõiduks olid plaanid lahtised ning lõpuks läks sedasi, et LV-LA-SF sõiduks jäi meil aega ainult kaks päeva. Kuna tahtsime kindlasti sõita mööda Coastal Scenic Drive’i (Highway 1), siis tegi see kokku 760 miili. Reisilehed soovitasid LA-SF tripi rahulikuks nautlemiseks vähemalt kahe ööbimisega sõitu, meie aga läbisime selle ühe päevaga. Lisaks olin suutnud Rio jääkambrites (tuntud ka pokkerisaalidena) külmetuda ning päris korralikult haigeks jääda. Palavik, 1200km autosõitu + üle ookeani paari vahemaandumisega lend koju kõlas Vegases rooli istudes päris hirmutav. Eks oligi. Kiire graafiku tõttu jäi väidetavalt väga kaunis Big Sur`i piirkond meie poolt külastamata. Point Lobos looduskaitsealal mõnda rada siiski proovisime, aga kõva rannikutuule poolt räsituna mõtlesin ma looduse nautimise asemel rohkem lähenevale kopsupõletikule. Monterey 17-miilise sõidu (17 Mile Drive) väravasse jõudsime õhtul sisuliselt sulgemise hetkel, mis oli mõneti hea, sest kogu rada oli suuresti meie oma ning kohtasime ainult üksikuid inimesi. Maailma enimpildistatud puu, Üksiku küpressi, juures tegime meiegi pilti. On ikka päris väsinud mees, mis? 

Lone cypress-0296.JPG
Lonely Cypress

Otsad kokku ja...edasi!
Ongi kõik. Aeg jätta minevikuheietused selja taha ning suunata pilk tulevikku. Reisi alguseni on jäänud täpselt nädal ning reisielevus on juba vaikselt hinge pugema hakanud!

Kuigi lubasin, et pokkerist ei tule seekord üldse juttu, siis komistasin materjali uurides 2012. aasta blogipostituse otsa, kus olin kirja pannud mõned pokkerilauas kuuldud naljalood. Üks anekdoot tõi sedavõrd laia muheluse huulile, et otsustasin “Meie Vegase” triloogia sellega lõpetada. Ilmselt fiktiivne lugu kahest minevikus pokkerikelmustega vahelejäänud mängumehest: 

Paul „Eskimo“ Clark ja Sam Grizzle kohtuvad turniiripausi ajal pissuaari ees.
Eskimo: „Sam!“
Grizzle: „Hei Eskimo!“
Eskimo: „Mis sa arvad, vahetame tänasel turniiril 25%?“
Grizzle: „Miks mitte, Eskimo, teeme ära!“
Mehed löövad käed ja Eskimo lahkub ruumist. Jutuajamist juhuslikult kõrvalt kuulnud mängija ütleb Samile: „Sam, mulle ei meeldi nina teiste asjadesse toppida, aga ebaeetiline tundub seda sulle mitte öelda. Olin Eskimoga samas lauas ning ta kukkus just enne pausi turniirilt välja!“
Sam vastab ohates: „Aitäh teavitamast, aga pole hullu. Ma ise ei mänginudki täna…“

Meie Las Vegas. Osa 2 - pokker 
15. mai

2006- Skoor avatud
Esimene WSOP-l cashimine, turniiriks $2500 6-max no limit holdm, 63. koht,  $4225. Selle aasta Vegase reisiga algas minu pokkeriajakirjaniku karjäär, kui Tony G pakkus meile Marek Kolgiga võimalust hakata tegema Pokernewsi eestikeelset lehte. Kuigi natuke kahtlesime selle vajalikkuses - Eesti on nii väike (!) - siis lõpuks võtsime asja ikkagi ette. Olid tegusad aastad, aga nüüdseks oleme PokerNewsist läinud nii meie kui ka Tony, tema poliitikasse ja meie Jokker.ee lehele enda rida ajama.

