Segamängude korraldamine Eesti meistrivõistlustel: poolt ja vastu
  • Maheaatom
  • 12.11.2019
  • 1

Segamängude korraldamine Eesti meistrivõistlustel: poolt ja vastu

OPEM 2019 on läbi ja EMV 2020 alles kaugel ees, kuid „Eesti Pokkeri“ Facebooki-lehel on taas alanud igapõline vaidlus teemal, kas vähempopulaarsetel segamängudel peaks üldse olema oma koht tiitlivõistluste kalendris?

Kahtlemata on tegemist põneva ning kirgi kütva teemaga, millele leidub nii poolt- kui vastuargumente. Tooksin neist välja viis tähtsaimat.

Segamängude poolt: Mitmekesisus
Peamine argument segamängude kasuks on tiitlivõistluste mitmekesisus. Kui kavas oleks ainult Texas Holdem'il baseeruv, siis tähendaks see sisuliselt sama, kui võistelda kergejõustiku MM-il ainult jooksualadel ja lähtuda kava koostamisel suurte riikide kommertshuvist. Keskmisel USA televaatajal on tõepoolest suva, et mingid Eesti sportlased tahavad ka oda visata ja ketast heita. Tema ei mõista, miks mõned teised sindrinahad teleka taga nii tuliselt mingile kümnevõistlusele kaasa elavad, kui samal ajal on käimas ju hoopis põnevam pesapallilahing.   

Just mitmekesisuse huvides võiks segamängudel tiitlivõistluste kavas ka edaspidi teatav koht olla, sest mängijaid ju ometi leidub ning ka Texas Holdemi spetsidel poleks midagi paari puhkepäeva vastu. Küsimus on ainult nende turniiride täpses arvus, sest Texas Holdem domineerib võistluskavas nagunii. 

Näiteks Pot Limit Omaha on kahtlemata nii OPEM-il kui EMV-l täiesti omal kohal ning niisamuti vääriks kohta tiitlivõistluste kavas ka 8-Game, sest viimase näol ongi ju sisuliselt tegemist kümnevõistlusega ehk turniiriga, kus selgitakse erinevaid formaate kõige paremini valdav mängija. Võib-olla peaks samas ka Texas Holdem baasil läbiviidavate mängude valikut mitmekesistama, seda eelkõige Six Plus Holdem'i näol.

Segamängude poolt: Traditsioonid
Kuigi tänapäeval on Texas Holdem ülekaalukalt populaarseim pokkeriformaat, algas selle mängu võidukäik alles koos WSOP-ga ning hobimängijate tasandil läks Texas Holdem Studist mööda alles sajandivahetusel. Osalt tänu netipokkerile, osalt tänu kultusfilmile Rounders, osalt iseenesest. 

Pole kahtlust, et maailm muutub kiiresti ning oluline on ajaga kaasas käia, kuid ka traditsioonide austamine ei tee paha. Näiteks klassikaline maadlus pole enam ammu ala, mis olümpiamängudel just väga paljude spordifännide huvi paeluks. Aga ometi ma arvan, et vähemalt hetkel väärib see kohta olümpiaprogrammis nagu ka klassikaline muusika (mida õpivad eranditult ka kõik tipp-DJ’d) kontsertidel. 
 
Argument on seegi, et segamängud on jätkuvalt nii WSOP kui WCOOP-i programmis, kuigi pole oma populaarsuselt võrreldavad Texas Holdemiga ning osalejate seas on palju vana kooli mängijaid, kes just seal oma (ainsat reaalset) võimalust näevad. Mis seal ikka, neile peab ju ka mõtlema. Ja kindlasti räägib Eestis toimuvate segamängude kasuks ka see, et nii H.O.R.S.E. kui 8-Game’i turniiridel pidavat valitsema vapustav õhkkond, hoopis midagi mõnusamat kui tavalistel Texase turnadel.  

Segamängude vastu: Regulaarsus
Suurim vastuargument segamängudele on minu hinnangul see, et neid ei mängita regulaarselt. Eriti live’is. Näiteks teadaolevalt ainus Pot Limit Omaha Hi-Lo turniir toimubki Eesti meistrivõistlustel. 

Kui tuua taas võrdlus kergejõustikuga, siis oleks analoogne näide umbes järgmine: sportlased võistlevad aastaringselt nii kaugus- kui kolmikhüppes, kuid ainult olümpiamängude kavas oleks lisaks kaugusele ja kolmikule ka näiteks nelikhüpe ja hoota kaugus. Kas tõesti passiks neil aladel olümpiakulda välja anda ning kuivõrd see devalveeriks teiste alade medalite väärtust?