meie ja ruutu rojal.jpg
 
2007 - OneSickPromo ja WSOP finaallaud
SunPokeri "OneSickPromo" on ilmselt terve netipokkeri ajaloo kõige massiivsem reigiralli. 1. detsember kuni 31. mai, poole aasta pikkune projekt; üle miljoni dollari eest WSOP turniiripileteid, 30-le parimale vähemalt WSOP põhiturniiri pilet, kokku auhindu esisajale. Pöörane!
SunPoker oli sel ajal minu peamine mängutuba ja WSOP fännina lõin mõistagi SickPromol kaasa. Alguses oli kõik OK, vaatasin vastaste tempot ning uurisin enda punktikogumisvõimet ning koostasin soovitud auhinna ($10 000 eest WSOP pileteid) võitmiseks vajaminevate punktide kogumise graafiku. Paraku hiljem märkasin, et mida aeg edasi, seda kiiremaks läks vastaste tempo ning konkurentsis püsimiseks pidin ka ise rohkem mängima hakkama. Viimane kuu oli ränkraske, pärast pooleaastast pühendumust ei tahtnud keegi positsioone loovutada ja grinditi veri ninast välja. Nii ka mina, katse-eksituse meetodil tegin selgeks, et kõige tempokamalt teenib punkte $2/4 shorthand limit holdemis. Üsna kiirelt mõistsin, et antud formaadi biitimisele ei pääse ma lähedalegi, aga valikut polnud, priskeid punkte oli hädasti vaja. Nii ma seal istusin ja lasin enda verd imeda nagu jaaniööl keset pinisevat sääseparve; ei vehkinud kätega, ei pritsinud mürki, ainult halisesin vaikselt ja ootasin hommiku saabumist. Kokkuvõttes lasid regularid viimase paari nädalaga Leiboldilt aadrit umbes 3-4k jagu. Päris huvitav oleks teada, mitu mängijat selle promoga ennast läbi põletas ja pokkerile selja pööras?

Õnneks pokkerijumalad hindasid mu pühendumust ning 2007. aasta suvi on Vegase reisidest rahalises mõttes siiani kõige edukam. Tõmbasin diipi juba $1500 PLO8 turniiril (20. koht, $6236). Turniiri avapäev mängiti rahvarohkuse tõttu osaliselt Rio külge lisatud „telgis“, mille kohta Tony G ütles äärmiselt tabavalt “kalaturg” – väljas palav, aga telgis jahe, et kõik need laudadel lookas olevad fishid hapuks ei läheks. 
Nädal hiljem jõudsin $1000 SHOE segamänguturniiril finaallauda, kuldsest võiduvõrust jäi mind lõpuks lahutama 4 mängijat. Siiamaani natuke kahju, aga loodetavasti ei ole see braceleti püüdmisel minu viimane sõna. Ühe rahakoha sain sel aastal veel, $1500 no limit holdem turniiril.

Kuigi mäletamist mööda olen osaenud WSOP põhiturniiril ainult ühe korra (2010), siis ürikutes tuhnides selgus, et tegin seda ka 2007. aastal. Veider värk, mälu ikka teeb trikke, kui aastad mööduvad.

2008 - Vaikus
Hendonmob vaikib, nagu poleks käinudki. Aasta, kus kumbki meist ühtegi märki maha ei jätnud. 

WSOP 2008 (imps).jpgGold Coast hotelli bowlingusaal

2009 - Binionsi nokkmüts
Teine vaikne aasta otsa. Üks finaallaud Binion Poker Classicult on tõestuseks, et olime vähemasti kohal. Finaallauda jõudmise eest anti meeneks nokamüts, just saying.

las vegas 089.JPGMeie koos Kristjani, Kerttu ja Runnariga

2010 - Bellagio $5000 chipid ja Kassikese kole biit
2010 oli mulle live-pokkeris äärmiselt hea, sai võidetud lausa Eesti aasta mängija tiitel, aga Vegases tolmutasin tühja liiva üles. Mängisin ka põhiturniiri, kus jõudsin kolmandasse päeva, kahjuks rahadeni ei õnnestunud välja venitada. Põhiturniiril osalemise kohta on üks lugugi rääkida: 
Tony G pakkus välja, et steigib mind põhiturniirile. “You`re hot right now, going so strong, you just have to play it.” Olin kevadistel EPT-del teinud mitu head tulemust: 



“You are going to win it and will become a World champion!” ütles alati optimistlik leedukas. Ega mind pikalt veenda polnud ju vajagi, lihtsalt Tonyle meeldib niimoodi rääkida. 
Mõned päevad enne põhiturniiri algust olime kutsutud Bellagio ööklubisse The Bank, üks väheseid kordi, kui Vegases ööklubi väisanud oleme. Dringitasime ja keerutasime jalga, olin juba meeldivalt svipsis, kui Tony ulatas mulle möödaminnes kaks Bellagio valget sini-punaste ääristustega $5000 chippi: “Good luck, make us rich!” Minul muidugi kohe kerge paanika, et kuhu ma need kullast kallimad (otseses mõttes!) chipid nüüd siin napsusena keset ööklubi panen. Vaimusilmas nägin, kuidas teatan hommikul investorile, et “esimene bad beat tuli juba enne turniirilauda istumist, ilmselt Lady Gaga “Bad Romance” ajal tehtud hundiratta käigus…” Pahandustesse sattumise vältimiseks võtsin sel õhtul kokteile mõõdutundeliselt ning tantsuplatsil tegin akuraatseid kraapsusamme, endal parem käsi kahte savikettakest sügavale taskupõhja surumas. 

  

2010. aastast on pärit ka Kairiti kõige sügavam WSOP jooks, mis sai ikkagi liiga vara üsna jubeda lõpu. Väljavõte blogist: “UTG Allan Baekke tõstab 4800, mina lähen  all-in 47 000, ja mees väikselt blindilt teatab: “All-in”. Suur blind ja Baekke foldivad kiiresti ning väike blind hakkab kohkunult seletama, et ta ei kuulnud ei Baekke tõstet ega minu all-ini minekut, et ta tahtis ainult enne pausi blindi võtta ja tal pole mitte midagi! Aimasin halba, kui mees avas . Flop oligi , turni ja riverit ma enam ei näinud, sest tuhisesin lauast minema.” 
Mina vaatasin käe laua kõrval ikka vapralt lõpuni ja väikselt blindil oli veel niipalju nahaalsust nahavahel, et pihises “No spades dealer, please no spades…” Ehhh...5-6 blindi jäi Kassil veel alles ja need läksid sisse  vs , river . Lõpptulemus 120/3100 ja $2927.
2010 tegime ka esimese üüriautoga ringreisi, aga sellest lähemalt juba järgmine kord. 

Meie Las Vegas. Osa 1 
9. mai

Meie Las Vegase ajaloo meenutamise abivahenditena leidsid peamiselt kasutust TheHendonMobi databaas, Kairiti tehtud pildid ja meie mõlema poolt sinna-tänna kirjutatud blogipostitused. 

2005 - Tournament of Champions
Esimene kord Las Vegases on väga selgelt meeles ka ilma virtuaalpaberites tuhnimata. Tegemist oli preemiareisiga New Orleansi WSOP Circuit põhiturniiril 18 parima hulka  jõudmise eest, millega kaasnes õigus osaleda Tournament of Champions 2 miljonilise auhinnafondiga freerollil. Kui Orleansis jõudsime kahe viimase lauani, siis käis mängijate hulgastl rõõmukahin läbi, mõned lausa kallistasid või lennutasid “kõrgeid viisi”. Mina vahtisin juhmi põhjamaalasena ringi ja mõtlesin, et kas kõik allesjäänud mängijad saavad tasuta puhvetikülastuse kahele, aga siis teatas turniiridirektor läbi mikrofoni, et oleme võitnud lausa $15 000 väärtusega turniiripileti 2005. aasta novembrikuuks Las Vegasesse! Mul polnud selle hetkeni õrna aimugi, et selline boonus turniirile üldse lisatud oli!

Novembris on Vegas kliima mõttes juunist palju mõnusam, temperatuurilt enam-vähem Eesti suvi ning õhtuti tuli tahtmine isegi kerge jakk õlgadele võtta. Inimesi on ka vähem ning Stripil (Las Vegase turistide peatänav) ei ole vajadust külg ees teed rajada, vaid võib lausa käsikäes jalutada. Tegemist on senini ainsa Vegase reisiga, mille oleme teinud väljaspool WSOP toimumisaega ja kui pokkeri MM ei ole kinnisideeks, siis pigem ongi mõistlik Vegast külastada hiliskevadel või varasügisel. 