See muidugi ei tähenda, et hoota kaugushüppes ei võiks korraldada kommertsvõistlusi või kui ühel hetkel peaks nelikhüpe imekombel kolmikust ja kaugusest populaarsemaks osutuma, siis äkki hoopis see ala (nende asemel) olümpiale viia?

Ninja.jpg   
Segamängude vastu: Kandepind
Online-pokkeri sügavast langusest hoolimata on Eestis seniajani äkki oma 30-50 pokkeriproffi. Kui palju on aga Eestis segamängude proffe? Kunagi ma tõepoolest teadsin kahte inimest, kuid täna on nemadki vist pigem poolprofid. Samuti ma tunnen neid, kes on lihtsalt segamängudes väga head. Mõlemad Leiboldid, mõlemad Vistid, Revo Kink, Veiko Aava, Veljo Raun…Just see väike grupp mängijaid jagab omavahel juba aastaid Eesti meistritiitleid ning tõstab mõistetavalt kõige kõvemat häält segamängude kaitseks.  

Paraku on karm reaalsus, et kuna segamänge ei propageerita ega harrastata, ei tule kuskilt peale ka uusi mängijaid ning keskmine EMV 8-Game’il osalejate vanus on juba praegu 40-50 vahel. Nii on Studist ja Hi/Lo mängudest saamas pikemas perspektiivis midagi sarnast margikogumisele, millega tegelevad peamiselt vaid vanemad inimesed ning kui nemad peaksid ükskord siit ilmast lahkuma, siis jääb nendest täitmata tühimik. Kui unustada mõned ässad, siis on keskmine tase segamängudes kehvapoolne. Seepärast need ühed ja samad tuusad ju alati võidavadki!  

Samal põhjusel poleks otstarbekas selgitada Eesti meistreid ka näiteks Hiina pokkeris. Neid turniire Tallinnas ju ometi toimub, kuid osalejate seas on harilikult vaid 1-2 eestlast. Vastupidiselt soomlastele, kes on otsekui hullud Hiina pokkeri järele ja pööritavad ka suurfestivalide ajal hotelli fuajeedes kümneid tuhandeid eurosid. Hiina pokkerit on küll Eestiski promotud, kuid nähtavasti mitte kuigi edukalt. 

Segamängude vastu: Kommertshuvi
Operaatorite jaoks pole pokker juba aastaid rahateenimise koht, vaid pigem turunduskulu. Online-pokkeritoad pole loobunud segamängude korraldamisest kaugeltki juhuslikult, vaid majanduslikel kaalutlustel. Kui mängijaid on vähe, kuid arendused ja mängude käigushoidmine nõuab pidevalt raha, siis on loomulikult kasulik sellele kõigele kriips peale tõmmata.   

Tänaseks on ladumispõhiste mängude ja Hi-Lo’de asemele tulnud näiteks Spin & Go analoogid ning Short Deck Poker. Sisuliselt siis kiired ja tempokad formaadid, kus on suurem õnne osakaal kui n.ö. "klassikalises pokkeris" ning mis võimaldavad tuua laudadesse rohkem hobimängijaid, kes ka slottide keerutamisest ära ei ütle. Nende formaatide vastu on reaalne huvi, mängijate arv suureneb pidevalt ning neil võiks olla oma koht ka Olympic Casino turniirikalendris. 

Kui jutt juba maapealsete kasiinodeni jõudis, siis nende juhtidel on segamängudest mõistagi oma arvamus. Kuskilt tuleb leida diilerid ja neile igal aastal vaid üheks turniiriks segamängud selgeks õpetada või siis (paremal juhul) meelde tuletada. Arvestades niigi suurt kaadrivoolavust, töötajate ja koolitajate puudust ning pokkeri negatiivset tulusust, pole kindlasti tegemist asjaga, mis kasiinoinimestel silma särama paneks. Tehakse hambad ristis ära, muud midagi. 

Kas kasiinodel annaks kommertshuvi segamängude vastu uuesti tekitada? Aastaid tagasi prooviti seda Sõpruse Grand Prix’s – ei toiminud. Tänu perekond Leiboldi tugevale eestvedamisele mängijaid küll leidus, kuid kasiino kulud ületasid paraku märgatavalt tulusid ning projekt ei pidanud just väga kaua vastu.  

Kas võiks uuesti proovida? Võimalik, et see on üks väljakutsetest uuele Olympic Casino pokkerimänedžerile Meelis Vistile, kes on ka ise suur segamängude fänn. Korraldage iga kuu mõned 8-Game’i ja PLO Hi/Lo turniirid ning vaadake, kas asi tasub ennast ära ning kui palju erinevaid mängijaid on. Juhul kui kõik läheb tõesti edukalt käima, siis pole kellelgi ka vastuväiteid näiteks PLO Hi/Lo mõttekuse üle! 

Kommentaarid

Kasiino
Spordiennustus
Pokker