blob

“Nice bet, Doyle…”
Tšempionide turniiril tegin päris sügava jooksu ja lõpetasin 15. kohaga, raha said paraku ainult 9 parimat. Üks käsi legendaarse Doyle Brunsoni vastu jäi turniirilt eriti selgelt meelde.
Hiline faas, 2 lauda järgi. Mul ca 20 blindi ning leian keskpositsioonilt . Teen 2005. aastale  iseloomuliku 3x tõste ja saan calli buttonil istuvalt Brunsonilt. Hirmutav olukord, millest pääsemiseks koostan kiire plaani, et panen 4bb jätkupanuse sisse ilma floppi vaatamata, sest siis ei saa poolesajandise live-pokkeri karjääriga vanameister minult mingeid “kehavihjeid” kätte. Tehtud-mõeldud, vaatan vapralt flopist mööda ja panen ebaledes 4bb-d sisse. Doyle vajub mõttesse ja teatab lõpuks: “All-in!” Tõstan vaikselt pilgu flopile, selge teadmisega, et näen seal  tüüpi lauda, ja siunan ennast, et miks ei võinud elu lihtsaks teha ja enne floppi nuppe panna! 
Laud on . Ehmatuses hinge hakkab segunema omajagu elevust ning mõistagi vajutan “Call” nupule. Doyle ei kiirusta kaartide avamisega, lõpuks pöörab siiski ringi , pretty much drawing dead. Sel ajal, kui ma värisevate kätega võidetud varandust kokku kuhjan, pobiseb Texas Dolly pooleldi pahuralt ja pooleldi pilkavalt: “Nice bet, Doyle, niiiiice bet…”
Hiljem panin puzzle kokku - üritades Brunsonile “telle” mitte anda sain kogemata hakkama suurepärase “tagurpiditelliga” ehk siis nägin oma teadmatuses sedavõrd sapsus välja, et kogenud vastane tõlgendas mu olekut väga õigesti - viimase vindini pinge all. Ju need värinavõnked olid nii tugevad, et ta ei suutnud lihtsalt muuvi tegemata jätta. So it was a nice bet after all, Mr. Brunson! Just unlucky! 
Turniiri esiviisteist oli selle aja kohta küll uskumatult nimekas:

 
Surmahirm Suure kanjoni kohal
Esimese korra loodustripiks oli ühepäevane paketireis Suurde kanjonisse. Lennukiga sinna, helikopteriga kanjoni põhja, paadiga väike tiir jõel, indiaanlaste juures barbeque ja õhtuks tagasi. Paadininas tegime laheda pildi, mis näeb välja üsna feik, aga on tegelikult täitsa fotošopivaba ning selle võtsime ka praegu blogi “kaanepildiks”. 
Kanjonisse lendasime väikse logiseva lennumasinaga ning Kass halises kõik kuuskümmend minutit üsna meeleheitlikult, mistõttu kartsin, et tagasitulekuks peame kuskilt bussi otsima hakkama. Aga helikoperdajas sai ta lennuhirmust võitu ja tagasitee läks juba kenasti. Või oli ta rahul, et Suur kanjon nähtud, nüüd võib rahus surra. Mine tea. Ise ma küll mõnikord lennates, kui rappumine liiga ägedaks läheb, tõstan pilgu taevasse ja pakun jumalale diili, et kui ta on otsustanud meid alla kukutada, siis tehku seda pigem tagasiteel, et üks mõnus puhkus kuluks veel enne ära.

blob

Stripi optiline illusioon
Vegasega esimesel kohtingul olevatel turistidel on kalduvus vahemaid tegelikust märgatavalt lühemaks hinnata. Ka meie vaatasime kaardilt, et Las Vegas Boulevard ehk Strip on ühe päevaga läbijalutamiseks päris paraja pikkusega. Wrong! Hotelle võib küll ühes suunas olla ainult kümme, kuid kui üritad neist mööda kõndida, siis astuksid justnagu mööda trenažöörilinti. Sammud ja sammud, tõstad sõdurina jalga jala ette, aga taust ei muutu absoluutselt, sa lihtsalt tammud paigal! Ilmselt aju on harjunud, et majad on teatud kindla mõõduga ning Vegase massiivsete komplekside suurus lihtsalt ei mahu pähe! Kui jõudsime Stratosfäärini, siis oli selge, et Downtowniga tutvumine jääb mõneks teiseks korraks ning isegi poolel teel tagasipöördunutena jõudsime koju alles hilisõhtul. Mõned aastad hiljem tegid Runnar ja Sander juulikuises leitsakus Leibolditele küll silmad ette ning kõndisid vapralt Downtowni ja tagasigi, aga meie seda siiski ühepäevase meelelahutusena soovitada ei riski.


Pilt: www.fabulous-vegas.de

Sanderiga tuleb meelde üks vahva anekdootlik lugu. Viimasel päeval enne kojulendu oli meestel läinud paar napsu ülearu ja hommikul oli Sass ärganud sellise tuumapohmelliga, et otsustas tagasilennust loobuda. Nagu ta ise hiljem värvikalt kirjeldas: „Ok, oleks mingi mõistlik lend, ühe peatusega üle Londoni näiteks, siis võib-olla oleksin suutnud ennast kokku võtta. Aga dämit, Houston-Frankfurt-Varssavi-Tallinn... Varssavi! Vot Varssavi ots oli minu pohmelli jaoks juba selgelt liiast!“ Lõpuks läks tal siiski mäletamist mööda hästi, sest pokkerituba, mille kaudu mees pileti oli võitnud, kompenseeris lennu osaliselt või täitsa täismahus. Sel ajal pokkeritubades raha eriti ei loetud.

Reisiblogi: Triobetiga Las Vegases
1. mai

„Triobetiga Las Vegases“ on pokkeri- ja reisiblogi, kus kajastame oma käesoleva aasta reisi pokkeri maailmameistrivõistlustele ning samas meenutame kõigi kümne varasema Las Vegase reisi eredamaid hetki. Meil endal on päris põnev kõik need aastad mõtetes uuesti läbi elada, kirja panna ning loodetavasti pakub see huvi ja inspiratsiooni ka teistele.  Mängime, matkame, pildistame, kirjutame ning teeme natuke ka heategevust.
Miks just Vegas? Miks kihutame iga aasta kõige kuumemal ajal kõrbe südamesse,  kus päike grillib pead ja asfalt jalgu ning temperatuur on hommikust õhtuni 40 kraadi? Lühidalt võib selle sisemise sunni kokku võtta kahe märksõna – pokker ja loodus - abil.

WSOP on võimas
Me ei ole käinud kõigil maailma pokkerifestivalidel, aga päris paljudel siiski. Minu jaoks on WSOP  täiesti erilise atmosfääriga sari. Loomulikult mängib rolli asjaolu, et tegemist on pokkeri maailmameistrivõistlustega. Võib-olla olen romantik, aga mulle läheb see korda ning loob võistlustele teatud pühaliku õhkkonna. Kujutan ette, kui uhke tunne oleks Pavillioni saali paarituhandelise mängijaskonna ees kuldne käevõru vastu võtta ja Eesti hümni kuulata! Niimoodi see asi seal tõepoolest käib, turniiri esimene vaheaeg tehakse auhinnatseremoonia tõttu  5 minutit pikem, inimesed seisavad ja aplodeerivad ning võitjale mängitakse hümni!  

veg (1 of 3).JPG
Teine WSOP eripära on lihtsalt selle ürituse mastaapsus. Teada tuntud tõde "Everything's big in America,“ kehtib WSOP kohta täielikult! Igal  aastal hämmastume Pavillioni saali astudes uuesti: sajad lauad ja tuhanded mängijad, kust nad kõik tulevad? Pangem tähele, et järgmiseks astume Amazon Roomi, kus on veel umbes samapalju mängijaid... Las ma löön teid pahviks – eelmisel aastal osales seeniorite turniiril 4193 mängijat! Ning absoluutne live-turniiride osalemisrekord toimus Colossus re-entry turniiril, kus kuue avapäeva jooksul tehti kokku 22 374 sisseostu! Ikka päris ebareaalsed numbrid!

Kolmanda asjana tooksin välja mänguvaliku. Mulle teadupärast meeldivad igasugused veidrad mängud ning WSOP ajal on selliste valik fantastiline.Ühel päeval Golden Nuggetis triple draw, järgmisel Caesarsis Big-O, sellest järgmisel Venetianis HORSE. Äge! Mõistagi on pakkumises ka lugematul hulgal erineva sisseostuga no limit holdem turniire ning eriti halva jooksu korral on ilmselt võimalik ühe päeva jooksul kaasa teha 5-6 turniiril! :) 

Ülistuslaulu lõpetuseks mainiks ära veel selle, et korraldusliku poole pealt on asjad samuti kenasti paigas. Ameeriklastele meeldivad mugavused ning WSOP-l on tõepoolest mugav mängida. Piletikassa on avatud 24h ja kui registreerimist päris tipptunnile ei ajasta, siis üldjuhul üle mõne minuti sabas seisma ei pea. Turniirid algavad õigeaegselt, joogid on lauas tasuta (standardiks on küll tipata ettekandjale $1 ) jne. 

Las Vegasel pokkerisihtkohana on ainult üks miinus, aga see on kahjuks päris suur. Maksud! Kõigepealt suhteliselt kõrge reik ja seejärel võetakse üle $5000 turniirivõitudelt koheselt kolmandik ära. Teoreetiliselt on seda võimalik hiljem tagasi taodelda, aga sellega on omajagu jahmerdamist ja väiksemate summade korral jääb maksutšekk tavaliselt kapinurka tolmu koguma. Samas, hea uudis rahalauamängijatele, cashivõitude pealt makse ei võeta. 

Lääneranniku loodus on lihtsalt lummav
Los Angelese ja Las Vegase vahel on 400 kilomeetrit tühjust ja liiva: tee on tõmmatud maha joonlauaga ning GPS ütleb kuulsa Las Vegase sildi juures: „Sõida 200 miili otse ja siis keera kergelt paremale“.  Sellele vaatamata oleme mõlemad alati ülimalt elevil, kui laenutusest auto kätte saame ja pilgu teele suuname. Teelolek sobib mu hingelaadile, ka road-movied ja rändtsirkus on mind alati kütkestanud.
Ning kuhu need laiad Ameerika teed veel viivad! Los Angeles võib-olla pole maailma kõige sümpaatsem linn, aga Hollywood Boulevardil lemmikstaaride nimesid otsida, Venice Beachil veidrikke uudistada ning Universal Studios lapseks muutuda on siiski väga vahva. Ning sealt edasi mööda rannikut San Franciscosse sõit on tõeliselt maaliline ning linn ise niisamuti.

pisike FB.jpg
Aga linnad pole selle kandi sugugi magusaim osa, ülivõrdes tahan rääkida hoopis loodusest, rahvusparkidest ja kanjonitest. Yosemite, Zion, Bryce, Sequoia, Antiloobi kanjon, Suur kanjon... Minu südame on need kohad röövinud ja tõmme tagasi minna on väga tugev. Juba praegu tunnen ootusärevust hinge pugemas, kui Zioni jõgise jalgsimatka või Bryce hiiglaslike liivakivilosside peale mõtlen. Lihtsalt imepärane kant!
Plaanime blogis teha kaks põhjalikumat postitust roadtrippimise kohta, üks hõlmab marsruuti Las Vegas-LA-San Diego-San Francisco-Yosemite-Kings kanjon-Sequoia ning teine Utah kanjoneid - seega ei hakka rohkem siinkohal neist kirjutama.

yosemite pisike.jpg
Natuke tegeleme heategevusega ka
Osaleme mõlemad WSOP avaturniiril Colossus, mille garanteeritud auhinnafond on 7 miljonit dollarit ja võitjat ootab ilus ümmargune miljon. Mistahes võidusumma saamise korral annetame sellest poole heategevuseks. Loomulikult saame aru, et sisuliselt ostame lotopileti ning hittimise tõenäosus on väike, aga mulle meeldib flirtida mõttega, et ulatan heaks otstarbeks üle tšeki poolele miljonile. Triobet oli nõus panustama raha ning meie aega ning pokkerioskusi, seega miks mitte proovida suurvõitu tabada. Colossuse keskmise mängija vastu on mul ilmselt selge mänguline eelis olemas ning seetõttu võib projekt edukaks osutuda küll. Igatahes annan endast parima ja motivatsioon millegi suurega hakkama saada tuksub sügaval sees.
Kuna oht tühjade kätega naasta on mõistagi olemas, siis otsustasime tühimiku täiteks  annetada €250 heategevuseks ka juhul, kui  turniiril rahadesse saada ei õnnestu, ning Triobet  lisab sellele omalt poolt teist samapalju otsa. Seega vähemalt €500 läheb projekti lõpus igal juhul heategevusse. Loodetavasti muidugi kordades rohkem!   

Miks „Triobetiga Las Vegases“?
Põhjus on väga lihtne ja loogiline – Triobet maksab suures osas kinni  meie reisikulud ning tasub ka heategevuslike turniiride sissemaksud.  Aitäh!

Kommentaarid

Kasiino
Spordiennustus
Pokker